Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus

1. peatükk ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise aluseid, rahvusvahelist kaitset taotleva välismaalase ja rahvusvahelise kaitse saanud välismaalase õiguslikku seisundit, välismaalase vastutavale Euroopa Liidu liikmesriigile üleandmist ning Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise õiguslikke aluseid, lähtudes välislepingutest ja Euroopa Liidu õigusaktidest.

(2) Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund või kelle suhtes on tuvastatud, et ta kuulub Euroopa Liidu Nõukogu otsusega määratletud ajutist kaitset vajavate isikute kategooriasse.

(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

§ 2. Välismaalane ja kolmanda riigi kodanik

(1) Välismaalane on kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik.

(2) Kolmanda riigi kodanik on välismaalane, kes on muu riigi kui Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodanik.

§ 3. Rahvusvahelise kaitse taotleja ja rahvusvahelise kaitse taotlus

(1) Rahvusvahelise kaitse taotleja (edaspidi ka taotleja) on välismaalane, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse (edaspidi ka taotlus), mille kohta ei ole tehtud lõplikku otsust.

(1) Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras võib Politsei- ja Piirivalveamet ohu korral avalikule korrale või riigi julgeolekule lugeda välismaalase rahvusvahelise kaitse taotlejaks, kui ta esitab taotluse käesoleva seaduse § 14 lõike 1² alusel määratud asukohas

(3) Rahvusvahelise kaitse taotlus on välismaalase mistahes viisil esitatud sooviavaldus enda pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamiseks ja rahvusvahelise kaitse saamiseks.

(4) Rahvusvahelise kaitse taotluse võtab vastu ning lahendab Politsei- ja Piirivalveamet.

§ 3¹. Lõplik otsus

(1) Lõplik otsus käesoleva seaduse tähenduses on:

1) taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta tehtud Politsei- ja Piirivalveameti otsus, mida ei ole kaebetähtajal halduskohtus vaidlustatud;

2) Politsei- ja Piirivalveameti otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata;

3) Politsei- ja Piirivalveameti otsus, sealhulgas vastavast halduskohtu suunisest lähtuv otsus, tunnustada taotlejat pagulase või täiendava kaitse saajana ja anda talle rahvusvaheline kaitse.

(2) Lõpliku otsuse tegemisega lõpeb rahvusvahelise kaitse menetlus. Rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemisel säilib isikul üldine kohtukaebeõigus.

§ 3². Välismaalase vastutavale Euroopa Liidu liikmesriigile üleandmine

(1) Kui Politsei- ja Piirivalveamet otsustab algatada välismaalase üleandmise menetluse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud) (ELT L 180, 29.06.2013, lk 31–59), sätestatud korras, kohaldatakse välismaalase kinnipidamisele käesoleva seaduse § 36¹ lõike 2 punkti 7.

(2) Politsei- ja Piirivalveamet vormistab välismaalase vastutavale Euroopa Liidu liikmesriigile üleandmise otsuse (edaspidi üleandmise otsus) kirjalikult.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet võib üleandmise otsuse teha taotluse tagasilükkamise otsuses, milles märgitakse muu hulgas, et taotlus on jäetud sisuliselt läbi vaatamata.

(4) Politsei- ja Piirivalveamet võib üleandmise otsuses määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikkusega 7 kuni 30 päeva.

(5) Politsei- ja Piirivalveamet võib üleandmise otsuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra.

(6) Politsei- ja Piirivalveamet jätab üleandmise otsuses lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata, kui välismaalane on kinni peetud käesoleva seaduse § 36¹ lõike 2 punkti 7 alusel.

(7) Politsei- ja Piirivalveamet võib välismaalase üleandmise menetluse ajal kohaldada välismaalase suhtes järelevalvemeetmeid.

(8) Üleandmise otsuse peale võib välismaalane halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras esitada halduskohtule kaebuse kümne päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast arvates.

(9) Üleandmise otsuse vaidlustamisel on välismaalasel õigus Eestis viibida, kuni halduskohus on teinud otsuse välismaalase riigis viibimise õiguse kohta vastavalt käesoleva seaduse § 25¹ lõike 3 punktile 4.

(10) Üleandmise otsuse vaidlustamisel on välismaalasel õigus saada keeleabi ja riigi õigusabi vastavalt käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktile 9.

§ 4. Pagulane ja pagulasseisund ning täiendava kaitse saaja ja täiendava kaitse seisund

(1) Pagulane on välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. Tagakiusamise hindamisel ei ole oluline, kas välismaalasel reaalselt on käesolevas lõikes nimetatud tagakiusamise alus, vaid üksnes tagakiusamise asjaolu.

(2) Pagulasseisund on välismaalasele, keda tunnustatakse pagulasena, antud staatus.

(3) Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas:

1) talle surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise või

2) tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või

3) konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu.

(4) Täiendava kaitse seisund on välismaalasele, keda tunnustatakse täiendava kaitse saajana, antud staatus.

§ 5. Ajutine kaitse ja ajutise kaitse saaja

(1) Ajutine kaitse on erandlik menetlus, mille eesmärk on anda massilise sisserände või eeldatava massilise sisserände korral viivitamatut ja ajutist kaitset välismaalastele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, eelkõige kui valitseb oht, et rahvusvahelise kaitse süsteem ei suuda nimetatud sisserännet menetleda, kahjustamata enda tõhusat toimimist ajutist kaitset taotlevate välismaalaste huvides.

(2) Ajutise kaitse saaja on välismaalane, kes on sunnitud eelkõige rahvusvaheliste organisatsioonide üleskutse tulemusena oma päritoluriigist või -piirkonnast lahkuma või on sealt evakueeritud ning kellel seoses olukorraga nimetatud riigis ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi pöörduda ja kes võib kuuluda rahvusvahelist kaitset reguleerivate sätete reguleerimisalasse ning

1) kes on põgenenud relvakonflikti või püsiva vägivalla piirkonnast;

2) keda ähvardab tõsine oht langeda või kes on langenud inimõiguste süsteemse või üldise rikkumise ohvriks.

(3) Massiline sisseränne on suure arvu konkreetsest riigist või geograafiliselt alalt pärit välismaalaste omaalgatuslik või evakueerimiskavas ettenähtud saabumine.

§ 5¹. Ümberasustamine ja ümberpaigutamine

(1) Ümberasustamine on rahvusvahelise kaitse saanud isiku Eestisse vastuvõtmine kolmandast riigist.

(2) Ümberpaigutamine on rahvusvahelise kaitse saanud isiku Eestisse vastuvõtmine teisest Euroopa Liidu liikmesriigist.

(3) Vabariigi Valitsus otsustab Eesti osalemise ümberasustamises ja ümberpaigutamises, kooskõlastades selle Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoniga.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuses määratakse kindlaks vähemalt ümberasustatavate või ümberpaigutatavate isikute piirarv ja päritoluriik ning ümberasustamise või ümberpaigutamise aasta.

§ 6. Saatjata alaealine välismaalane

(1) Saatjata alaealine välismaalane on alla 18-aastane välismaalane, kes saabub või on saabunud Eestisse ilma vanema, eestkostja või muu vastutava täisealise isikuta või kes jääb Eestis viibides ilma vanemast, eestkostjast või muust vastutavast täisealisest isikust.

(2) Eeldatakse, et alaealisega Eestis koos viibival vanemal, eestkostjal või muul vastutaval täisealisel isikul on isikuhooldusõigus. Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitsepolitseiameti nõudmisel on vanem, eestkostja või muu vastutav täisealine isik kohustatud tõendama isikuhooldusõiguse olemasolu.

(3) Saatjata alaealiseks välismaalaseks ei peeta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alaealist, kellele on Eestis kohtu poolt määratud füüsilisest isikust eestkostja.

§ 6¹. Saatjata alaealise ja piiratud teovõimega täisealise rahvusvahelise kaitse taotleja ja saaja esindamine

§ 6². Saatjata alaealisele rahvusvahelise kaitse taotlejale ja saajale osutatavad teenused

§ 7. Perekonnaliige

(1) Rahvusvahelise kaitse taotleja perekonnaliikmeks on:

1) tema abikaasa;

1¹) tema registreeritud elukaaslane;

2) tema vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps;

3) tema ja tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps;

4) tema vanem või eestkostja, kui taotleja on Eesti õiguse tähenduses alaealine, välja arvatud juhul, kui tema teovõimet on abiellumise eesmärgil laiendatud ja tema perekonnaliikmeks loetakse tema abikaasa.

(2) Pagulase ja täiendava kaitse saaja perekonnaliikmeks on:

1) tema abikaasa;

1¹) tema registreeritud elukaaslane;

2) tema ja tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps;

3) tema või tema abikaasa või registreeritud elukaaslase eestkostetav vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps. Jagatud eestkoste korral on vajalik eestkostet jagava poole nõusolek;

4) tema või tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vallaline ja täisealine laps, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema;

5) tema või tema abikaasa või registreeritud elukaaslase ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus.

(3) Saatjata alaealise pagulase ja saatjata alaealise täiendava kaitse saaja perekonnaliikmeks on:

1) tema vanem;

2) tema eestkostja või muu perekonnaliige, kui tal vanemad puuduvad või neid ei ole võimalik leida, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus alaealise õiguste ja huvidega.

(4) Ajutise kaitse saaja perekonnaliikmeks on:

1) tema abikaasa;

1¹) tema registreeritud elukaaslane;

2) tema, tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps;

3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata lähisugulane, kes elas päritoluriigis temaga koos ja oli temast sõltuv.

(5) Käesolevas seaduses nimetatud perekonnaliikmeid käsitatakse perekonnana juhul, kui perekond oli olemas päritoluriigis, sealhulgas kui abielu oli sõlmitud või kooselu registreeritud enne Eestisse saabumist.

§ 8. Päritoluriik, turvaline kolmas riik ja turvaline päritoluriik

(1) Päritoluriik on kodakondsusjärgne riik või endine asukohariik.

(2) Turvaliseks kolmandaks riigiks peetakse riiki, kus on tagatud järgmised põhimõtted:

1) rahvusvahelist kaitset taotleva välismaalase elu ja vabadus ei ole ohus tema rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu;

2) riigis austatakse välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet vastavalt 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga (RT II 1997, 6, 26) (edaspidi Genfi konventsioon);

3) riigis järgitakse rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud keeldu saata välismaalane tagasi, kui teda ähvardab piinamine või muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine;

4) välismaalasel on võimalus taotleda pagulasseisundit ning pagulasena tunnustamise korral saada kaitset vastavalt Genfi konventioonile;

5) välismaalast ei ähvarda käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud tõsine oht.

(3) Turvaline päritoluriik on riik, kus välismaalast ei ähvarda käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud tõsine oht.

§ 9. Turvalise kolmanda riigi ja turvalise päritoluriigi määratlemine

(1) Turvalise kolmanda riigi määratlemisel arvestatakse ja hinnatakse, kas rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigiga side, mille alusel on põhjust eeldada, et taotleja taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt, ning on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse siseneda sellesse riiki või ta võetakse sinna tagasi. Turvalise kolmanda riigi turvalisuse hindamisel antakse rahvusvahelise kaitse taotlejale võimalus esitada põhjendusi, miks seda riiki ei saa pidada turvaliseks kolmandaks riigiks.

(2) Kui turvaline kolmas riik ei luba rahvusvahelise kaitse taotlejal oma territooriumile siseneda, peab Politsei- ja Piirivalveamet tagama rahvusvahelise kaitse taotlejale juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele.

(3) Riiki loetakse turvaliseks päritoluriigiks, kui õigusliku olukorra, õigusaktide demokraatlikus süsteemis kohaldamise ja üldiste poliitiliste olude põhjal on võimalik tõestada, et riigis ei toimu üldist ja järjekindlat käesoleva seaduse §-s 19 nimetatud tagakiusamist.

(4) Turvalise päritoluriigi määratlemisel arvestatakse ja hinnatakse järgmisi asjaolusid:

1) millises ulatuses on riigis õigusaktidega ja nende kohaldamise viisiga tagatud isikute kaitse tagakiusamise ja väärkohtlemise eest, Genfi konventsioonis sätestatud välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõte ning nimetatud õiguste ja vabaduste rikkumise vastaste tõhusate õiguskaitsevahendite süsteem;

2) kas riik on ühinenud peamiste inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega ja üldjuhul järgib neid.

(5) Konkreetse rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes võib turvaliseks päritoluriigiks pidada riiki juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotleja ei ole esitanud mõjuvaid põhjendusi selle kohta, miks ei saa riiki tema seisukohalt pidada turvaliseks päritoluriigiks, ning rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigi kodakondsus või kui ta kodakondsuseta isikuna elas viimati selles riigis.

(6) Turvalise kolmanda riigi ja turvalise päritoluriigi määratleb Politsei- ja Piirivalveamet.

(6) Politsei- ja Piirivalveametil on õigus kehtestada turvaliste päritoluriikide nimekiri.

(7) Politsei- ja Piirivalveamet võib turvalisena määratleda päritoluriigi või kolmanda riigi osa.

(7) Politsei- ja Piirivalveamet vaatab läbi ja vajaduse korral uuendab turvaliste päritoluriikide nimekirja vähemalt kord aastas.

(7) Käesoleva paragrahvi lõigete 6 ja 6¹ alusel turvalise kolmanda riigi ja turvalise päritoluriigi määramisel kasutatakse asja- ja ajakohast teavet taotleja päritoluriigi ning vajaduse korral transiidiriikide üldise olukorra kohta. Sellist teavet hangitakse eelkõige teistelt Euroopa Liidu liikmesriikidelt, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt, Euroopa Nõukogult ja muudelt asjaomastelt rahvusvahelistelt inimõiguste organisatsioonidelt.

(8) Kui isik võib turvaliselt ja seaduslikult reisida riigi ühte osasse, tal lubatakse sinna jääda ja on mõistlik eeldada, et ta asub sinna elama, võib turvalisena määratleda ka sellise päritoluriigi osa, järgides käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatut.

(9) Riikide määramisest turvaliseks kolmandaks riigiks ja turvaliseks päritoluriigiks teavitab Siseministeerium Euroopa Komisjoni vähemalt kord aastas.

§ 10. Rahvusvahelise kaitse taotleja ja ajutise kaitse alusel elamisloa taotleja õigused

(1) Rahvusvahelise kaitse taotlejale ja ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejale tagatakse Eesti Vabariigi põhiseadusest, seadustest ja muudest õigusaktidest ning välislepingutest, Euroopa Liidu õigusaktidest, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja rahvusvahelistest tavadest tulenevad õigused ja vabadused.

(2) Rahvusvahelise kaitse taotlejal ja ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejal on õigus:

1) saada esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 15 päeva pärast rahvusvahelise kaitse taotluse või elamisloa taotluse esitamist suuliselt ja kirjalikult keeles, mida ta mõistab, teavet oma õiguste ja kohustuste kohta, sealhulgas teavet õigusabi, vastuvõtutingimustega seotud abi, teavet andvate organisatsioonide, rahvusvahelise kaitse menetluse ajakava ning kohustuste täitmata jätmise tagajärgede kohta;

2) viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni, välja arvatud käesoleva seaduse § 25¹ lõikes 3 sätestatud juhtudel. Taotleja õigus riiki jääda ei anna õigust saada elamisluba;

3) käesoleva seaduse § 18 lõikes 4 sätestatud vestlusele, kui ei esine § 18 lõigetes 6 ja 7 sätestatud aluseid;

4) omal algatusel ja omal kulul korraldada arstlik läbivaatus, kui menetlev ametiasutus ei pidanud selle läbiviimist otsuse tegemiseks vajalikuks;

5) saada tuge, lähtudes tema erivajadusest;

6) sooritada menetlustoiminguid esindaja kaudu, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 3 ja § 17 punktis 9 nimetatud juhtudel;

7) suhelda pereliikmete, õigusnõustaja, asjaomaste pädevate riigiasutuste, rahvusvaheliste või valitsusväliste organisatsioonide esindajatega ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga;

8) saada vajaduse korral ohvriabiteenust ohvriabi seaduses sätestatud korras;

9) saada käesoleva seaduse alusel tehtud otsuse vaidlustamiseks halduskohtumenetluses õigusabi riigi õigusabi seaduse § 4 lõike 3 punkti 5 tähenduses, arvestades käesoleva seaduse §-s 25² sätestatud erisusi;

10) pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

(3) Rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus kasutada rahvusvahelise kaitse menetluses esindajat, välja arvatud seletuste andmisel ja muus menetlustoimingus, mida selle olemusest tulenevalt tuleb teha isiklikult.

§ 10¹. Rahvusvahelise kaitse taotleja õigus töötada

(1) Rahvusvahelise kaitse taotleja võib Eestis töötada, kui kuue kuu jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates ei ole temast sõltumatul põhjusel tema taotluse kohta jõustunud otsust.

(2) Rahvusvahelise kaitse taotleja võib Eestis töötada kuni tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppemiseni.

§ 10². Alaealise rahvusvahelise kaitse taotleja õigus haridusele

(1) Koolikohustuslikule rahvusvahelise kaitse taotlejale tagatakse juurdepääs haridusele vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud korrale kolme kuu jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates.

(2) Haridusele juurdepääsu tagamiseks on alaealisel rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus saada ettevalmistavat koolitust, sealhulgas keeleõpet.

(3) Juurdepääsu gümnaasiumiharidusele ei piirata üksnes põhjusel, et alaealine on menetluse kestel saanud täisealiseks.

§ 11. Taotleja kohustused

(1) Taotleja on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri.

(2) Rahvusvahelise kaitse taotleja on kohustatud igakülgselt kaasa aitama rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolude selgitamisele, sealhulgas:

1) esitama Politsei- ja Piirivalveameti nõudmisel rahvusvahelise kaitse taotluse;

2) andma toimingut sooritavatele valitsusasutustele suulisi ja kirjalikke andmeid ja seletusi;

3) esitama kõik andmed ja enda valduses olevad dokumendid ning muud tõendid, millel on tähtsust rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel;

4) võimaldama asjade ja isiku läbivaatust, röntgeniülesvõtte tegemist, vanuse kindlaksmääramise testi tegemist ning asjade ja dokumentide hoiule võtmist;

5) aitama kaasa rahvusvahelise kaitse taotluses esitatud asjaolusid tõendavate dokumentide muretsemisele;

6) lubama kontrollida terviseseisundit rahvastiku tervisega seotud kaalutlustel;

7) lubama fotografeerida, daktüloskopeerida ning võtta DNA proove;

8) aitama kaasa isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumisele;

9) järgima seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid;

10) ilmuma Politsei- ja Piirivalveametisse menetlustoimingu sooritamisele.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 sätestatud kaasaaitamiskohustus laieneb rahvusvahelise kaitse menetluses ka rahvusvahelise kaitse taotleja esindajale.

(4) Kui rahvusvahelise kaitse taotlejal oli ajal, kui ta kasutas käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 nimetatud teenuseid, välja arvatud vältimatu abi osutamine, piisavalt rahalisi vahendeid nimetatud teenuste eest tasumiseks, on ta kohustatud vastavad kulutused hüvitama.

(5) Ajutise kaitse alusel elamisloa taotleja on kohustatud igakülgselt kaasa aitama elamisloa taotlemisel elamisloa andmisest keeldumise asjaolude selgitamisele.

(6) Taotleja on kohustatud teavitama Politsei- ja Piirivalveametit perekonnaseisu ja elukoha andmete muutumisest ning lapse sünnist.

(7) Taotlejal ei ole rahvusvahelise kaitse menetluse või ajutise kaitse alusel elamisloa taotlemise ajal lubatud Eestis töötada ega Eestis ettevõtlusega tegeleda, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 10¹ sätestatud juhul. Töötamise või ettevõtlusega tegelemise keelu rikkumise korral kohaldatakse välismaalaste seaduses sätestatud vastutust.

(8) Rahvusvahelise kaitse taotleja tervisekontrolli ja talle osutatavate vajalike tervishoiuteenuste riigieelarvest rahastamise ulatuse ja korra kehtestab

määrusega.

(9) Taotleja on kohustatud Politsei- ja Piirivalveameti nõudmisel andma oma isikut tõendava dokumendi hoiule kuni rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemiseni.

(10) Rahvusvahelise kaitse taotleja isikut tõendava dokumendi hoiule võtmisel kohaldatakse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses välisriigi reisidokumendi ja isikut tõendava dokumendi hoiule andmise kohta sätestatut.

§ 12. Esmane vastuvõtukeskus ja vastuvõtukeskus

§ 13. Teabe kaitse rahvusvahelise kaitse menetluses ja ajutise kaitse menetluses

(1) Rahvusvahelise kaitse menetlus ja ajutise kaitse menetlus ei ole avalikud.

(2) Politsei- ja Piirivalveamet, Sotsiaalministeerium ja tema valitsemisala asutused, kinnipidamiskeskus, rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskus, samuti tõlk ja muud asjassepuutuvad isikud on kohustatud hoidma neile taotleja kohta teatavaks saanud teabe konfidentsiaalsena ja järgima nimetatud välismaalase isikuandmete töötlemisel isikuandmete kaitse nõudeid.

(3) Taotleja andmeid sisaldav teave tunnistatakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Nimetatud välismaalase andmeid sisaldava teabe töötlemine on lubatud üksnes seadusega ettenähtud ülesannete täitmiseks.

(4) Taotleja kohta kogutud andmete edastamine välisriigile ja välisriigilt taotleja kohta andmete kogumine on lubatud välislepingust või Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Andmete edastamisel välisriigile tagatakse, et teavet ei edastata taotleja päritoluriigile käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 ja § 5 lõikes 2 nimetatud juhtudel.

(5) Kui rahvusvahelise kaitse menetluses kogutud andmeid edastatakse muule kui käesolevas seaduses nimetatud asutusele, kehtivad käesoleva paragrahvi lõigetest 2–4 tulenevad kohustused ka nimetatud asutuse ja selle ametnike ning töötajate kohta.

§ 13¹. Isikuandmete töötlemine

(1) Käesolevas seaduses sätestatud menetlustes võivad Politsei- ja Piirivalveamet, Sotsiaalministeerium ja tema valitsemisala asutused, kinnipidamiskeskus ning rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskus töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid ilma isiku nõusolekuta.

(2) Välismaalane on kohustatud andma pädevatele haldusorganitele käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks lõikes 1 nimetatud andmeid.

(3) Välislepingust, Euroopa Liidu õigusaktist või muust õigusaktist tulenevate kohustuste täitmiseks võib töödelda välisriigilt või rahvusvaheliselt organisatsioonilt saadud isikuandmeid.

(4) Andmesubjekti õigust saada teavet ja juurdepääsu tema kohta kogutud isikuandmetele, samuti õigust tutvuda tema kohta andmekogusse kantud andmetega, sealhulgas menetlustoimikuga, võib piirata, kui see võib:

1) takistada või kahjustada süüteo tõkestamist, avastamist, menetlemist või karistuse täideviimist;

2) kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi;

3) ohustada Eesti Vabariigi, teise Euroopa Liidu liikmesriigi, Schengeni konventsiooni liikmesriigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi julgeolekut;

4) ohustada avaliku korra kaitset.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmete avaldamise piirangut kohaldatakse andmesubjekti järgmiste õiguste kohta:

1) saada teada tema isikuandmete töötlemisest, sealhulgas sellest, milliseid isikuandmeid töödeldakse, samuti töötlemise viisi, meetodit, eesmärki, õiguslikku alust, ulatust või põhjust;

2) saada teada tema isikuandmete vastuvõtjaid ja avaldatavate isikuandmete kategooriaid ning teavet, kas tema isikuandmed edastatakse välisriigile või rahvusvahelisele organisatsioonile;

3) nõuda tema isikuandmete töötlemise piiramist;

4) esitada vastuväiteid tema isikuandmete töötlemise kohta;

5) saada teada tema isikuandmetega seotud rikkumisest.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmete avaldamise piirangut võib kohaldada ka andmete suhtes, mis on saadud välisriigilt või rahvusvaheliselt organisatsioonilt.

§ 13². Isiku tuvastamine ja isikusamasuse kontrollimine

(1) Käesolevast seadusest tulenevate menetlustoimingute sooritamisel on haldusorgan kohustatud tuvastama isiku või kontrollima tema isikusamasust.

(2) Isik on kohustatud võimaldama oma isiku tuvastamist ja isikusamasuse kontrollimist.

(3) Kui välismaalase või muu asjassepuutuva isiku isikut ei ole võimalik tuvastada või tema isikusamasust kontrollida, jäetakse soodustav haldusakt andmata või taotletud toiming sooritamata.

§ 13³. Isiku tuvastamine isikut tõendava dokumendi alusel

(1) Isik on kohustatud esitama isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks haldusorgani nõudmisel isikut tõendava dokumendi.

(2) Isik tuvastatakse ja tema isikusamasust kontrollitakse isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lõikes 2 sätestatud dokumendi alusel või välisriigi reisidokumendi alusel.

(3) Alla 15-aastase välismaalase isik tuvastatakse seadusliku esindaja ütluste ja muude tõendite alusel, kui talle ei ole välja antud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumenti.

(4) Kui välismaalasel ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud dokumenti, siis vajaduse korral tuvastatakse tema isik või kontrollitakse isikusamasust muude tõendite alusel.

§ 13⁴. Isiku tuvastamine biomeetriliste andmete põhjal

(1) Isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks võib välismaalaselt ja muult asjassepuutuvalt isikult võtta biomeetrilisi andmeid ja neid töödelda.

(2) Isik on kohustatud haldusorgani nõudmisel võimaldama biomeetriliste andmete võtmist.

§ 13⁵. Isiku tuvastamine DNA andmete põhjal

(1) Isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks võib välismaalaselt võtta DNA proovi ja vastavaid andmeid töödelda, kui teisiti ei ole võimalik välismaalase isikut tuvastada või tema isikusamasust kontrollida.

(2) Alaealiselt DNA proovide võtmise otsustamisel arvestatakse eelkõige alaealise õiguste ja huvidega.

(3) Isik on kohustatud haldusorgani nõudmisel võimaldama DNA proovi võtmist.

(4) Isikult DNA proovide võtmisel lähtutakse korrakaitseseaduse § 33 lõike 5 alusel kehtestatud korrast.

§ 13⁶. Isiku tuvastamine muude tõendite põhjal

(1) Haldusorgan võib isiku tuvastada või isikusamasust kontrollida käesolevas seaduses nimetamata muude haldusorganile teadaolevate andmete põhjal, sealhulgas varasemalt isiku suhtes läbiviidud menetlustes kogutud või andmekogudes töödeldavate andmete põhjal.

§ 13⁷. Automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu

(1) Automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu (edaspidi andmekogu ABIS) on elektrooniline andmekogu, mille eesmärk käesoleva seaduse tähenduses on töödelda rahvusvahelise kaitse menetluses võetud biomeetrilisi andmeid isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks.

(2) Käesolevas seaduses sätestatud menetlustes võib isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks töödelda isikut tõendavate dokumentide seaduse, kodakondsuse seaduse, konsulaarseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse, välismaalaste seaduse, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning väärteomenetluse seadustiku alusel andmekogusse ABIS kantud andmeid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud seaduste alusel andmekogusse ABIS kantud andmeid võib töödelda avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise eesmärgil isiku tuvastamiseks ja isikusamasuse kontrollimiseks üksnes juhul, kui isikut ei ole võimalik tuvastada või tema isikusamasust kontrollida käesoleva seaduse alusel andmekogusse ABIS kantud andmete alusel.

(4) Andmekogusse ABIS kantud andmete töötlemisele kohaldatakse isikut tõendavate dokumentide seaduse §-s 15⁵ sätestatut.

(5) Andmekogu ABIS asutab ja selle põhimääruse kehtestab

määrusega.

(6) Andmekogu ABIS vastutav töötleja on Politsei- ja Piirivalveamet.

(7) Andmekogu ABIS põhimääruses sätestatakse andmekogu ABIS pidamise kord, sealhulgas:

1) andmeandjad ja nendelt saadavad andmed;

2) täpsem andmekoosseis;

3) andmekogudevaheline andmevahetus;

4) vastutava töötleja ülesanded;

5) volitatud töötleja ja tema ülesanded;

6) andmetele juurdepääsu andmise ja andmete väljastamise kord;

7) andmete säilitamise täpsemad tähtajad;

8) muud korralduslikud küsimused.

(7) Andmekogusse ABIS kantavaid andmeid säilitatakse kõige kauem 50 aastat.

(8) Andmekogus ABIS sisalduvad andmed on juurdepääsupiiranguga ning on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.

2. peatükk PAGULASSEISUND JA TÄIENDAVA KAITSE SEISUND

1. jagu Rahvusvahelise kaitse menetlus

§ 14. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine

(1) Rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb esitada Politsei- ja Piirivalveametile viivitamatult pärast Eestisse saabumist.

(1) Ümberasustamise või ümberpaigutamise raames vastuvõetava välismaalase rahvusvahelise kaitse taotluse võib Politsei- ja Piirivalveamet vastu võtta välisriigi territooriumil.

(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib kindlaks määrata asukohad, kus rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb esitada.

(2) Kui piiripunktis viibival välismaalasel puudub välismaalaste seaduses sätestatud seaduslik alus Eestisse saabumiseks ning ta soovib taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, esitab välismaalane Politsei- ja Piirivalveametile viivitamatult rahvusvahelise kaitse taotluse.

(3) Politsei- ja Piirivalveameti poolt ebaseaduslikult piiriületamiselt vahetult tabatud välismaalane, kes soovib taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, esitab Politsei- ja Piirivalveametile rahvusvahelise kaitse taotluse.

(3) Kui on põhjendatud alus arvata, et kinnipidamiskohtades või välispiiril asuvates piiripunktides, sealhulgas transiiditsoonis, viibivatel välismaalastel võib olla soov esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, tagab Politsei- ja Piirivalveamet isikute teavitamise selle esitamise võimalustest.

(3) Kui rahvusvahelise kaitse taotleja esitab rahvusvahelise kaitse taotluse Politsei- ja Piirivalveametile teises liikmesriigis, edastab Politsei- ja Piirivalveamet taotluse selle liikmesriigi pädevale asutusele, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.

(4) Rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb esitada isiklikult.

(4) Taotlus registreeritakse kohe, kui isik on avaldanud soovi rahvusvahelist kaitset saada, kuid mitte hiljem kui kolm tööpäeva pärast taotluse esitamist. Kui hädaolukorras, eriolukorras või rahvusvahelise kaitse taotluste suure hulga tõttu ei ole võimalik nimetatud tähtajast kinni pidada, võib taotluse registreerida kümne tööpäeva jooksul pärast selle esitamist.

(5) Rahvusvahelise kaitse taotleja (edaspidi käesolevas peatükis taotleja) on kohustatud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist viivitamatult esitama kõik tema valduses olevad:

1) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele;

2) viisad, elamisload või muud piiriületusi tõendavad dokumendid;

3) dokumendid, mis tõendavad Eestisse saabumise asjaolusid ning viibimist teistes riikides pärast päritoluriigist lahkumist (reisi-, transpordi-, majutus- jms teenuseid tõendavad dokumendid);

4) dokumendid ja muud tõendid, mis kinnitavad rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatust.

(7) Rahvusvahelise kaitse taotluses esitab taotleja käesoleva seaduse § 4 lõigetes 1 ja 3 nimetatud asjaolude esinemise tuvastamiseks muu hulgas andmed rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste ja sotsiaalsesse gruppi kuulumise kohta. Perekonna taasühinemise õiguse tuvastamiseks esitab taotleja andmed perekondlike sidemete, sealhulgas elukaaslase kohta.

§ 15. Toimingud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist

(1) Rahvusvahelise kaitse taotluse menetleja teeb pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist viivitamatult järgmised toimingud:

1) rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmine;

2) isiku ja asjade läbivaatus;

3) asjade ja dokumentide hoiule võtmine;

4) isiku tuvastamine;

5) seletuste võtmine Eestisse või Eesti piirile saabumise ja rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude kohta;

6) fotografeerimine ning vähemalt 14-aastase välismaalase daktüloskopeerimine;

7) vähemalt 14-aastase taotleja andmete edastamine Eurodac-süsteemi kesküksusele võrdlemiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 603/2013, millega luuakse sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteem määruse (EL) nr 604/2013 (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusaks kohaldamiseks ning mis käsitleb liikmesriikide õiguskaitseasutuste ja Europoli taotlusi sõrmejälgede andmete võrdlemiseks Eurodac-süsteemi andmetega õiguskaitse eesmärgil ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1077/2011, millega asutatakse Euroopa amet vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks (ELT L 180, 29.06.2013, lk 1–30);

8) taotleja nõusolekul arstliku läbivaatuse korraldamine varasema tagakiusamise või suurest kahjust tulenevate märkide tõttu, kui menetlev ametiasutus leiab, et see on rahvusvahelise kaitse taotluses esitatud väidete hindamiseks vajalik;

9) DNA proovide võtmine ning alla 14-aastase välismaalase daktüloskopeerimine, kui teisiti ei ole võimalik isikut või tema põlvnemist tuvastada.

(1) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 8 nimetatud taotleja arstliku läbivaatuse kulud kaetakse riigieelarvest.

(1) Eestisse ümberasustamise või ümberpaigutamisega või rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisega seonduvad menetlustoimingud võib teha selles riigis, kus välismaalane taotluse menetlemise ajal viibib.

(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib ümberpaigutamise korral tunnustada teiste Euroopa Liidu liikmesriikide tehtud menetlustoiminguid.

(1) Rahvusvahelise kaitse taotlejale ja saajale ning ümberasustamise või ümberpaigutamise raames vastuvõetavale välismaalasele tutvustatakse tema õigusi ja kohustusi kirjalikult allkirja vastu. Kui õigusi ja kohustusi tutvustatakse pädeva haldusorgani infotehnoloogilise vahendiga, kinnitab välismaalane nendega tutvumist elektroonilise märkega. Õiguste ja kohustuste loetelu antakse välismaalase soovi korral talle paberil.

(1) Rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud välismaalase võib Eestisse ümber paigutada või ümber asustada pärast isiku rahvusvahelise kaitse saajana tunnustamist ja Eesti poolt elamisloa andmist.

(2) Alla 14-aastase välismaalase daktüloskopeerimise ning temalt DNA proovide võtmise otsustamisel arvestatakse eelkõige nimetatud isiku õiguste ja huvidega.

(3) Isiku läbivaatust teostab temaga samast soost isik.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud toimingud tehakse ka juhul, kui taotleja loobub rahvusvahelise kaitse taotlusest.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud toimingud on taotleja suhtes tehtud süüteomenetluses, võib süüteomenetluses kogutud andmeid kasutada rahvusvahelise kaitse menetluses.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud toimingute ajaks peetakse taotleja kinni ja ta on kohustatud viibima talle määratud ruumides. Kui toimingud kestavad kauem kui 48 tundi, peetakse taotleja kinni halduskohtu loal.

(8) Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud toimingute sooritamist suunab Politsei- ja Piirivalveamet taotleja rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse või kinnipidamiskeskusesse.

(10) Käesoleva seaduse alusel sooritatavad toimingud ei takista pädevate asutuste toimingute sooritamist süüteomenetluses, samuti rahvusvaheliste õigusabitaotluste täitmise tagamiseks või õigusrikkumise ärahoidmiseks tehtavaid toiminguid.

§ 15¹. Taotleja erivajaduse hindamine ja selle arvestamine

(1) Rahvusvahelise kaitse menetluses arvestatakse erivajadusega taotleja eriolukorda ja sellest tulenevaid vajadusi. Erivajadusega taotleja on eelkõige haavatav isik, nagu alaealine, saatjata alaealine, puudega inimene, eakas inimene, rase, alaealise lapsega üksikvanem, inimkaubanduse ohver, raske haigusega isik, vaimse tervise probleemiga isik ning piinamise või vägistamise ohver või isik, kelle suhtes on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.

(2) Isik loetakse erivajadusega taotlejaks, kui Politsei- ja Piirivalveamet või muu haldusorgan on tema erivajaduse tuvastanud. Sellisel juhul kohalduvad talle käesolevas seaduses sätestatud erisused ning talle võimaldatakse tema erivajadusele vastav tugi.

(3) Vajaduse korral kaasatakse erivajadust tuvastama teine haldusorgan või ekspert. Erivajadus tuvastatakse võimalikult kiiresti pärast taotluse esitamist.

(4) Politsei- ja Piirivalveamet fikseerib taotleja erivajaduse kirjalikult.

(5) Kõik taotlejaga kokku puutuvad haldusorganid ja isikud jälgivad taotleja erivajadust ning arvestavad seda süsteemselt ja individuaalselt kogu rahvusvahelise kaitse menetluse vältel, võttes arvesse ka hilisemas rahvusvahelise kaitse menetluse etapis ilmnenud erivajadust.

(6) Politsei- ja Piirivalveamet edastab teabe taotleja erivajaduse kohta teistele taotlejaga kokku puutuvatele haldusorganitele ja isikutele ulatuses, mis on vajalik taotleja erivajaduse arvestamiseks. Kui muu haldusorgan tuvastab taotleja erivajaduse või märkab võimalikule erivajadusele viitavat asjaolu, teavitab ta sellest viivitamata Politsei- ja Piirivalveametit.

(7) Kõik rahvusvahelise kaitse taotlejatega kokku puutuvad ametnikud ja töötajad vastavad sellistele kompetentsinõuetele, mis võimaldavad neil erivajadust jälgida ja seda arvestada.

§ 16. Taotleja riiki mittelubamine

§ 17. Alaealine ja saatjata alaealine taotleja

(1) Alaealise rahvusvahelise kaitse menetluses, sealhulgas teenuste osutamisel, arvestatakse eelkõige alaealise õigusi ja huve.

(2) Alaealisel on õigus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus enda nimel, kui tema teovõimet on laiendatud, või oma vanema, teise täiskasvanud pereliikme, tema eest vastutava täiskasvanu või esindaja kaudu.

(3) Alaealise välismaalase esindamisele kohaldatakse käesoleva seaduse alusel läbiviidavates menetlustoimingutes perekonnaseaduses sätestatut, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

(4) Kui taotleja vanus ei ole teada ja on põhjust arvata, et isik on alla 18-aastane, käsitatakse taotlejat alaealisena. Taotleja käsitamise alaealisena või täisealisena otsustab Politsei- ja Piirivalveamet.

(5) Kui Politsei- ja Piirivalveametil tekib põhjendatud kahtlus taotleja poolt oma vanuse kohta esitatud andmete õigsuses, võidakse taotleja nõusolekul teha meditsiinilised uuringud taotleja vanuse kindlaksmääramiseks. Politsei- ja Piirivalveamet teavitab alaealist meditsiinilistest uuringutest, nende tegemise viisist ning uuringutest keeldumise tagajärgedest.

(6) Vanuse kindlaksmääramise otsuse saab vaidlustada üksnes koos haldusakti või toiminguga, millega seoses vanuse kindlaksmääramise otsus tehti.

(7) Rahvusvahelise kaitse menetluses ei arvestata alaealise päritoluriigis kehtivat välismaalase päritoluriigi õiguse kohast teovõimelisust, kui see erineb Eesti õiguses sätestatust.

(8) Kui alaealine majutatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate majutus- või kinnipidamiskeskusesse, tagatakse talle võimalus vaba aja tegevuseks, sealhulgas eakohasteks mängudeks ja huvitegevuseks ning tegevuseks vabas õhus.

(9) Saatjata alaealisele määratakse menetlustoimingute sooritamiseks esindaja niipea, kui on tuvastatud, et taotleja on alaealine. Esindajat ei määrata, kui alaealine saab tõenäoliselt täisealiseks enne, kui Politsei- ja Piirivalveamet teeb taotluse kohta otsuse. Sellisel juhul võib saatjata alaealine teha seaduses sätestatud toiminguid iseseisvalt.

(10) Saatjata alaealist võib esindada füüsiline või juriidiline isik, kes on usaldusväärne ning kellel on saatjata alaealise esindamiseks vajalikud teadmised ja oskused.

(11) Politsei- ja Piirivalveamet võib käesolevas seaduses sätestatud menetlustes saatjata alaealise esindamiseks sõlmida lepingu füüsilise või juriidilise isikuga. Kui saatjata alaealise esindajaks on määratud organisatsioon, nimetab ta isiku, kes vastutab saatjata alaealise esindaja ülesannete täitmise eest.

(12) Saatjata alaealine rahvusvahelise kaitse taotleja või saaja paigutatakse majutuskeskusesse, suunatakse asendushooldusele või täisealise sugulase juurde. Sotsiaalkindlustusamet tagab käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktides 3–7 nimetatud teenuste osutamise ka juhul, kui saatjata alaealine suunatakse asendushooldusele või täisealise sugulase juurde.

(13) Saatjata alaealise perekonnaliikmete otsimist alustab Politsei- ja Piirivalveamet võimalikult kiiresti pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist.

§ 17¹. Piiratud teovõimega täisealine taotleja

(1) Piiratud teovõimega täisealise taotleja esindamisele ja teovõimelisuse hindamisele kohaldatakse käesoleva seaduse § 17 lõigetes 2, 3 ja 7 sätestatut.

§ 18. Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet vaatab läbi rahvusvahelise kaitse taotluse, mille läbivaatamise eest on vastutavaks riigiks määratud Eesti Vabariik vastavalt välislepingule või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 604/2013.

(2) Politsei- ja Piirivalveamet vaatab iga rahvusvahelise kaitse taotluse läbi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollib esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning teeb selleks vajalikke menetlustoiminguid.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet määratleb turvalise päritoluriigi ja turvalise kolmanda riigi ning kontrollib, kas taotlejat saab saata nimetatud riikidesse.

(4) Rahvusvahelise kaitse taotluse menetleja viib taotlejaga läbi vestluse, mille käigus on taotlejal võimalik esitada fakte ja anda seletusi oma rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude kohta, sealhulgas asjaolude kohta, mis takistavad tema riigist väljasaatmist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud vestluse läbiviimise korra kehtestab

määrusega.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud võimalus antakse vähemalt kümneaastasele alaealisele või nooremale alaealisele juhul, kui alaealise arengutase seda võimaldab.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud menetlustoimingu võib ära jätta, kui rahvusvahelise kaitse andmise otsuse saab teha olemasolevate tõendite alusel või kui taotleja ei ole temast mitteolenevatel püsivatel asjaoludel suuteline käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud õigust kasutama. Kahtluse korral konsulteerib rahvusvahelise kaitse taotlust menetlev ametiasutus tervishoiutöötajaga, et teha kindlaks, kas taotleja seisund, mille tõttu ta ei ole suuteline käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud õigust kasutama, on ajutine või püsiv.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut ei kohaldata, kui on vaja otsustada, kas taotlus sisuliselt läbi vaadata või jätta läbi vaatamata, ja taotlejal võimaldatakse igal juhul esitada seisukoht käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1–3 ja 5 nimetatud aluste kohta.

(8) Kui menetlustoiminguid sooritades kasutatakse tehnikavahendeid, teatatakse sellest eelnevalt menetlustoimingus osalejatele ja neile selgitatakse tehnikavahendite kasutamise eesmärki.

(10) Politsei- ja Piirivalveamet võib eelisjärjekorras läbi vaadata erivajadusega taotleja taotluse ja taotluse, mille eelisjärjekorras läbivaatamiseks on põhjendatud vajadus.

§ 18¹. Taotluse läbivaatamise tähtaeg

(1) Taotlus vaadatakse läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast taotluse vastuvõtmist. Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 kohaselt vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Eesti, hakkab kuuekuuline tähtaeg kulgema hetkest, kui taotleja on Eestile üle antud ja asub Eesti territooriumil.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem üheksa kuu võrra, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:

1) tegemist on keeruliste faktiliste või õiguslike asjaoludega;

2) rahvusvahelist kaitset taotleb korraga suur hulk isikuid;

3) viivitus on põhjustatud sellest, et taotleja ei täida käesoleva seaduse §-st 11 tulenevaid kohustusi.

(3) Erandjuhtudel ja põhjendatud asjaolude korral võib käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegu pikendada kolme kuu võrra, kui see on vajalik selleks, et tagada rahvusvahelise kaitse taotluse piisav ja täielik läbivaatamine.

(4) Kui menetlevalt ametiasutuselt ei saa mõistlikult eeldada otsuse tegemist käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud tähtaja jooksul taotleja päritoluriigis valitseva eeldatavasti ajutise ebakindla olukorra tõttu, võib menetluse lõpuleviimise edasi lükata. Sellisel juhul Politsei- ja Piirivalveamet:

1) hindab taotleja päritoluriigis valitsevat olukorda vähemalt iga kuue kuu järel;

2) teavitab taotlejat mõistliku aja jooksul taotluse kohta otsuse tegemise edasilükkamise põhjustest;

3) teavitab mõistliku aja jooksul Euroopa Komisjoni sellest riigist pärit isiku taotluse menetluse edasilükkamisest.

(5) Taotlus vaadatakse igal juhul läbi 21 kuu jooksul taotluse vastuvõtmisest arvates.

(6) Kui Politsei- ja Piirivalveametil ei ole võimalik rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsust teha kuue kuu jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmisest arvates, teavitab ta taotlejat viivitusest ning taotleja soovi korral viivituse põhjusest ja eeldatavast otsuse tegemise ajast.

§ 19. Tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise alused

(1) Käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud tagakiusamine peab olema:

1) tõsine või korduv, millega rikutakse inimõigusi, välja arvatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (RT II 1996, 11/12, 34) artikli 15 punktis 2 sätestatud juhul, või

2) kogum erinevatest tegudest, sealhulgas inimõiguste rikkumine, mis võib isikut mõjutada samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1.

(2) Tagakiusamisena käsitatakse muu hulgas järgmisi riigis täheldatavaid asjaolusid:

1) füüsiline või vaimne vägivald, sealhulgas seksuaalne väärkohtlemine;

2) diskrimineerivad seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu meetmed või nimetatud võimude poolt meetmete diskrimineeriv rakendamine;

3) diskrimineeriv või ebaproportsionaalne süüdimõistmine või karistuse kehtestamine;

4) käesoleva lõike punktis 3 nimetatud tegude eest hüvitise nõudmise rahuldamata jätmine;

5) süüdimõistmine või karistamine sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise;

6) isiku soost lähtuvad või laste vastu suunatud teod;

7) ligipääsu puudumine õiguskaitsele.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet võtab tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse riigis valitsevat rassilist, usulist ja rahvuse käsitust ning poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel vahe tegemist.

(4) Tagakiusamise ja tõsise ohu kartus võib põhineda nendel sündmustel, mis on leidnud taotleja päritoluriigis aset pärast taotleja sealt lahkumist.

(5) Tagakiusamise ja tõsise ohu allikatena käsitatakse:

1) riiki;

2) riiki või selle osa juhtivaid erakondi või organisatsioone;

3) mitteriiklikke ühendusi, kui riik, rahvusvahelised organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad erakonnad või organisatsioonid ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest.

(6) Rahvusvahelist kaitset saab anda üksnes riik või riiki või olulist osa riigi territooriumist kontrolliv organisatsioon või ühendus, kui see riik või ühendus väljendab tahet kaitset pakkuda ja on selleks võimeline. Kaitse peab olema tõhus, püsiv ja taotlejale kättesaadav.

§ 20. Põhjendamatu taotlus

(1) Kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud) (ELT L 337, 20.12.2011, lk 9–26), ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks.

(2) Kui taotlus on põhjendamatu, teeb Politsei- ja Piirivalveamet otsuse taotluse tagasilükkamise kohta.

§ 20¹. Selgelt põhjendamatu taotlus

(1) Taotlus loetakse selgelt põhjendamatuks, kui selles esitatud väited ja põhjendused ei ole seotud käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 nimetatud asjaoludega või taotlus on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja esineb üks järgmistest alustest:

1) taotleja päritoluriiki on alus pidada turvaliseks;

2) taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid, on andnud ebaõigeid seletusi, on teadvalt jätnud esitamata andmeid või andmata seletusi, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel olulised, või on teadvalt esitanud valedokumente;

3) on põhjendatud alus arvata, et taotleja on dokumendi või muu tõendi, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isiku või kodakondsuse, hävitanud või sellest vabanenud;

4) taotleja on teinud selgelt valesid või selgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud teabega ja see muudab selgelt ebausutavaks tema väited seoses sellega, kas ta vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele;

5) taotlus on korduv ja selle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 24 lõiget 1;

6) taotleja on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ainult selleks, et vältida lahkumiskohustuse täitmist;

7) taotleja on saabunud Eestisse ebaseaduslikult või viibinud ebaseaduslikult Eesti territooriumil või ei ole esimesel võimalusel esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust;

8) taotleja on keeldunud või keeldub laskmast end daktüloskopeerida;

9) taotleja ohustab riigi julgeolekut või avalikku korda või ta on nimetatud põhjustel Eestist välja saadetud.

§ 20². Taotluse läbivaatamine kiirmenetluses

(1) Selgelt põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse võib läbi vaadata kiirmenetluses, sealhulgas piiril, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatut.

(2) Selgelt põhjendamatut taotlust ei vaadata läbi kiirmenetluses või lõpetatakse kiirmenetluse kohaldamine, kui selle kohaldamisel ei ole võimalik arvestada taotleja erivajadust, eelkõige juhul, kui taotleja on langenud piinamise või vägistamise ohvriks või tema suhtes on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.

(3) Saatjata alaealise taotluse, juhul kui see on alaealise huvides, võib kiirmenetluses läbi vaadata üksnes järgmistel juhtudel:

1) käesoleva seaduse § 20¹ punktides 1 ja 9 nimetatud juhtudel;

2) käesoleva seaduse § 20¹ punktides 2 ja 3 nimetatud juhtudel tingimusel, et saatjata alaealise erivajadusi on arvesse võetud ning talle on antud võimalus oma tegevust põhjendada, sealhulgas konsulteerida oma esindajaga;

3) käesoleva seaduse § 20¹ punktis 6 nimetatud juhul, kui taotlust ei jäeta sisuliselt läbi vaatamata käesoleva seaduse § 24 lõike 3 ja § 21 lõike 1 punkti 4 alusel;

4) käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul.

(4) Kiirmenetluse kohaldamisel vaadatakse taotlus läbi 30 päeva jooksul. Nimetatud tähtaega võib pikendada, kui see on vajalik, et tagada taotluse piisav ja põhjalik läbivaatamine, võttes arvesse käesoleva seaduse § 18¹ lõigetes 1–5 sätestatut.

§ 21. Taotluse läbi vaatamata jätmine

(1) Taotlus jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui esineb vähemalt üks järgmistest alustest:

1) taotleja seisukohalt saab muud riiki pidada esimeseks varjupaigariigiks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT L 180, 29.06.2013, lk 60–95) artikli 35 tähenduses;

2) mõni teine liikmesriik on taotlejale rahvusvahelise kaitse andnud ning see kaitse on endiselt kättesaadav;

3) taotleja vastuvõtvat riiki võib pidada turvaliseks kolmandaks riigiks;

4) taotlus on korduv ja selle suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 24 lõiget 3;

5) taotleja ülalpeetav perekonnaliige esitab taotluse pärast seda, kui ta on nõustunud oma juhtumi läbivaatamisega tema nimel esitatud taotluse menetlemise raames ning puuduvad asjaolud, mis õigustaksid eraldi taotluse esitamist;

6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 604/2013 järgi vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest muu riik.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel lõpetatakse rahvusvahelise kaitse menetlus taotluse tagasilükkamise otsusega, milles märgitakse muu hulgas, et taotlus on jäetud sisuliselt läbi vaatamata ning seejuures ei ole Politsei- ja Piirivalveamet kohustatud hindama, kas taotleja vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL sätestatud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele.

(3) Kui taotlus on jäetud läbi vaatamata käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel, väljastab Politsei- ja Piirivalveamet isikule dokumendi, milles teavitatakse kolmanda riigi ametiasutusi selle riigi keeles asjaolust, et taotluse sisu ei ole läbi vaadatud.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse saatjata alaealise puhul üksnes käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul tingimusel, et see on alaealise huvides.

§ 22. Pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamist välistavad asjaolud

(1) Välismaalast ei tunnustata pagulasena, kui:

1) tema suhtes on kohaldatav Genfi konventsiooni artikli 1 punkt D;

2) ta on Eesti alaline elanik;

3) on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud rahu- või inimsusvastase või sõjakuriteo;

4) on põhjendatud alus arvata, et ta on enne Eestisse saabumist väljaspool Eestit toime pannud raske mittepoliitilise kuriteo;

5) on põhjendatud alus arvata, et ta on süüdi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus oleva teo toimepanemises.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud raske mittepoliitilise kuriteona käsitatakse muu hulgas väidetavalt poliitilisel eesmärgil toimepandud eriti jõhkrat tegu.

(3) Välismaalast ei tunnustata täiendava kaitse saajana, kui:

1) on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud rahu- või inimsusvastase või sõjakuriteo;

2) on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud raske kuriteo;

3) on põhjendatud alus arvata, et ta on süüdi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus oleva teo toimepanemises;

4) on põhjendatud alus arvata, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut;

5) ta on päritoluriigist lahkunud põhjusel, et ta on toime pannud muu kui käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud teo, mille eest on ette nähtud vangistus.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3–5 ja lõike 3 punktides 1–4 sätestatud aluseid kohaldatakse nimetatud tegusid või kuritegusid õhutanud või mis tahes viisil nendes osalenud välismaalase suhtes.

§ 23. Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmine ja taotlusest loobumine

(1) Taotlejal on kogu rahvusvahelise kaitse menetluse vältel õigus rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi võtta. Sellisel juhul rahvusvahelise kaitse menetlus lõpeb.

(2) Politsei- ja Piirivalveamet eeldab, et taotlus on tagasi võetud või taotlusest on loobutud, kui taotleja:

1) ei ole täitnud käesoleva seaduse § 11 lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatud kohustusi, välja arvatud juhul, kui ta tõendab mõistliku aja jooksul, et ei saanud nimetatud kohustusi täita mõjuval põhjusel;

2) varjab ennast või on loata lahkunud oma elukohast, kinnipidamiskeskusest või rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusest, ilma et ta oleks mõistliku aja jooksul sellest teavitanud Politsei- ja Piirivalveametit, kinnipidamiskeskust või rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskust;

3) ei ole mõjuva põhjuseta ühe kuu jooksul ilmunud Politsei- ja Piirivalveametisse menetlustoimingut sooritama.

(3) Kui taotleja on taotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, teeb Politsei- ja Piirivalveamet otsuse taotluse tagasilükkamise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/95/EL artikliga 4.

(4) Taotlejal on õigus nõuda taotluse uuesti läbivaatamist, välja arvatud juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlus vaadati läbi käesoleva seaduse §-s 24 sätestatud korras.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul tühistab Politsei- ja Piirivalveamet tagasilükkava otsuse ja jätkab taotluse läbivaatamist, uuendades eelmist rahvusvahelise kaitse menetlust.

(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotlus on esitatud rohkem kui üheksa kuud pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuse tegemist, võib uut taotlust käsitada korduva taotlusena, mille suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 24 sätestatut.

§ 24. Korduv taotlus

(1) Kui taotleja esitab täiendavaid selgitusi või korduva taotluse, vaatab Politsei- ja Piirivalveamet täiendavad selgitused või korduva taotlusega kaasnevad dokumendid läbi eelmise rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise raames, uuendades eelmist rahvusvahelise kaitse menetlust.

(2) Kui on tuvastatud uusi asjaolusid või taotleja on esitanud uusi dokumente või tõendeid, mida ta ei saanud temast mitteolenevatel põhjustel eelmise menetluse käigus esitada või tõendada ja mis olulisel määral suurendavad tõenäosust, et taotlejat saab käsitada rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastava isikuna, vaadatakse taotlus uuesti läbi käesoleva seaduse §-s 18 sätestatud korras.

(3) Kui on tuvastatud, et uusi asjaolusid ei esine, ning taotleja ei ole esitanud uusi dokumente või tõendeid, mis omavad tähtsust taotleja kvalifitseerimisel rahvusvahelise kaitse saajana, jäetakse taotlus läbi vaatamata.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui ülalpeetav isik või alaealine taotleja esitab iseseisvalt rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on tema eest juba esitanud tema seaduslik esindaja.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhtudel on taotlejal õigus jääda korduva taotluse menetlemise ajaks Eestisse, kui korduv taotlus esitatakse esimest korda. Käesolevas lõikes sätestatud viibimisõigus ei hõlma käesoleva seaduse §-s 25¹ sätestatud menetlust.

(6) Kui taotlus on jäetud vähemalt ühel käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud alusel läbi vaatamata, ei käsitata sellele järgnevat uut taotlust käesoleva paragrahvi tähenduses korduva taotlusena.

§ 25. Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus

(2) Kui isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 alusel teine liikmesriik, ei tehta isikule lahkumisettekirjutust, vaid talle pannakse taotluse tagasilükkamise otsuses kohustus Eestist lahkuda taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki. Kui isik lahkumiskohustust vabatahtlikult ei täida või kui ta peetakse kinni käesoleva seaduse § 36¹ lõikes 2 sätestatud alusel, võidakse lahkumiskohustus sundtäita väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud korras.

(2) Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (edaspidi lahkumisettekirjutus).

(2) Rahvusvahelise kaitse taotlejale tehtud lahkumisettekirjutuse täitmine peatub ja taotlejal on õigus Eestis viibida kuni lõpliku otsuse või käesoleva seaduse § 25¹ lõikes 3 nimetatud otsuse tegemiseni.

(3) Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusest teavitatakse välismaalast viivitamatult.

(4) Kui rahvusvahelise kaitse taotlus lükatakse tagasi vähemalt ühel käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 nimetatud alusel, märgitakse otsuses, et rahvusvahelise kaitse taotlust ei ole sisuliselt läbi vaadatud.

§ 25¹. Otsuse vaidlustamine

(1) Üleandmise otsuse, taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise otsuse võib vaidlustada halduskohtus kümne päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates. Nimetatud otsust ei saa vaidlustada vaidemenetluse korras.

(2) Rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel on taotlejal kaebetähtajal ja kuni lõpliku otsuse tegemiseni käesolevas seaduses nimetatud õigused ja kohustused, sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil.

(3) Kui Politsei- ja Piirivalveamet on teinud otsuse:

1) käesoleva seaduse §-s 20¹, välja arvatud punktis 7, nimetatud alusel;

2) käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 1, 2 või 4 nimetatud alusel;

3) käesoleva seaduse § 23 lõikes 3 või 6 nimetatud alusel või

4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 alusel,

otsustab välismaalase õiguse üle kuni lõpliku otsuse tegemiseni Eestis viibida asja lahendav kohus. Kuni käesolevas lõikes nimetatud otsuse tegemiseni on välismaalasel õigus Eesti territooriumil viibida.

(4) Kui kohus on otsustanud piirata isiku riigis viibimise õigust kuni lõpliku otsuse tegemiseni käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhtudel, säilib isikul üldine kohtukaebeõigus.

(5) Rahvusvahelise kaitse taotlemine ja rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamine ei anna taotlejale õigust taotleda tähtajalist elamisluba välismaalaste seaduse alusel.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhtudel kuni lõpliku otsuse tegemiseni Eestis viibimise õiguse üle otsustamiseks teeb kohus määruse.

(7) Kui käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1–3 sätestatud erandit kohaldatakse piiril tehtud otsuse suhtes, tagatakse, et taotlejale on võimaldatud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 1, 7, 8 ja 9 nimetatud õigused käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kümnepäevase vaidlustamisperioodi jooksul, et valmistada ette kaebus ja esitada kohtule argumendid.

(8) Taotlejal on õigus kaebusest loobuda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

§ 25². Riigi õigusabi andmine

(1) Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras on välismaalasel, kes vaidlustab Politsei- ja Piirivalveameti käesoleva seaduse § 25¹ lõike 3 punktide 1–3 alusel tehtud otsuse, õigus saada otsuse vaidlustamiseks halduskohtumenetluses õigusabi riigi õigusabi seaduse § 4 lõike 3 punkti 5 tähenduses kuni taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni.

(2) Kohus jätab riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud.

§ 26. Lahkumisettekirjutuse sundtäitmine

§ 27. Taotleja üleandmine välislepingu või Euroopa Liidu õigusakti alusel

§ 28. Rahvusvahelise kaitse menetluse peatamine

(1) Politsei- ja Piirivalveamet peatab rahvusvahelise kaitse menetluse ajutise kaitse kehtivusajaks.

§ 29. Järelevalvemeetmed

(1) Politsei- ja Piirivalveamet võib rahvusvahelise kaitse menetluse eesmärgipäraseks, efektiivseks, lihtsaks ja kiireks läbiviimiseks kohaldada taotleja suhtes järgmisi järelevalvemeetmeid:

1) elamine kindlaksmääratud kohas;

2) ilmumine määratud ajavahemike järel Politsei- ja Piirivalveametisse registreerimisele;

3) Politsei- ja Piirivalveameti teavitamine elukohast eemal viibimisest kauem kui kolm päeva;

4) välisriigi reisidokumendi või muu isikut tõendava dokumendi Politsei- ja Piirivalveametile hoiule andmine;

5) ilmumine nõustamisele.

(2) Politsei- ja Piirivalveametil ning Kaitsepolitseiametil on õigus igal ajal kontrollida järelevalvemeetmete järgimist taotleja poolt.

(3) Järelevalvemeetmete kohaldamine tehakse taotlejale teatavaks kirjalikult.

§ 30. Rahvusvahelise kaitse menetluse keel

(1) Rahvusvahelise kaitse menetlus toimub eesti keeles. Menetlustoiming võib menetlust läbiviiva ametniku nõusolekul olla muus keeles, milles välismaalane suudab ennast suuliselt arusaadavaks teha.

(2) Kui taotleja ei oska piisavalt eesti keelt, tuleb taotlejaga vahetult seotud menetlustoimingute juurde kutsuda tõlk, kes tõlgib tähtsust omavad asjaolud keelde, milles välismaalane suudab ennast suuliselt arusaadavaks teha. Tõlki ei pea kaasama, kui menetlustoiming on keeles, milles välismaalane suudab ennast suuliselt arusaadavaks teha.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet võib menetlustoimingute tõlkimisele kaasata tõlgi sidevahendeid kasutades.

(4) Välismaalasel on õigus kutsuda menetlustoimingu juurde oma kulul ja valikul sobiv tõlk, kui seda on võimalik teha aega viitmata ning on tagatud keelevahenduse objektiivsus.

(5) Taotleja esitatud tõendid tõlgitakse vajaduse korral eesti keelde. Taotleja esitatud tõendeid ei tõlgita eesti keelde, kui neil ei ole rahvusvahelise kaitse menetluses vahetut tähtsust.

(6) Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, elamisloa andmise või andmisest keeldumise otsus tõlgitakse taotlejale tervikuna, välja arvatud juhul, kui taotlejal on esindaja.

§ 31. Dokumentide kättetoimetamine

(1) Kinnipidamiskeskuses või rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses viibivale taotlejale loetakse otsus, kutse, teade või muu dokument kättetoimetatuks, kui see saadetuna on jõudnud kinnipidamiskeskusesse või rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse.

(2) Kui taotleja elab väljaspool rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskust, loetakse otsus, kutse, teade või muu dokument taotlejale kättetoimetatuks, kui see on taotlejale edastatud tema näidatud elukoha aadressil või see on edastatud taotleja esindajale.

(3) Kinnipidamiskeskus või rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskus annab otsuse, kutse, teate või muu dokumendi taotlejale viivitamatult kätte allkirja vastu.

(3) Käesoleva seaduse alusel tehtud toimingu protokoll, kutse, teade või muu dokument loetakse kättetoimetatuks, kui taotleja on pädeva haldusorgani infotehnoloogilise vahendi abil dokumendiga tutvunud ja dokumendi kättesaamist elektroonilise märkega kinnitanud. Dokument antakse taotleja soovi korral talle paberil.

(4) Käesoleva seaduse § 36⁶ lõikes 1 nimetatud hädaolukorras ja juhul, kui välismaalase asukoht Eestis ei ole Politsei- ja Piirivalveametile teada, võib haldusorgan jätta muud haldusakti kättetoimetamise viisid kohaldamata ning §-s 13 sätestatut arvestades avaldada oma veebilehel üksnes rahvusvahelise kaitse taotluse numbri ja taotluse kohta tehtud otsuse pealkirja. Veebilehel avaldamisega loetakse haldusakt välismaalasele kättetoimetatuks ja jõustunuks.

(5) Käesoleva seaduse § 36⁶ lõikes 1 nimetatud hädaolukorras ja juhul, kui välismaalase asukoht Eestis ei ole Politsei- ja Piirivalveametile teada, võib haldusorgan jätta muud menetlusdokumentide teatavakstegemise viisid kohaldamata ning §-s 13 sätestatut arvestades avaldada oma veebilehel üksnes rahvusvahelise kaitse taotluse numbri ja menetlusdokumendi pealkirja. Veebilehel avaldamisega loetakse menetlusdokument välismaalasele kättetoimetatuks.

§ 31¹. Perekonna ühtsuse tagamine

(1) Perekonnaliikmed majutatakse kokku.

(2) Taotleja alaealine laps või alaealine taotleja majutatakse koos oma vanema, tema vallalise alaealise õe või venna või eestkostjaga tingimusel, et see on alaealise huvides.

(3) Erivajadusega täiskasvanud ülalpeetav taotleja majutatakse võimaluse korral koos tema eestkostjaga, kes juba viibib Eestis.

2. jagu Taotleja vastuvõtmine

§ 32. Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskus

(1) Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse ülesanne on vajaduse korral korraldada taotlejale rahvusvahelise kaitse menetluse või ajutise kaitse menetluse ajal toetusena järgmiste teenuste osutamine:

1) majutamine;

2) rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses elava taotleja ja käesoleva seaduse § 34 lõike 2 punkti 3 või § 62 lõike 2 punkti 3 alusel väljaspool rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskust elava taotleja varustamine toiduainetega või toitlustamine, varustamine esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemete ning hügieenivahenditega;

3) tervisekontrolli ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine;

4) hädavajalik tõlketeenus ja eesti keele õpetamine;

5) informeerimine tema õigustest ja kohustustest;

6) käesoleva seaduse alusel tehtavate menetlustoimingute tegemiseks vajalik transporditeenus;

7) muud esmavajalikud teenused.

(1) Kui taotluse kohta on tehtud lõplik otsus, võib välismaalasele vajaduse korral osutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenust kuni 30 päeva arvates lõpliku otsuse jõustumisest.

(2) Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse ülesannete täitmise tagab Sotsiaalkindlustusamet.

(3) Sotsiaalkindlustusamet võib rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse ülesannete täitmise halduskoostöö seaduses sätestatud korras sõlmitud halduslepingu alusel üle anda füüsilisest isikust ettevõtjale või juriidilisele isikule (edaspidi rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse teenuse osutaja).

(4) Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse teenuse osutaja võib rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse ülesandeid täita isiku kaudu, kes on teovõimeline, eesti keelt vähemalt keeleseaduses sätestatud B2-tasemel või sellele vastaval tasemel valdav Eesti kodanik, kellel ei ole kehtivat karistust kuriteo eest.

(5) Halduslepingu alusel üleantud ülesannetega kaasnevad käesolevas seaduses sätestatud õigused ja kohustused ning vastutus.