Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus

1. peatükk ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise aluseid, rahvusvahelist kaitset taotleva välismaalase ja rahvusvahelise kaitse saanud välismaalase õiguslikku seisundit, välismaalase vastutavale Euroopa Liidu liikmesriigile üleandmist ning Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise õiguslikke aluseid, lähtudes välislepingutest ja Euroopa Liidu õigusaktidest.

(2) Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund või kelle suhtes on tuvastatud, et ta kuulub Euroopa Liidu Nõukogu otsusega määratletud ajutist kaitset vajavate isikute kategooriasse.

(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

§ 2. Välismaalane ja kolmanda riigi kodanik

(1) Välismaalane on kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik.

(2) Kolmanda riigi kodanik on välismaalane, kes on muu riigi kui Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodanik.

§ 3. Rahvusvahelise kaitse taotleja ja rahvusvahelise kaitse taotlus

(1) Rahvusvahelise kaitse taotleja (edaspidi ka taotleja) on välismaalane, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse (edaspidi ka taotlus), mille kohta ei ole tehtud lõplikku otsust.

(1) Massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras võib Politsei- ja Piirivalveamet ohu korral avalikule korrale või riigi julgeolekule lugeda välismaalase rahvusvahelise kaitse taotlejaks, kui ta esitab taotluse käesoleva seaduse § 14 lõike 1² alusel määratud asukohas

(3) Rahvusvahelise kaitse taotlus on välismaalase mistahes viisil esitatud sooviavaldus enda pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamiseks ja rahvusvahelise kaitse saamiseks.

(4) Rahvusvahelise kaitse taotluse võtab vastu ning lahendab Politsei- ja Piirivalveamet.

§ 3¹. Lõplik otsus

(1) Lõplik otsus käesoleva seaduse tähenduses on:

1) taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta tehtud Politsei- ja Piirivalveameti otsus, mida ei ole kaebetähtajal halduskohtus vaidlustatud;

2) Politsei- ja Piirivalveameti otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata;

3) Politsei- ja Piirivalveameti otsus, sealhulgas vastavast halduskohtu suunisest lähtuv otsus, tunnustada taotlejat pagulase või täiendava kaitse saajana ja anda talle rahvusvaheline kaitse.

(2) Lõpliku otsuse tegemisega lõpeb rahvusvahelise kaitse menetlus. Rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemisel säilib isikul üldine kohtukaebeõigus.

§ 3². Välismaalase vastutavale Euroopa Liidu liikmesriigile üleandmine

(1) Kui Politsei- ja Piirivalveamet otsustab algatada välismaalase üleandmise menetluse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud) (ELT L 180, 29.06.2013, lk 31–59), sätestatud korras, kohaldatakse välismaalase kinnipidamisele käesoleva seaduse § 36¹ lõike 2 punkti 7.

(2) Politsei- ja Piirivalveamet vormistab välismaalase vastutavale Euroopa Liidu liikmesriigile üleandmise otsuse (edaspidi üleandmise otsus) kirjalikult.

(3) Politsei- ja Piirivalveamet võib üleandmise otsuse teha taotluse tagasilükkamise otsuses, milles märgitakse muu hulgas, et taotlus on jäetud sisuliselt läbi vaatamata.

(4) Politsei- ja Piirivalveamet võib üleandmise otsuses määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikkusega 7 kuni 30 päeva.

(5) Politsei- ja Piirivalveamet võib üleandmise otsuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega pikendada kuni 30 päeva võrra.

(6) Politsei- ja Piirivalveamet jätab üleandmise otsuses lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata, kui välismaalane on kinni peetud käesoleva seaduse § 36¹ lõike 2 punkti 7 alusel.

(7) Politsei- ja Piirivalveamet võib välismaalase üleandmise menetluse ajal kohaldada välismaalase suhtes järelevalvemeetmeid.

(8) Üleandmise otsuse peale võib välismaalane halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras esitada halduskohtule kaebuse kümne päeva jooksul otsuse teatavakstegemise päevast arvates.

(9) Üleandmise otsuse vaidlustamisel on välismaalasel õigus Eestis viibida, kuni halduskohus on teinud otsuse välismaalase riigis viibimise õiguse kohta vastavalt käesoleva seaduse § 25¹ lõike 3 punktile 4.

(10) Üleandmise otsuse vaidlustamisel on välismaalasel õigus saada keeleabi ja riigi õigusabi vastavalt käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktile 9.

§ 4. Pagulane ja pagulasseisund ning täiendava kaitse saaja ja täiendava kaitse seisund

(1) Pagulane on välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. Tagakiusamise hindamisel ei ole oluline, kas välismaalasel reaalselt on käesolevas lõikes nimetatud tagakiusamise alus, vaid üksnes tagakiusamise asjaolu.

(2) Pagulasseisund on välismaalasele, keda tunnustatakse pagulasena, antud staatus.

(3) Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas:

1) talle surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise või

2) tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või

3) konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu.

(4) Täiendava kaitse seisund on välismaalasele, keda tunnustatakse täiendava kaitse saajana, antud staatus.

§ 5. Ajutine kaitse ja ajutise kaitse saaja

(1) Ajutine kaitse on erandlik menetlus, mille eesmärk on anda massilise sisserände või eeldatava massilise sisserände korral viivitamatut ja ajutist kaitset välismaalastele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, eelkõige kui valitseb oht, et rahvusvahelise kaitse süsteem ei suuda nimetatud sisserännet menetleda, kahjustamata enda tõhusat toimimist ajutist kaitset taotlevate välismaalaste huvides.

(2) Ajutise kaitse saaja on välismaalane, kes on sunnitud eelkõige rahvusvaheliste organisatsioonide üleskutse tulemusena oma päritoluriigist või -piirkonnast lahkuma või on sealt evakueeritud ning kellel seoses olukorraga nimetatud riigis ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi pöörduda ja kes võib kuuluda rahvusvahelist kaitset reguleerivate sätete reguleerimisalasse ning

1) kes on põgenenud relvakonflikti või püsiva vägivalla piirkonnast;

2) keda ähvardab tõsine oht langeda või kes on langenud inimõiguste süsteemse või üldise rikkumise ohvriks.

(3) Massiline sisseränne on suure arvu konkreetsest riigist või geograafiliselt alalt pärit välismaalaste omaalgatuslik või evakueerimiskavas ettenähtud saabumine.

§ 5¹. Ümberasustamine ja ümberpaigutamine

(1) Ümberasustamine on rahvusvahelise kaitse saanud isiku Eestisse vastuvõtmine kolmandast riigist.

(2) Ümberpaigutamine on rahvusvahelise kaitse saanud isiku Eestisse vastuvõtmine teisest Euroopa Liidu liikmesriigist.

(3) Vabariigi Valitsus otsustab Eesti osalemise ümberasustamises ja ümberpaigutamises, kooskõlastades selle Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoniga.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuses määratakse kindlaks vähemalt ümberasustatavate või ümberpaigutatavate isikute piirarv ja päritoluriik ning ümberasustamise või ümberpaigutamise aasta.

§ 6. Saatjata alaealine välismaalane

(1) Saatjata alaealine välismaalane on alla 18-aastane välismaalane, kes saabub või on saabunud Eestisse ilma vanema, eestkostja või muu vastutava täisealise isikuta või kes jääb Eestis viibides ilma vanemast, eestkostjast või muust vastutavast täisealisest isikust.

(2) Eeldatakse, et alaealisega Eestis koos viibival vanemal, eestkostjal või muul vastutaval täisealisel isikul on isikuhooldusõigus. Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitsepolitseiameti nõudmisel on vanem, eestkostja või muu vastutav täisealine isik kohustatud tõendama isikuhooldusõiguse olemasolu.

(3) Saatjata alaealiseks välismaalaseks ei peeta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alaealist, kellele on Eestis kohtu poolt määratud füüsilisest isikust eestkostja.

§ 6¹. Saatjata alaealise ja piiratud teovõimega täisealise rahvusvahelise kaitse taotleja ja saaja esindamine

§ 6². Saatjata alaealisele rahvusvahelise kaitse taotlejale ja saajale osutatavad teenused

§ 7. Perekonnaliige

(1) Rahvusvahelise kaitse taotleja perekonnaliikmeks on:

1) tema abikaasa;

1¹) tema registreeritud elukaaslane;

2) tema vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps;

3) tema ja tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps;

4) tema vanem või eestkostja, kui taotleja on Eesti õiguse tähenduses alaealine, välja arvatud juhul, kui tema teovõimet on abiellumise eesmärgil laiendatud ja tema perekonnaliikmeks loetakse tema abikaasa.

(2) Pagulase ja täiendava kaitse saaja perekonnaliikmeks on:

1) tema abikaasa;

1¹) tema registreeritud elukaaslane;

2) tema ja tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps;

3) tema või tema abikaasa või registreeritud elukaaslase eestkostetav vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps. Jagatud eestkoste korral on vajalik eestkostet jagava poole nõusolek;

4) tema või tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vallaline ja täisealine laps, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema;

5) tema või tema abikaasa või registreeritud elukaaslase ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus.

(3) Saatjata alaealise pagulase ja saatjata alaealise täiendava kaitse saaja perekonnaliikmeks on:

1) tema vanem;

2) tema eestkostja või muu perekonnaliige, kui tal vanemad puuduvad või neid ei ole võimalik leida, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus alaealise õiguste ja huvidega.

(4) Ajutise kaitse saaja perekonnaliikmeks on:

1) tema abikaasa;

1¹) tema registreeritud elukaaslane;

2) tema, tema abikaasa või registreeritud elukaaslase vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps;

3) käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetamata lähisugulane, kes elas päritoluriigis temaga koos ja oli temast sõltuv.

(5) Käesolevas seaduses nimetatud perekonnaliikmeid käsitatakse perekonnana juhul, kui perekond oli olemas päritoluriigis, sealhulgas kui abielu oli sõlmitud või kooselu registreeritud enne Eestisse saabumist.

§ 8. Päritoluriik, turvaline kolmas riik ja turvaline päritoluriik

(1) Päritoluriik on kodakondsusjärgne riik või endine asukohariik.

(2) Turvaliseks kolmandaks riigiks peetakse riiki, kus on tagatud järgmised põhimõtted:

1) rahvusvahelist kaitset taotleva välismaalase elu ja vabadus ei ole ohus tema rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu;

2) riigis austatakse välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet vastavalt 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga (RT II 1997, 6, 26) (edaspidi Genfi konventsioon);

3) riigis järgitakse rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud keeldu saata välismaalane tagasi, kui teda ähvardab piinamine või muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine;

4) välismaalasel on võimalus taotleda pagulasseisundit ning pagulasena tunnustamise korral saada kaitset vastavalt Genfi konventioonile;

5) välismaalast ei ähvarda käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud tõsine oht.

(3) Turvaline päritoluriik on riik, kus välismaalast ei ähvarda käesoleva seaduse § 4 lõikes 3 nimetatud tõsine oht.

§ 9. Turvalise kolmanda riigi ja turvalise päritoluriigi määratlemine

(1) Turvalise kolmanda riigi määratlemisel arvestatakse ja hinnatakse, kas rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigiga side, mille alusel on põhjust eeldada, et taotleja taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt, ning on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse siseneda sellesse riiki või ta võetakse sinna tagasi. Turvalise kolmanda riigi turvalisuse hindamisel antakse rahvusvahelise kaitse taotlejale võimalus esitada põhjendusi, miks seda riiki ei saa pidada turvaliseks kolmandaks riigiks.

(2) Kui turvaline kolmas riik ei luba rahvusvahelise kaitse taotlejal oma territooriumile siseneda, peab Politsei- ja Piirivalveamet tagama rahvusvahelise kaitse taotlejale juurdepääsu rahvusvahelise kaitse menetlusele.

(3) Riiki loetakse turvaliseks päritoluriigiks, kui õigusliku olukorra, õigusaktide demokraatlikus süsteemis kohaldamise ja üldiste poliitiliste olude põhjal on võimalik tõestada, et riigis ei toimu üldist ja järjekindlat käesoleva seaduse §-s 19 nimetatud tagakiusamist.

(4) Turvalise päritoluriigi määratlemisel arvestatakse ja hinnatakse järgmisi asjaolusid:

1) millises ulatuses on riigis õigusaktidega ja nende kohaldamise viisiga tagatud isikute kaitse tagakiusamise ja väärkohtlemise eest, Genfi konventsioonis sätestatud välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõte ning nimetatud õiguste ja vabaduste rikkumise vastaste tõhusate õiguskaitsevahendite süsteem;

2) kas riik on ühinenud peamiste inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega ja üldjuhul järgib neid.

(5) Konkreetse rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes võib turvaliseks päritoluriigiks pidada riiki juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotleja ei ole esitanud mõjuvaid põhjendusi selle kohta, miks ei saa riiki tema seisukohalt pidada turvaliseks päritoluriigiks, ning rahvusvahelise kaitse taotlejal on selle riigi kodakondsus või kui ta kodakondsuseta isikuna elas viimati selles riigis.

(6) Turvalise kolmanda riigi ja turvalise päritoluriigi määratleb Politsei- ja Piirivalveamet.

(6) Politsei- ja Piirivalveametil on õigus kehtestada turvaliste päritoluriikide nimekiri.

(7) Politsei- ja Piirivalveamet võib turvalisena määratleda päritoluriigi või kolmanda riigi osa.

(7) Politsei- ja Piirivalveamet vaatab läbi ja vajaduse korral uuendab turvaliste päritoluriikide nimekirja vähemalt kord aastas.

(7) Käesoleva paragrahvi lõigete 6 ja 6¹ alusel turvalise kolmanda riigi ja turvalise päritoluriigi määramisel kasutatakse asja- ja ajakohast teavet taotleja päritoluriigi ning vajaduse korral transiidiriikide üldise olukorra kohta. Sellist teavet hangitakse eelkõige teistelt Euroopa Liidu liikmesriikidelt, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt, Euroopa Nõukogult ja muudelt asjaomastelt rahvusvahelistelt inimõiguste organisatsioonidelt.

(8) Kui isik võib turvaliselt ja seaduslikult reisida riigi ühte osasse, tal lubatakse sinna jääda ja on mõistlik eeldada, et ta asub sinna elama, võib turvalisena määratleda ka sellise päritoluriigi osa, järgides käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatut.

(9) Riikide määramisest turvaliseks kolmandaks riigiks ja turvaliseks päritoluriigiks teavitab Siseministeerium Euroopa Komisjoni vähemalt kord aastas.

§ 10. Rahvusvahelise kaitse taotleja ja ajutise kaitse alusel elamisloa taotleja õigused

(1) Rahvusvahelise kaitse taotlejale ja ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejale tagatakse Eesti Vabariigi põhiseadusest, seadustest ja muudest õigusaktidest ning välislepingutest, Euroopa Liidu õigusaktidest, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja rahvusvahelistest tavadest tulenevad õigused ja vabadused.

(2) Rahvusvahelise kaitse taotlejal ja ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejal on õigus:

1) saada esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 15 päeva pärast rahvusvahelise kaitse taotluse või elamisloa taotluse esitamist suuliselt ja kirjalikult keeles, mida ta mõistab, teavet oma õiguste ja kohustuste kohta, sealhulgas teavet õigusabi, vastuvõtutingimustega seotud abi, teavet andvate organisatsioonide, rahvusvahelise kaitse menetluse ajakava ning kohustuste täitmata jätmise tagajärgede kohta;

2) viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni, välja arvatud käesoleva seaduse § 25¹ lõikes 3 sätestatud juhtudel. Taotleja õigus riiki jääda ei anna õigust saada elamisluba;

3) käesoleva seaduse § 18 lõikes 4 sätestatud vestlusele, kui ei esine § 18 lõigetes 6 ja 7 sätestatud aluseid;

4) omal algatusel ja omal kulul korraldada arstlik läbivaatus, kui menetlev ametiasutus ei pidanud selle läbiviimist otsuse tegemiseks vajalikuks;

5) saada tuge, lähtudes tema erivajadusest;

6) sooritada menetlustoiminguid esindaja kaudu, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 3 ja § 17 punktis 9 nimetatud juhtudel;

7) suhelda pereliikmete, õigusnõustaja, asjaomaste pädevate riigiasutuste, rahvusvaheliste või valitsusväliste organisatsioonide esindajatega ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga;

8) saada vajaduse korral ohvriabiteenust ohvriabi seaduses sätestatud korras;

9) saada käesoleva seaduse alusel tehtud otsuse vaidlustamiseks halduskohtumenetluses õigusabi riigi õigusabi seaduse § 4 lõike 3 punkti 5 tähenduses, arvestades käesoleva seaduse §-s 25² sätestatud erisusi;

10) pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

(3) Rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus kasutada rahvusvahelise kaitse menetluses esindajat, välja arvatud seletuste andmisel ja muus menetlustoimingus, mida selle olemusest tulenevalt tuleb teha isiklikult.

§ 10¹. Rahvusvahelise kaitse taotleja õigus töötada

(1) Rahvusvahelise kaitse taotleja võib Eestis töötada, kui kuue kuu jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates ei ole temast sõltumatul põhjusel tema taotluse kohta jõustunud otsust.

(2) Rahvusvahelise kaitse taotleja võib Eestis töötada kuni tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppemiseni.

§ 10². Alaealise rahvusvahelise kaitse taotleja õigus haridusele

(1) Koolikohustuslikule rahvusvahelise kaitse taotlejale tagatakse juurdepääs haridusele vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud korrale kolme kuu jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates.

(2) Haridusele juurdepääsu tagamiseks on alaealisel rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus saada ettevalmistavat koolitust, sealhulgas keeleõpet.

(3) Juurdepääsu gümnaasiumiharidusele ei piirata üksnes põhjusel, et alaealine on menetluse kestel saanud täisealiseks.

§ 11. Taotleja kohustused