Energiamajanduse korralduse seadus

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolevas seaduses sätestatakse:

1) abinõud riikliku energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks;

2) taastuvenergia edendamise põhimõtted;

3) energiatõhususe parandamise nõuded ja kohustatud osapooled nii avalikus kui ka erasektoris.

(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

§ 2. Terminid

(1) Käesolevas seaduses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:

1) avaliku sektori asutus – hankija riigihangete seaduse tähenduses;

2) avaliku sektori rakendusasutus – energiasäästu poliitika elluviimisesse kaasatud riigiasutus või avalik-õiguslik juriidiline isik, kes vastutab energia ja süsinikdioksiidi maksustamise, rahastamiskavade ja -instrumentide, eelarvepoliitika meetmete, standardite ja normide, energiamärgistuse süsteemide ning koolitus- ja haridustegevuse elluviimise või jälgimise eest;

2¹) biomasskütus – elektrituruseaduse § 57 lõikes 2 sätestatud biomassist toodetud gaasiline ja tahkekütus;

2²) biogaas – elektrituruseaduse § 57 lõikes 2 sätestatud biomassist toodetud gaasiline kütus;

2³) metsa biomass – metsanduses toodetud biomass;

2⁴) põllumajanduslik biomass – põllumajanduses toodetud biomass;

3) energia – energiatooted, sealhulgas põlevkütus, soojus, taastuvenergia, elekter ja muu energiatoode;

4) energiaaudit – süstemaatiline menetlus, mida tehakse adekvaatsete teadmiste saamiseks hoone või hoonete rühma, tööstusliku või kaubandusliku protsessi või käitise või eraõiguslike või avalik-õiguslike teenuste energiatarbimise profiili kohta ning millega määratakse kulutõhusa energiasäästu võimalused ja säästu suurus ning mille tulemuste põhjal koostatakse aruanne;

5) energia jaemüügi ettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes müüb energiat lõpptarbijatele;

6) energiajuhtimissüsteem – kogum üksteisega seotud või üksteist mõjutavaid elemente, mis esinevad kavas, millega kehtestatakse energiatõhususe eesmärk ja strateegia selle eesmärgi saavutamiseks;

7) energia lõpptarbimine – kogu energia, mis tarnitakse tööstus-, transpordi-, teenindus- ja põllumajandussektorile ning kodumajapidamistele, välja arvatud tarned energia muundamise sektorile ja energiatööstusele;

7¹) energiaostu riskirühm – sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses üksi elav isik või perekond, kelle viimase kuue kuu jooksul saadud igakuine sissetulek pereliikme kohta ei ületa töötasu alammäära;

7²) energiaostuvõimetu isik – sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses üksi elav isik või perekond, kes on viimase kuue kuu jooksul saanud vähemalt ühel korral toimetulekutoetust ning kelle eelmise kuu sissetulek pereliikme kohta ei ületa töötasu alammäära;

7³) energia summaarne lõpptarbimine – kogu energia, mis tarnitakse tööstus-, transpordi-, teenindus-, metsandus-, kalandus- ja põllumajandussektorile ning kodumajapidamistele, elektri- ja soojusenergia tarbimine energiasektoris elektri- ja soojusenergia tootmiseks ning elektri- ja soojuskaod jaotamisel ja ülekandmisel;

8) energiasääst – säästetud energia hulk, mis määratakse, mõõtes või hinnates tarbimist enne ja pärast energiatõhususe parandamise meetme rakendamist olukorras, kus on tagatud võrdsed välistingimused, mis võivad mõjutada energiatarbimist;

9) energiatarnija – füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas jaotusvõrguettevõtja, kes vastutab energia transpordi eest lõpptarbijale või tarbijapaigaldiseni;

10) energiateenus – füüsiline kasu, teenus või kaup, mis saadakse energia kombineerimisel energiatõhusa tehnoloogiaga või tegevusega, mis võib hõlmata teenuse osutamiseks vajalikke toiminguid, hooldust ja kontrolli, mida tehakse lepingu alusel ja mille puhul on tõestatud, et tavaolukorras aitab see parandada kontrollitavat ja mõõdetavat või hinnatavat energiatõhusust või säästa primaarenergiat;

11) energiateenuse osutaja – füüsiline või juriidiline isik, kes osutab energiateenuseid või rakendab muid energiatõhususe parandamise meetmeid lõpptarbija seadmetes või ruumides;

12) energiatõhusus – töö, teenuse, kauba või energiaväljundi ja energiasisendi vaheline suhe;

13) energiatõhususe leping – lõpptarbija ja energiateenuse osutaja vaheline leping, mille täitmist kontrollitakse ja jälgitakse kogu lepingu kehtivuse aja jooksul ning mille alusel lõpptarbija tasub energiateenuse osutamiseks tehtud investeeringute eest sõltuvalt lepingus kokkulepitud energiatõhususe parandamise tasemest või muust kokkulepitud energiatõhususe kriteeriumist, näiteks rahalisest säästust;

14) energiatõhususe parandamine – energiatõhususe suurendamine tehnoloogiliste, käitumuslike või majanduslike muutuste abil;

15) energiavahendaja – nõudluspoole teenusepakkuja, kes ühendab mitmed lühiajalised tarbimiskoormused müümiseks otse või enampakkumisel organiseeritud energiaturgudel, milleks on elektribörs või börsiväline turg energia, võimsuse, bilansi- ja lisateenustega kauplemiseks mis tahes ajavahemikul, sealhulgas tärminlepingute turud, päev-ette-turud ja päevasisesed turud;

15¹) hankimisala – geograafiliselt määratletud ala, kust hangitakse metsa biomassi lähteaine, mille kohta on kättesaadav usaldusväärne ja sõltumatu teave ning mille tingimused on piisavalt ühtsed, et hinnata metsa biomassi vastavust säästlikkuse kriteeriumidele;

15²) geotermiline energia – maapinna all soojusena salvestunud energia;

16) jaotusvõrguettevõtja – jaotusvõrguettevõtja elektrituruseaduse ja maagaasiseaduse tähenduses;

17) kasulik üldpõrandapind – hoone köetav pind, mis on hoone kõigi nende ruumide suletud netopindade summa, mille ruumiõhu kvaliteedi tagamiseks, sealhulgas temperatuuri hoidmiseks, tõstmiseks või langetamiseks, kasutatakse energiat;

18) kaugkütte ja -jahutuse taristu – torustike, seadmete, abiseadmete ja nendega seotud ehitiste kohakindlalt ehitatud talitluslik kogum või selle osa, mis on vajalik soojuse või jahutuse jaotamiseks, välja arvatud tarbijapaigaldised;

19) keskvalitsus – riigi ametiasutused ja hallatavad riigiasutused;

20) koostootmine – soojusenergia ja elektrienergia või mehaanilise energia samaaegne tootmine ühes protsessis;

20¹) lõppkasutaja – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab kütet, jahutust ja sooja tarbevett isiklikuks lõpptarbimiseks, või kesksest allikast kütte, jahutuse ja sooja tarbeveega varustatava korteri või hoone elanikust või kasutajast füüsiline või juriidiline isik, kellel ei ole lepingut energiatarnijaga;

20²) lignotselluloosmaterjal – ligniinist, tselluloosist ja hemitselluloosist koosnev materjal, mille allikaks on mets, puittaimsed energiakultuurid ning metsatööstuse jäägid ja jäätmed;

21) lõpptarbija – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat energiatarnijaga sõlmitud lepingu alusel;

21¹) mitmeotstarbeline hoone – rohkem kui ühe ehitise kasutusotstarbega elamu või mitteelamu, milles elab või mida kasutab lisaks lõpptarbijale lõppkasutaja;

21²) muu kui bioloogilist päritolu taastuvkütus – vedel ja gaasiline kütus, milles sisalduv energia pärineb muust taastuvenergia allikast kui biomass;

21³) mõõtepunkt – koht, kus mõõdetakse tarbitud kütuse või energia hulka;

22) nutiarvesti – elektrooniline süsteem, mis on võimeline mõõtma energia tarbimist, andes kohtloetavast arvestist rohkem teavet, ning edastama ja vastu võtma andmeid elektroonilist sidevahendit kasutades;

23) nõudluse juhtimine – abinõud, mille eesmärk on mõjutada elektritarbimise mahtu ja ajalist jaotust, et vähendada esmast elektritarbimist ja lühiajalisi kõrgeid koormusi (tipu koormusi);

23¹) oma tarbeks toodetud taastuvenergia tarbija – lõpptarbija, kelle peamiseks äri- või kutsetegevuseks ei ole energia tootmine ja kes tarbib, salvestab või müüb oma kinnistul taastuvast energiaallikast toodetud energiat;

24) osalev isik – ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse poliitikameetmega;

24¹) osmootne energia – energia, mis tekib looduslikult kahe vedeliku, tavaliselt magevee ja soolase vee soolasisalduse erinevusest;

25) poliitikameede – mõjutusvahend, mille Riigikogu, Vabariigi Valitsus või minister on ametlikult kehtestanud või rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ning rakendada muid abinõusid energiatõhususe parandamiseks. Poliitikameede võib olla regulatiivne mõjutusvahend, finants- või fiskaalinstrument, vabatahtlik tegevus või teavitustegevus;

26) primaarenergia – looduslikust allikast saadud energia, mida tarbitakse teisteks energialiikideks muundamata, välja arvatud mitteenergeetilised kasutusalad;

26¹) päritolutunnistuste süsteemihaldaja – süsteemihaldur maagaasiseaduse tähenduses ja põhivõrguettevõtja elektrituruseaduse tähenduses, kes väljastab kõikide energiakandjate kohta käesoleva seaduse § 32⁷ lõikes 1 nimetatud päritolutunnistusi ja haldab § 32¹⁰ lõikes 1 nimetatud elektroonilist andmebaasi;

26²) taastuvenergia müügileping – leping, mille alusel füüsiline või juriidiline isik lepib kokku taastuvenergia ostmises otse tootjalt ning mis hõlmab muu hulgas elektrilepinguid elektrituruseaduse § 3 punkti 8³ mõistes ning taastuvatest energiaallikatest toodetud kütte ja jahutuse müügilepinguid;

26³) toetuskava – vahend, kava või mehhanism, mille abil edendatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist ning mis hõlmab muu hulgas investeeringu- ja tegevustoetuseid;

26⁴) toiduks mittekasutatav tselluloosmaterjal – peamiselt tselluloosist ja hemitselluloosist koosnev lähteaine, mis on väiksema ligniinisisaldusega kui lignotselluloosmaterjal ning mille alla kuuluvad toidu- ja söödakultuuride jäägid, väikese tärklisesisaldusega rohttaimsed energiakultuurid, haljasväetistaimed enne ja pärast põhikultuure, söödakultuurid ning tööstuslikud jäägid;

26⁵) taastuvenergia – taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia, geotermiline energia, osmootne energia, ümbritseva keskkonna energia, loodete, lainete ja muu ookeanienergia, hüdroenergia ning käesoleva seaduse § 32³ nõuetele vastavast biomassist, prügilagaasist, reoveepuhasti gaasist ja biogaasist toodetud energia;

26⁶) taastuvelektrienergia – elektrituruseaduse § 57 lõike 1 tähenduses taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia;

26⁷) taastuvenergiajaam – jaam, mis toodab energiat tuuleenergiast (edaspidi tuuleelektrijaam), päikeseenergiast (edaspidi päikeseenergiaseade), geotermilisest energiast, osmootsest energiast, ümbritseva keskkonna energiast, loodete, lainete ja muust ookeanienergiast, hüdroenergiast või käesoleva seaduse § 32³ nõuetele vastavast biomassist, prügilagaasist, reoveepuhasti gaasist või biogaasist või taastuvenergia tootmiseks mitut eespool loetletud taastuvenergia liiki kasutav tootmisseade;

26⁸) taastuvkütus – biokütus, vedel biokütus ja biomasskütus atmosfääriõhu kaitse seaduse tähenduses ning muu kui bioloogilist päritolu taastuvkütus;

26⁹) taastuvatest energiaallikatest toodetud vesinik – vesinik, mille tootmiseks kasutatakse üksnes taastuvaid energiaallikaid elektrituruseaduse § 57 lõike 1 tähenduses;

27) tõhus kaugküte ja -jahutus – kaugkütte- või kaugjahutussüsteem, mis kasutab vähemalt 50 protsenti taastuvenergiat, 50 protsenti heitsoojust, 75 protsenti koostoodetud soojust või 50 protsenti taastuvenergia ja heitsoojuse või koostoodetud soojuse kombinatsiooni;

27¹) tõhus koostootmine – soojus- ja elektrienergia koostootmine, mis vastab käesoleva seaduse § 8 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele;

27²) tööstuslik ümarpuit – saepalgid, vineeripakud, paberipuit, samuti kogu muu tööstuslikuks otstarbeks sobiv ümarpuit, välja arvatud ümarpuit, mille omadused muudavad selle tööstuslikuks kasutamiseks sobimatuks;

27³) tööstussektor – Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK) B, C ja F jakku ning K jao 63. ossa liigitatud ettevõtjad ja tooted;

28) volitatud isik – juriidiline isik, kellele Vabariigi Valitsus või riigiasutus on delegeerinud volituse arendada, juhtida või hallata energiapoliitika osaks olevat rahastamiskava Vabariigi Valitsuse või riigiasutuse nimel;

29) väikese ja keskmise suurusega ettevõtja – ettevõtja, kellel on vähem kui 250 töötajat ja kelle aastakäive ei ületa 50 miljonit eurot või aastabilansi kogumaht ei ületa 43 miljonit eurot;

30) üksikmeede – meede, mis aitab parandada energiatõhususe kontrollitavat ja mõõdetavat või hinnatavat paranemist ning mida rakendatakse poliitikameetme tulemusena;

31) üldine energiasäästukohustus – käesolevas seaduses sätestatud kohustus energiasäästu saavutamiseks või energiatõhususe parandamiseks energia tootmisel, ülekandel ja jaotamisel ning energia lõpptarbija juures;

32) ülekandevõrguettevõtja – põhivõrguettevõtja elektrituruseaduse tähenduses ja süsteemihaldur maagaasiseaduse tähenduses.

2. peatükk Riiklik energiatõhususe eesmärk ja valdkonna strateegiad

§ 3. Riiklik energiatõhususe eesmärk ja tegevuskava

(1) Kliimaministeerium (edaspidi energiasäästu koordinaator) seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastani 2020 ja koostab riikliku energiatõhususe tegevuskava.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetud eesmärgi seadmisel võetakse aluseks energia lõpptarbimine, lisaks arvestatakse:

1) Euroopa Liidu eesmärki, et 2020. aasta energiatarbimine ei ületa 1483 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergia puhul või 1086 miljonit naftaekvivalenttonni lõppenergia puhul;

2) käesoleva seaduse ja muude õigusaktidega kehtestatud meetmeid energiatõhususe parandamiseks ja energiasäästu saavutamiseks;

3) riigi energiapoliitikat.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud energiatõhususe eesmärgist teavitab energiasäästu koordinaator Euroopa Komisjoni aruandega, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1–56), XIV lisa 1. osaga. Aruandes väljendatakse eesmärk ka primaarenergia tarbimise absoluuttasemena aastal 2020 ning selgitatakse, kuidas ja milliste andmete alusel see on arvutatud.

(4) Energiasäästu koordinaator esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riikliku energiatõhususe tegevuskava Euroopa Komisjonile.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riiklikule energiatõhususe tegevuskavale lisatakse ajakohastatud hinnang eeldatava üldise primaarenergia tarbimise kohta aastal 2020. Hinnang peab vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL XIV lisa 1. osas sätestatule.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riiklik energiatõhususe tegevuskava peab vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL XIV lisa 2. osas sätestatule.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riikliku energiatõhususe tegevuskava osaks on käesoleva seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud riiklik hoonete rekonstrueerimise strateegia.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riiklikule energiatõhususe tegevuskavale ei kohaldata riigieelarve seaduses strateegiadokumendile sätestatud nõudeid ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses planeerimisdokumendile sätestatud nõudeid.

(9) Vabariigi Valitsus seab riikliku energiatõhususe eesmärgi aastani 2030 ja kehtestab lõimitud riikliku energia- ja kliimakava, mille koostab energiasäästu koordinaator kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 1–77), artiklites 3, 4 ja 6–12 sätestatud nõuetega.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud eesmärk võib olla püstitatud primaar- või lõppenergia:

1) tarbimise kohta;

2) säästu kohta;

3) energiamahukuse kohta.

(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetud eesmärgi seadmisel arvestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/27/EL artikli 3 lõikes 1 nimetatud eesmärki.

§ 4. Riiklik hoonete rekonstrueerimise strateegia energiatõhususe parandamiseks

(1) Energiasäästu koordinaator koostab pikaajalise, kogu riiki hõlmava rekonstrueerimise strateegia (edaspidi pikaajaline rekonstrueerimise strateegia) elamute ja mitteelamute rekonstrueerimise toetamiseks, et saavutada 2050. aastaks energiatõhus ja väikese süsihappegaasiheitega hoonefond ning hõlbustada olemasolevate hoonete kulutõhusat rekonstrueerimist liginullenergiahooneteks.

(1) Pikaajaline rekonstrueerimise strateegia peab sisaldama:

1) statistilisel valimil põhinevat ülevaadet riigi territooriumil asuvatest sisekliima tagamisega hoonetest ja 2020. aasta 1. jaanuariks rekonstrueeritud hoonete osakaalust;

2) hoone tüübiga, hoone asukoha klimaatiliste tingimustega ning vajaduse korral hoone elukaarega sobivaks rekonstrueerimiseks kuluva hinnangulise ajavahemiku põhjal kindlaksmääratud kulutõhusaid rekonstrueerimislahendusi;

3) ülevaadet hoonete sihipärastest kulutõhusatest rekonstrueerimislahendustest ja poliitika edendamisest, mis toetab hoonete kulutõhusat, vajaduse korral järkjärgulist terviklikku rekonstrueerimist, ja väljatöötatud toetusmeetmetest;

4) ülevaadet kogu hoonefondi kõige vähem energiatõhusast osast ja turuosaliste huvide lahknemisest tingitud olukordadest ning nendest tulenevalt turutõrkeid välistavast poliitikast ja väljatöötatud toetusmeetmetest;

5) ülevaadet energiaostuvõimetuse leevendamiseks väljatöötatud toetusmeetmetest;

6) ülevaadet avalikule sektorile suunatud energiatõhususe poliitikast ja toetusmeetmetest;

7) ülevaadet riiklikest algatustest, mis edendavad teadmistepõhiseid lahendusi ja nutilahendusi ehituse ja energiatõhususe alal ning üksikute hoonete vaheliste või piirkondlike energiatõhususe lahenduste rakendamist;

8) energiasäästu ja sellega ühiskonnale kaasneva laiema majandusliku kasu tõenduspõhist hinnangut.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud strateegia ei ole strateegiadokument riigieelarve seaduse tähenduses ega strateegiline planeerimisdokument keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse mõistes.

(3) Energiasäästu koordinaator koostab pikaajalise rekonstrueerimise strateegia elluviimiseks meetmete ja mõõdetavate tulemuslikkusnäitajatega tegevuskava, pidades silmas järgmisi pikaajalisi eesmärke:

1) vähendada Euroopa Liidus aastaks 2050 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80–95 protsenti võrreldes 1990. aastaga;

2) tagada energiatõhus ja väikese süsihappegaasiheitega riiklik hoonefond;

3) hõlbustada olemasolevate hoonete kulutõhusat rekonstrueerimist liginullenergiahooneteks.