Sotsiaalhoolekande seadus

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab sotsiaalhoolekande organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused ning reguleerib sotsiaalhoolekandes tekkivaid suhteid.

§ 1¹. Seaduse kohaldamisala

(1) Kui käesolevas seaduses on sätestatud kohustus taotleda sotsiaalteenuse osutamiseks tegevusluba, käsitatakse käesolevas seaduses sätestatud sotsiaalteenuse osutamise nõudeid ühtlasi majandustegevuse nõuetena.

(2) Käesolevas seaduses reguleeritud eraõigusliku juriidilise isiku ja füüsilise isiku majandustegevuse alustamisele, teostamisele ja lõppemisele kohaldatakse majandustegevuse seadustiku üldosa seadust, võttes arvesse käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses ning käesolevas seaduses tegevusloa taotlemise ja sotsiaalteenuste osutamise kohta sätestatut kohaldatakse avalik-õigusliku juriidilise isiku ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste kohta niivõrd, kuivõrd nende eripärast ei tulene teisiti.

§ 2. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse kohaldamine

(1) Käesolevas seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

§ 3. Sotsiaalhoolekande põhimõtted

(1) Sotsiaalhoolekandelise abi andmisel:

1) lähtutakse esmajärjekorras isiku vajadusest;

2) eelistatakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt;

2¹) pakutakse esmajärjekorras sellist abi ja tuge, mis võimaldab isikul elada kodus või saada kodusarnast keskkonda ja elukorraldust pakkuvat teenust;

3) nõustatakse isikut abimeetme valikul ja kohandamisel ning vajaduse korral abi kasutamisel vastava erialase ettevalmistusega spetsialisti poolt;

4) lähtutakse abimeetme rakendamise tulemuslikkusest abi vajava isiku ning vajaduse korral pere ja kogukonna seisukohast;

5) kaasatakse abi andmise kõikidel etappidel abi vajavat isikut ning vajaduse korral ka tema perekonnaliikmeid, kui isik on selleks nõusoleku andnud;

6) tagatakse abimeetmed isikule võimalikult kättesaadaval moel.

(2) Sotsiaalteenuse osutaja peab sotsiaalteenuse osutamisel lähtuma üldtunnustatud kvaliteedipõhimõtetest: isikukesksus, teenuse võimestav iseloom, tulemustele orienteeritus, vajaduspõhine lähenemine, terviklik lähenemine, isiku õiguste kaitse, kaasamine, töötaja pädevus ja eetika ning organisatsiooni hea töökorraldus ja kvaliteetne juhtimine.

§ 4. Terminid

(1) Käesolevas seaduses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:

1) sotsiaalhoolekanne – sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise või määramisega seotud toimingute süsteem, mille eesmärk on toetada inimese iseseisvat toimetulekut ja töötamist ning aktiivset osalust ühiskonnaelus, ennetades sealjuures sotsiaalsete probleemide tekkimist või süvenemist üksikisiku, perekonna ja ühiskonna tasandil;

2) hoolekandeasutus – käesolevas seaduses nimetatud sotsiaalteenust osutav asutus;

3) sotsiaaltöötaja – sotsiaalhoolekandes töötav vastava erialase ettevalmistusega kõrgharidusega isik;

4) laps – isik lastekaitseseaduse § 3 lõike 2 tähenduses;

5) lapsega vahetult töötav isik – lastekaitseseaduse § 18 lõikes 2 nimetatud isik, kes vastab lastekaitseseaduse §-s 20 sätestatud nõuetele.

§ 5. Sotsiaalhoolekandega hõlmatus

(1) Isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus.

(2) Väljaspool oma rahvastikuregistrisse kantud elukohta viibivale isikule korraldab vältimatu sotsiaalabi andmist see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib.

(3) Väljaspool oma rahvastikuregistrisse kantud elukohta viibivale isikule võib sotsiaalteenuste ja muu abi andmist korraldada see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib, kooskõlastatult isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksusega.

(4) Isikule, kelle rahvastikuregistrijärgset elukohta ei saa kindlaks määrata, korraldab sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib.

(5) Ajutiselt Eestis viibivale välismaalasele korraldab vältimatu sotsiaalabi andmist see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib.

§ 6. Keelatud asjad hoolekandeasutuses sotsiaalteenuse saamisel

(1) Hoolekandeasutuses sotsiaalteenust saavale isikule on keelatud järgmised asjad:

1) relv relvaseaduse tähenduses;

2) lõhkeaine, pürotehniline aine ja pürotehniline toode lõhkematerjaliseaduse tähenduses;

3) aine, mida kasutatakse narkootilise, toksilise või alkohoolse joobe tekitamiseks;

4) muu asi, mis võib kujutada ohtu teenust saava isiku ning teiste isikute elule ja tervisele.

(2) Ohukahtluse korral edastab hoolekandeasutus politseile ohu väljaselgitamiseks andmed käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud asjade või sama lõike punktis 3 nimetatud aine kohta, mida kasutatakse narkootilise joobe tekitamiseks.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata keelatud asi seab vahetusse ohtu isiku enda või teiste isikute elu või tervise, peab hoolekandeasutus võtma kasutusele abimeetmed vahetu ohu vähendamiseks või kõrvaldamiseks.

§ 7. Laste hoolekandeasutuse sisehindamine

(1) Laste hoolekandeasutuses tehakse sisehindamist. Sisehindamine on pidev protsess, mille eesmärk on tagada hoolekandeasutuses viibiva lapse arengut toetavad tingimused ja asutuse järjepidev areng. Sisehindamise käigus hinnatakse pakutava hoolduse vastavust lapse eale ja arengule ning asutuse töökorraldust ja juhtimist.

(2) Laste hoolekandeasutuse sisehindamist tehakse vähemalt üks kord kolme aasta jooksul.

(3) Laste hoolekandeasutuse sisehindamise korra kehtestab asutuse juht, esitades selle enne arvamuse avaldamiseks asutuse pidajale.

§ 8. Vältimatu sotsiaalabi

(1) Isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, osutatakse vältimatut sotsiaalabi, mis tagab vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse.

(2) Vältimatut sotsiaalabi osutatakse isikule seni, kuni ta ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras.

§ 9. Abi andmine juhtumikorralduse põhimõttel

(1) Kui isik vajab iseseisva toimetuleku parandamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi, sealhulgas pikaajalist hooldust, milleks on vaja koordineerida mitme organisatsiooni koostööd abi andmisel, kasutatakse juhtumikorralduse põhimõtet.

(1) Pikaajaline hooldus tähendab hoolduse tagamist isikule, kes vajab igapäevaelu korraldamisel abi pikema aja jooksul, kuna tema füüsilised või vaimsed võimed või töövõime on vähenenud. Pikaajaline hooldus sisaldab tervishoiuteenuseid, hooldust ja isiku igapäevast toimetulekut toetavaid teenuseid, mida pakutakse eesmärgiga leevendada ja vähendada valu, juhtida terviseseisundi kulgu, pidurdada ja vältida selle halvenemist, hooldada isikut ning abistada teda iseseisva toimetuleku võimaldamiseks igapäevaelu toimingutes.

(2) Abi andmine hõlmab muu hulgas:

1) juhtumiplaani koostamist ja osapoolte üksteisega seotud tegevuste ajakava kooskõlastamist;

2) juhtumi koordineerija määramist;

3) vastastikuse teabevahetuse korras kokku leppimist.

(3) Juhtumiplaan on kirjalik dokument, mis koosneb hinnangust isiku abivajadusele ja abimeetmete rakendamise tegevuskavast.

(4) Juhtumiplaanile kirjutavad alla juhtumi koordineerija ning isik, kellele juhtumiplaan on koostatud.

(5) Juhtumiplaani võib vastavalt vajadusele muuta. Abi vajav isik kinnitab muudatustega nõustumist allkirjaga.

(6) Juhtumiplaanis sisalduvate andmete loetelu kehtestab

määrusega.

§ 10. Lapse juhtumiplaan

(1) Lapsele juhtumiplaani koostamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 9 sätestatust, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi.

(2) Enne asendushooldusele suunamist koostab lapse eestkostja ülesandeid täitev või eestkostjaks määratud kohaliku omavalitsuse üksus käesoleva seaduse § 45⁹ lõikes 1 nimetatud lapsele juhtumiplaani. Enne järelhooldusele suunamist koostab eestkostja ülesandeid täitev või isiku täisealiseks saamisel elukohajärgne kohaliku omavalitsuse üksus käesoleva seaduse § 45¹⁶ lõigetes 1 ja 1¹ nimetatud isikutele juhtumiplaanid.

(3) Eestkostja ülesandeid täitev või eestkostjaks määratud kohaliku omavalitsuse üksus täiendab lapse juhtumiplaani pärast lapse asendushooldusele suunamist koostöös asendushooldusteenuse osutajaga. Asendushooldusele suunatud lapse juhtumiplaan vaadatakse üle vähemalt üks kord aastas. Järelhooldusele suunatud isiku elukohajärgne kohaliku omavalitsuse üksus vaatab isiku juhtumiplaani üle vähemalt üks kord aastas.

(4) Saatjata alaealise välismaalase suhtes teeb käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud tegevused Sotsiaalkindlustusamet.

(5) Asendushooldusele suunatud lapsele koostatud juhtumiplaan on asendushooldusteenuse osutamise lepingu lisa.

§ 11. Sotsiaalhoolekandealane statistika

(1) Hoolekandeasutused, sõltumata nende rahastamisest riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest, esitavad statistilised aruanded kohaliku omavalitsuse üksusele või Sotsiaalkindlustusametile.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus esitab statistilised aruanded Sotsiaalkindlustusametile.

(3) Sotsiaalkindlustusamet esitab statistilised aruanded koondaruandena Sotsiaalministeeriumile.

(4) Sotsiaalhoolekandealaste statistiliste aruannete koostamise nõuded, andmete koosseisu ja esitamise korra kehtestab

määrusega.

§ 12. Isiku tahte arvestamine

(1) Sotsiaalteenuste osutamisel, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestatakse isiku tahet, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 105, 106 ja 107 sätestatud juhtudel.

(2) Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda lapse huvidest vastavalt lastekaitseseaduses sätestatule.

§ 13. Abivajadusest teatamise kohustus

(1) Abi vajava isiku perekonnaliikmed, kohtunik, politsei, prokurör, hoolekande-, tervishoiu- ja haridusasutuse töötaja ja teised isikud on kohustatud teatama sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või perekonnast isiku või perekonna viibimiskoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele.

§ 13¹. Sotsiaalteenuste osutamise korraldus erakorralise olukorra ajal

(1) Eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, kui see on vältimatult vajalik erihoolekandeteenuse osutamise jätkamiseks, võib lisaks käesoleva seaduse § 86 lõikes 1 sätestatud isikutele erihoolekandeteenust vahetult osutada ka füüsiline isik, kellel on vähemalt keskharidus ja kellele on tagatud juhendamine § 86 lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava isiku poolt.

(3) Eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal peatub käesoleva seaduse § 64 lõikes 5 ja § 80 lõike 1 punktis 1 sätestatud tähtaegade kulgemine.

(4) Kui eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal on käesoleva seaduse § 80 lõike 1 punktis 1 sätestatud tähtaja kulgemine peatunud ja isik ei kasuta erihoolekandeteenust, hüvitab Sotsiaalkindlustusamet teenuseosutajale täitmata erihoolekandeteenuse koha kulud 95 protsendi ulatuses § 72 lõike 5 punkti 1 alusel kehtestatud selle teenuse maksimaalsest maksumusest, mida isikule osutati, kuid kõige rohkem arvel märgitud ulatuses.

(5) Eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib Sotsiaalkindlustusamet valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul pikendada sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise või erihoolekandeteenuse osutamise tähtaega kuni eriolukorrast, erakorralisest seisukorrast või sõjaseisukorrast tingitud ümberkorralduse vajaduse äralangemiseni.

2. peatükk Kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav abi

1. jagu Üldsätted

§ 14. Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras.

§ 15. Hindamiskohustus ja otsus abi andmise kohta

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus selgitab välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab abi saamiseks vajalikes tegevustes.

(2) Abivajaduse väljaselgitamisel lähtutakse terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas:

1) isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid;

2) isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolude arvestamisel tuleb tagada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 tähenduses puudega isikule tema abivajadusest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks vastav abi, sealhulgas vajaliku tugi- või tõlketeenuse korraldamine.

(4) Kui abi saamiseks pöördub isik, kellel on tuvastatud kroonilisest haigusest, erivajadusest või muust pikaajalisest terviseprobleemist põhjustatud hooldusvajadus, selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja isiku, kes hooldab abivajavat isikut väljaspool oma kutse- või ametlikku tööd. Kohaliku omavalitsuse üksus selgitab välja ka abivajavat isikut hooldava isiku toetusvajaduse, võttes arvesse tema tegelikku hoolduskoormust, toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid.

§ 15¹. Noore abivajaduse hindamine

(1) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isiku abivajaduse võib tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus välja selgitada omal algatusel.

(2) Abi võib vajada 16–26-aastane isik, kes vastab kõigile järgmistele tingimustele:

1) ei õpi;

2) ei tööta;

3) ei ole töötuna arvel;

4) ei ole tuvastatud puuduvat töövõimet või üle 80-protsendilist töövõime kaotust;

5) ei saa töötamise toetamise teenust;

6) ei tegele ettevõtlusega;

7) ei saa hüvitist alla pooleteiseaastase lapse kasvatamise eest;

8) ei kanna vangistust või eelvangistust;

9) ei viibi asendus- või kaitseväeteenistuses.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isiku väljaselgitamiseks lõikes 4 sätestatud andmeid töödeldes peab kohaliku omavalitsuse üksus esitama taotluse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimääruses sätestatud korras.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isiku väljaselgitamise eesmärgil töödeldakse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris lõikes 3 sätestatud taotluse alusel kuni kaks korda kalendriaastas rahvastikuregistrisse kantud 16–26-aastaste isikute järgmisi isikuandmeid:

1) nimi ja isikukood;

2) kontaktandmed;

3) vajaduse korral seadusliku esindaja nimi, isikukood ja kontaktandmed;

4) õppimise andmed;

5) töötamise ja töötuna arveloleku andmed;

6) puuduva töövõime andmed;

7) ettevõtluse andmed;

8) alla pooleteiseaastase lapse kasvatamise eest hüvitise saamise andmed;

9) vangistuse andmed;

10) asendus- või kaitseväeteenistuse andmed.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isiku lõikes 4 loetletud andmetest moodustub töötlemise tulemusel sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse andmekoosseis, mis sisaldab isiku nime, isikukoodi, kontaktandmeid, haridustaseme ja töötamise andmeid ning vajaduse korral seadusliku esindaja nime ja kontaktandmeid.

(6) Abivajaduse väljaselgitamise ja abi osutamise eesmärgil võib kohaliku omavalitsuse üksus töödelda käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud andmekoosseisu.

(7) Abivajaduse väljaselgitamiseks ja abi osutamiseks võib kohaliku omavalitsuse üksus võtta ühendust käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud isikuga. Kui tegu on alaealisega, teavitab kohaliku omavalitsuse üksus samal ajal seaduslikku esindajat ühenduse võtmisest.

(8) Kui 16–26-aastane isik ei soovi, et tema andmeid töödeldakse, siis lõpetatakse andmete töötlemine isikult asjakohase avalduse saamisel. Esmakordsel 16–26-aastase isikuga ühenduse saamisel küsib kohaliku omavalitsuse üksus isiku nõusolekut andmete edasiseks töötlemiseks. Kui isik nõusolekut ei anna, lõpetatakse andmete edasine töötlemine. Edasise andmetöötluse välistamiseks säilitatakse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris vaid isikukoodi kuni isiku 27-aastaseks saamiseni.

§ 15². Puudega täisealise isiku abivajaduse hindamine

(1) Isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus võib omal algatusel välja selgitada sellise täisealise isiku abivajaduse, kellel on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel tuvastatud keskmine või raske puue.

(2) Isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus peab omal algatusel välja selgitama sellise täisealise isiku abivajaduse, kellel on puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel tuvastatud sügav puue.

(3) Abi võib vajada käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isik, kes vastab vähemalt ühele järgmistest tingimustest:

1) isikul puudub sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris aktiivne juhtumiplaan;

2) kohaliku omavalitsuse üksus ei osuta isikule ühtegi sotsiaalteenust;

3) isik ei ole kohaliku omavalitsuse eestkostel;

4) kohaliku omavalitsuse üksus ei ole isiku abivajadust viimase aasta jooksul hinnanud.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku väljaselgitamiseks vajaliku andmetöötluse algatamiseks peab kohaliku omavalitsuse üksus esitama taotluse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimääruses sätestatud korras.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikute abivajaduse väljaselgitamise, ühenduse võtmise ning abi osutamise eesmärgil töödeldakse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris rahvastikuregistrisse kantud täisealiste isikute järgmisi isikuandmeid:

1) nimi ja isikukood;

2) kontaktandmed;

3) eestkoste korral eestkostja nimi ja kontaktandmed;

4) elukoha andmed;

5) viibimiskoha aadress;

6) puude raskusaste;

7) funktsiooni kõrvalekalle;

8) puude raskusastme kestus;

9) surmakuupäev.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud isiku abivajaduse väljaselgitamiseks ja talle abi osutamiseks võtab kohaliku omavalitsuse üksus isikuga ühendust 30 päeva jooksul isikust teadasaamisest arvates.

(7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isik ei soovi, et tema andmeid töödeldakse, lõpetatakse andmete töötlemine isiku sellekohase avalduse saamisel.

(8) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikul tuvastatud puude raskusaste muutub raskemaks, võib kohaliku omavalitsuse üksus abivajaduse väljaselgitamiseks ja abi osutamiseks isikuga uuesti ühendust võtta. Kui isik ei soovi, et tema andmeid töödeldakse, lõpetatakse andmete töötlemine isiku sellekohase avalduse saamisel.

§ 16. Tasu sotsiaalteenuse eest