Tarbijakaitseseadus

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolevas seaduses reguleeritakse tarbijale kauba või teenuse pakkumist ja müümist või muul viisil turustamist kaupleja poolt, sätestatakse tarbija ja kaupleja vahelise vaidluse kohtuvälise lahendamise kord, sealhulgas tarbijavaidluste komisjoni töö korraldus, tarbijakaitse korraldus ja järelevalve ning vastutus seaduse rikkumise eest.

(2) Käesolev seadus kehtestatakse tarbija õiguste tagamiseks.

(3) Käesolevat seadust kohaldatakse ka juhul, kui kaupleja vahendab tarbijale kauba üleandmist või teenuse osutamist.

(4) Tarbijale kauba või teenuse pakkumisel, müümisel või muul viisil turustamisel kohaldatakse käesolevat seadust, võlaõigusseadust, toote nõuetele vastavuse seadust ning teisi seadusi.

(5) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(6) Tarbija ja kaupleja vahelisest lepingust tuleneva vaidluse lahendamine tarbijavaidluste komisjonis käesoleva seaduse 6. peatükis sätestatu kohaselt ei ole haldusmenetlus haldusmenetluse seaduse tähenduses.

§ 2. Terminid

(1) Käesoleva seaduse tähenduses on:

1) tarbija – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega;

2) kaupleja – füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema majandus- või kutsetegevusega;

3) kaup – pakutav, müüdav või muul viisil turustatav asi, õigus ja digitaalne sisu võlaõigusseaduse tähenduses;

4) teenus – pakutav, osutatav või muul viisil turustatav hüve ja digitaalne teenus võlaõigusseaduse tähenduses, mis ei ole kaup, või muu pakutav või tehtav sooritus;

5) tootja – toote nõuetele vastavuse seaduse § 4 lõike 1 punktis 9 määratletud isik;

6) tarbijavaidlus – tarbija ja kaupleja vahelisest lepingust tulenevate lepinguliste kohustustega seotud vaidlus;

7) internetipõhine kauplemiskoht – kauplemiskoht, kus tarbija saab sõlmida teise kaupleja või tarbijaga lepinguid sidevahendi abil, kasutades selleks tarkvara, sealhulgas veebilehte, veebilehe osa või rakendust, mida käitab kaupleja või mida käitatakse kaupleja nimel;

8) järjestus – kaupleja esitletud, reastatud või edastatud kaupadele või teenustele antud suhteline paremus.

(2) Käesoleva seaduse 3. peatüki 2. jaos sätestatud kaupleja ja tarbija vahelise tehinguga seotud kauplemisvõtete regulatsiooni kohaldamisel peetakse kauplejaks ka käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud isiku nimel või huvides tegutsevat isikut.

(3) Tarbijale kauba või teenuse pakkumiseks käesoleva seaduse tähenduses peetakse nii ettepanekut esitada pakkumus kui ka pakkumust võlaõigusseaduse tähenduses.

§ 3. Tarbija põhiõigused

(1) Tarbijal on õigus:

1) nõuda ja saada kaupa või teenust, mis vastab nõuetele, mis on ohutu tarbija elule, tervisele ja varale ning mille omamine ja kasutamine ei ole keelatud;

2) saada pakutavate kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks ning õigeaegset teavet kauba või teenusega seotud riskide kohta;

3) saada tarbijaõigus- ja tarbimisalast teavet;

4) saada nõu ja abi, kui tema õigusi on rikutud;

5) nõuda endale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist;

6) taotleda oma huvide arvestamist ning olla tarbijaühingute ja -liitude kaudu esindatud tarbijapoliitikat kujundavate otsuste tegemisel.

2. peatükk Tarbija teavitamine

§ 4. Tarbija õigus saada teavet

(1) Tarbijal on õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet.

(2) Kaupleja ja tootja on kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning kauba omandamiseks või teenuse kasutamiseks sõlmitava lepingu kohta ulatuses ja korras, mis vastab võlaõigusseaduses või muus seaduses sätestatud lepingueelse teabe andmise kohustusele ja käesolevas seaduses nimetatud tingimustele.

(3) Tarbijale antav teave peab olema eesti keeles, kui tarbija ei ole nõustunud selle esitamisega mõnes muus keeles.

(4) Kauba müümise või teenuse osutamise eest kohese tasumise korral on kaupleja kohustatud esitama tarbijale ostu tõendava dokumendi.

(4) Ostu tõendav dokument sisaldab vähemalt järgmisi andmeid:

1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;

2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev;

3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.

(4) Tarbija nõudmisel tuleb talle esitada ostu tõendav paberdokument. Ostu tõendav paberdokument esitatakse tarbijale vaikimisi juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas juurde pääseda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumendile perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele.

(5) Ostu tõendava paberdokumendi esitamise kohustust ei kohaldata, kui tarbija on andnud sõnaselge nõusoleku ostu tõendava dokumendi edastamiseks oma e-posti aadressile või muusse kanalisse, mis võimaldab tarbijal pääseda juurde kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumendile käesoleva paragrahvi lõikes 4² sätestatud perioodi jooksul.

(6) Kaupleja esitab tarbijale lepingu sõlmimisel teabe tarbija kohustuse suuruse ja maksetähtaja kohta. Kui kaupleja ei täida enda kohustust täielikult vahetult pärast tarbijaga lepingu sõlmimist või kui tarbija võib omapoolse kohustuse täita hiljem, peab kaupleja esitama tarbijale tema kohustuse suuruse ja maksetähtaja kohta arve, kui muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kauba müümisel või teenuse osutamisel kestvuslepingu alusel esitatakse arve iga kokkulepitud arveldusperioodi eest.

(6) Tarbijal on õigus saada arve kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kaupleja edastab arve tarbija näidatud kontaktaadressile, eelistades elektroonilist edastamist, kui see on tarbija esitatud andmete põhjal võimalik.

(6) Kaupleja võib arve teha tarbija sõnaselgel nõustumisel kättesaadavaks üksnes elektroonilises keskkonnas, mille kaudu on võimalik arvega tutvuda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijalt nõusoleku saamist tõendab vaidluse korral kaupleja.

(6) Kui tarbijale ei ole esitatud ostu tõendavat dokumenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on kaupleja kohustatud tarbija nõudmisel selle talle viivitamata esitama käesoleva paragrahvi lõikes 4² sätestatud perioodi jooksul.

(6) Kui tarbija soovib saada arvet mitmel viisil ja üks neist on arve edastus postiaadressile, on kauplejal õigus nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kauplejal ei ole õigust nõuda postikulude hüvitamist, kui teiseks arveedastusviisiks on raamatupidamise seaduse § 7¹ lõikes 7 nimetatud masintöödeldava arve ehk e-arve edastus.

(9) Võlaõigusseaduse kohase kestvuslepingu puhul võib tarbija enda valitud arveedastusviisi igal ajal muuta. Kui kaupleja teeb tarbijale arveedastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija sellega nõustunuks, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 6² sätestatud juhul, kui ta ei ole kaupleja sellesisulises tahteavalduses ettenähtud tähtaja jooksul, mis ei või olla lühem kui 30 päeva, teatanud, et ta ei ole muudatusega nõus. Kaupleja on kohustatud tarbijat vaikimise tagajärgedest teavitama.

(9) Kui kaupleja soovib tarbijale teha ettepaneku kasutada paberarve saamise asemel muud arveedastusviisi, tuleb tal vastavasisuline tahteavaldus teha posti teel.

§ 5. Kauba märgistuse üldnõuded

(1) Tarbijale pakutaval või müüdaval kaubal või selle müügipakendil või kauba külge kinnitatud etiketil olev märgistus peab olema selgesti loetav, arusaadav ja üheselt mõistetav ning vastama kõigile selle kauba märgistuse kohta kehtestatud nõuetele.

(2) Kui kauba märgistuse kohta ei ole õigusaktis nõudeid kehtestatud, esitatakse märgistuses vähemalt kauba nimetus, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kauba nimetuseks võib olla selle kauba määratlemiseks üldises praktikas kindlakskujunenud väljend, mida vajaduse korral täiendatakse viitega ettenähtud kasutamisele või valmistamisel kasutatud materjalidele, või kauba identifitseerimiseks vajalik muu nimetus. Kauba nimetust ei või asendada kaubamärgiga ega väljamõeldud nimega.

(4) Kauba liiki, omadusi ja otstarvet arvestades peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule olema esitatud järgmine teave:

1) kauba kogus või mõõtmed rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi asjakohastes mõõtühikutes;

2) kauba koostis ja koostisosade kogused;

3) juhised kauba pesemiseks, puhastamiseks ja hooldamiseks;

4) juhised kauba kasutamiseks ja kauba säilitamise tingimused;

5) hoiatused ja ettevaatusabinõud kauba kasutamise või hävitamisega seotud ohtude vältimiseks;

6) kauba säilimisaeg;

7) põhilised tehnilised andmed kauba kohta.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud teabe võib esitada kauba märgistusel, kauba külge kinnitatud etiketil või kaubaga kaasas olevas kasutusjuhendis. Esitatud teave peab võimaldama kaupa sihipäraselt ja ohutult kasutada.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 4 nõutav teave esitatakse kirjalikult ja eesti keeles. Lubatud on kasutada ka juhendavaid või hoiatavaid jooniseid, piktogramme, märke ja sümboleid tingimusel, et nende kaudu edastatud teave on tarbijale arusaadav.

(7) Kauba märgistusel esitatud algupärane teave ei tohi olla kaetud täiendava teabe, pildi või kleebisega või mõnel muul viisil.

(7) Kauba märgistamise täpsemad nõuded ja märgistuses nõutavate kauba koostisosade või omaduste määramise meetodid kehtestab

määrusega.

(8) Käesolevas paragrahvis sätestatud üldnõudeid kohaldatakse vallasasjana pakutavale kaubale. Nõudeid ei kohaldata kasutatud kaubale, välja arvatud juhul, kui tarbija ohutuse tagamiseks ning tema tervise ja vara kaitseks on hoiatused ja ettevaatusabinõud vajalikud seoses kauba kasutamise või hävitamisega.

§ 6. Kasutusjuhend

(1) Tehniliselt keerukale, ohtlikke aineid sisaldavale või kasutamisel erioskust nõudvale kaubale peab tootja lisama kasutusjuhendi.

(2) Kasutusjuhend peab sisaldama tarbijale vajalikku teavet kauba ohutuks, sihipäraseks ja säästlikuks kasutamiseks ning kauba õigeks kokkupanemiseks, paigaldamiseks, ühendamiseks, hooldamiseks või säilitamiseks ja vajaduse korral ka hävitamiseks. Kui kaup koosneb mitmest osast, lisatakse kasutusjuhendisse loetelu kauba juurde kuuluvatest osadest (komplekti koostisosad).

(3) Võõrkeelne kasutusjuhend peab olema tõlgitud eesti keelde vähemalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ulatuses ja olema üheselt arusaadav.

(4) Kauba müügil annab kaupleja tarbijale kasutusjuhendi ja selle eestikeelse tõlke paberil või muul püsival andmekandjal või tarbija nõusolekul teeb kasutusjuhendi kättesaadavaks muul viisil.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse vallasasjana pakutava kauba suhtes.

§ 7. Kauba hinna avaldamine ja hinna alandamisest teavitamine

(1) Kaupa pakkudes ja müües peab kaupleja tarbijale teatavaks tegema kauba müügihinna ja ühikuhinna, kui ühikuhinna kohta ei ole käesoleva paragrahvi lõike 8 alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud teisiti.

(2) Müügihind on kaubaühiku või kaubakoguse eest tarbija tasutav lõpphind.

(3) Ühikuhind on kauba ühe kilogrammi, ühe liitri, ühe meetri, ühe ruutmeetri, ühe kuupmeetri või muu kauba turustamisel laialdaselt ja tavapäraselt kasutatava ühe ühiku lõpphind. Ühikuhinnaks võib olla ka tükihind, kui kaupa ei mõõdeta eelnimetatud ühikutes.

(4) Kauba müügihind ja ühikuhind avaldatakse kirjalikult selgelt loetaval ning tarbijale üheselt mõistetaval ja kergesti märgataval viisil.

(5) Pakendamata kauba puhul, mida müüakse koguse, mahu või mõõdu järgi vastavalt tarbija soovile, avaldatakse ühikuhind enne mõõtmist. Müügihind avaldatakse pärast mõõtmist.

(6) Kui tarbijale suunatud reklaamis on avaldatud teave kauba müügihinna kohta, peab seal olema avaldatud ka kauba ühikuhind, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti.

(6) Kauba hinna alandamise teates märgib kaupleja hinna alandamisele eelnenud varasema hinna vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 8 alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele.

(7) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse vallasasjana pakutava kauba suhtes.

(8) Täpsemad nõuded kauba müügi- ja ühikuhinna avaldamise ning hinna alandamisest teavitamise kohta kehtestab

määrusega.

§ 8. Teenuse hinna avaldamine

(1) Teenust pakkudes teavitab kaupleja tarbijat teenuse eest tasutavast lõpphinnast. Kui teenuse lõpphinda ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata, teavitab kaupleja tarbijat teenuse hinna komponentidest, tariifidest või hinna arvutamise alustest nii, et tarbijal on võimalik teenuse lõpphinda piisava täpsusega arvutada.

(2) Teenuse pakkumisel pannakse pakutavate teenuste hinnakiri või teenuse hinna arvutamise aluseid kirjeldav muu dokument välja tarbijale nähtavale kohale teenuse osutamise kohas või tehakse muul viisil tarbijale kättesaadavaks.

(3) võib määrusega kehtestada täpsemad nõuded teenuse hinna avaldamise kohta.

3. peatükk Kauba ja teenuse pakkumine ning müümine ja muul viisil turustamine

1. jagu Kauba ja teenuse ohutus ning kvaliteet

§ 9. Üldnõuded

(1) Kaup ja teenus peavad vastama kehtestatud nõuetele, olema sihipärasel kasutamisel ohutud tarbija elule, tervisele ja varale ning selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab. Tarbijale müüdav kaup või osutatav teenus peab vastama lepingutingimustele seaduses sätestatu kohaselt.

(2) Kaupleja on kohustatud rakendama pakutava kauba või teenuse eripäraga vastavuses olevaid meetmeid, mis võimaldaksid kauplejal:

1) olla teadlik ohtudest, mida kaup või teenus võib põhjustada;

2) valida ohu vältimiseks sobiva tegevuse, nagu kauba turult kõrvaldamine või teenuse osutamise lõpetamine, tarbija hoiatamine või kauba tarbijalt tagasinõudmine.

(3) Kaupleja on kohustatud tegema turujärelevalveasutusega koostööd, et vältida pakutavast kaubast või teenusest tulenevaid ohte.

§ 10. Teenuse ohutuse hindamine

(1) Kui teenusele ei ole kehtestatud nõudeid õigusaktiga, hindab järelevalveasutus teenuse ohutust, arvestades:

1) Eesti standardiks ülevõetud rahvusvahelist või Euroopa standardiorganisatsiooni standardit;

2) algupärast Eesti standardit;

3) asjakohase valdkonna teenuse ohutuse tagamise head tava;

4) teaduse ja tehnika hetkeseisu;

5) tarbija põhjendatud ootusi ohutuse suhtes.

(2) Ohtliku teenusena käsitatakse teenust, mille osutamise viisiga seonduv viga või teenuse osutamisel kasutatava toote konstruktsiooni või koostise puudus või teenuse kohta antud ebaõige, eksitav või puudulik teave võib põhjustada inimese vigastuse, mürgistuse, haiguse või muul viisil ohustada tema tervist.

§ 11. Kauba ja teenuse garantii

(1) Kauba või teenuse ettenähtud tingimustele vastavuse tagamisega seoses on lubatud kasutada mis tahes vormis või sõnaühendis sõna „garantii” või muud samatähenduslikku sõna vaid juhul, kui selle tähendus vastab võlaõigusseaduses müügigarantii või töövõtugarantii kohta või muus õigusaktis garantii kohta sätestatule.

§ 12. Puudusega kaup

(1) Käesoleva seaduse tähenduses on kaup puudusega, kui see ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele või muudele tehnilistele tingimustele. Kaup on puudusega ka juhul, kui kaubale märgitud minimaalne säilimistähtaeg, sealhulgas tähtaeg „parim enne”, on möödunud.

(2) Puudusega kaupa on lubatud tarbijale pakkuda ja müüa ainult juhul, kui selline kaup on ohutu elule, tervisele ja varale ning tarbijat on teavitatud kauba puudusest.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut kohaldatakse ka kasutatud kaubale.

(4) Puudusega või kasutatud kaup eraldatakse uuest ja nõuetekohasest kaubast ning sellise kauba müügikohas pannakse välja asjakohane teave. Kauba hinna alandamise kohta esitatud teavet ei peeta teabeks kauba puuduse kohta.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse vallasasjana pakutavale kaubale.

2. jagu Kaupleja ja tarbija vahelise tehinguga seotud kauplemisvõte

§ 13. Kauplemisvõte

(1) Kauplemisvõte käesoleva seaduse tähenduses on kaupleja tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam, ja turustamine, mis on otseselt seotud kauba või teenuse reklaamimise, pakkumise, müügi või tarnimisega tarbijale või tarbijalt asja ostmisega.

(2) Käesolevas jaos kauplemisvõtte kohta sätestatu ei mõjuta eraõigust reguleerivate õigusaktide kohaldamist. Ebaausa kauplemisvõtte kasutamise tõttu kahju kandnud tarbijal on õigus kasutada õiguskaitsevahendeid võlaõigusseaduses sätestatud tingimustel.

(3) Käesolevas jaos kauplemisvõtte kohta sätestatu ei mõjuta nende õigusaktide kohaldamist, millega on kehtestatud eelkõige:

1) kauba või teenuse või kauba või teenuse pakkumise ja turustamise tervisekaitse- või ohutusnõuded;

2) väärismetalltoodete väärismetalli proovi tõendamise ja märkimise nõuded;

3) ettevõtja asutamistingimused, teatud tegevusaladel tegutsemiseks vajalike lubade andmise või registreerimise kord, samuti reguleeritud kutsealadele esitatavad nõuded.

§ 14. Ebaausa kauplemisvõtte kasutamise keeld

(1) Kauba või teenuse tarbijale pakkumine ja müük ning muul viisil turustamine peab toimuma head kaubandustava arvestades ning tarbija suhtes ausalt. Kauba või teenuse pakkumine peab olema kavandatud ja teostatud nii, et tarbijale oleks selge pakkumise äriline eesmärk.

(2) Ebaausa kauplemisvõtte kasutamine on keelatud nii enne kui ka pärast kauba või teenusega seonduva tehingu tegemist, samuti tehingu tegemise ajal.

§ 15. Ebaaus kauplemisvõte

(1) Kauplemisvõte on ebaaus, kui see on vastuolus kaupleja majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse (edaspidi kaupleja ametialane hoolsus) nõuetega ja seoses mõne kauba või teenusega moonutab või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes selle kauba või teenusega kokku puutub või kellele see on suunatud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keskmise tarbijana käsitatakse piisavalt teavet omavat ja mõistlikult tähelepanelikku ning ettevaatlikku tarbijat, arvestades sotsiaalseid, kultuurilisi ja keelelisi tegureid. Kui kauplemisvõte on suunatud teatud tarbijarühmale, on keskmiseks tarbijaks selle tarbijarühma keskmine liige.

(3) Kauplemisvõtet, mis tõenäoliselt moonutab oluliselt ainult selliste tarbijarühmade majanduskäitumist, kelle liikmed oma vaimse või füüsilise puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu on kauplemisvõtte või sellega seonduva kauba või teenuse suhtes eriti vastuvõtlikud moel, mille ettenägemist võib kauplejalt õigustatult eeldada, hinnatakse, lähtudes kauplemisvõtte mõjust kõnealuse tarbijarühma keskmisele liikmele.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata reklaami üldisele ja õiguspärasele tavale esitada liialdavaid väiteid või väiteid, mida ei tule võtta sõna-sõnalt.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaupleja ametialase hoolsuse puhul lähtutakse sellisest oskuste ja hoolsuse tasemest, mille kasutamist tarbijate suhtes võib kauplejalt mõistlikult eeldada ja mis on vastavuses hea kaubandustava ning hea usu põhimõttega.