Surma põhjuse tuvastamise seadus

1. peatükk ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesoleva seadusega sätestatakse surma fakti ja surma põhjuse tuvastamise, surmast teavitamise ning patoloogiaalase tegevuse tingimused ja kord, kohtuarstliku lahangu ja kohtuekspertiisi tegemise alused, surnukeha, elundite ja kudede kasutamine õppe- ja teadustöös, surma põhjuse tuvastamise ja patoloogiaalase tegevuse finantseerimine, surma põhjuste kohta andmete kogumine ning järelevalve käesoleva seaduse täitmise üle.

(2) Käesoleva seadusega ei reguleerita surnu matmisega seotud küsimusi.

§ 2. Teiste seaduste kohaldamine

(1) Käesoleva seaduse reguleerimisalas haldusmenetluse seaduse, kriminaalmenetluse seadustiku või kohtuekspertiisiseaduse sätete kohaldamisel arvestatakse käesoleva seaduse erisusi.

(2) Surma põhjuse tuvastamisel ning patoanatoomilise tegevuse käigus saadud isikuandmete töötlemine ja kaitse toimub isikuandmete kaitse seaduses sätestatud alustel.

(3) Tervishoiuteenuse osutaja juures tuvastatakse surnu isik isikut tõendavate dokumentide seaduses nimetatud dokumentide alusel.

(4) Kui isiku rakud, koed või elundid tahetakse pärast tema surma eemaldada siirdamiseks, siis tuvastatakse isiku surma fakt rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduses sätestatud korras.

2. peatükk SURMA PÕHJUSE TUVASTAMINE JA SURMAST TEAVITAMINE

§ 3. Surma fakti tuvastamine

(1) Surm loetakse saabunuks, kui vastavalt arstiteaduse nüüdisaegsele tasemele on tuvastatud:

1) peaaju kõigi funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine või

2) vereringe täielik ja pöördumatu lakkamine.

(2) Iseseisvalt osutada lubatud õendusabiteenuse osutamise käigus surnud isiku surma fakti tuvastab õde või arst.

(2) Haiglas surnud isiku surma fakti tuvastab raviarst või valvearst.

(3) Väljaspool haiglat surnud isiku surma fakti tuvastab arst või kiirabibrigaadi juht.

(4) Rahvusvahelises sõjalises operatsioonis hukkunud kaitseväelase surma fakti tuvastab sõjalises operatsioonis osaleva kaitseväe üksuse koosseisu kuuluv arst või selle puudumisel väeosa arst.

§ 4. Surma põhjuse tuvastamine

(1) Surma põhjuse tuvastamine on isiku surma põhjuse väljaselgitamine kas:

1) surnu välisvaatluse,

2) tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentide,

3) patoanatoomilise lahangu,

4) kohtuarstliku lahangu või

5) kohtuarstliku ekspertiisi teel.

§ 5. Surmast teavitamine

(1) Haiglas surnud isiku surmast teavitatakse viivitamata isiku raviarsti või valvearsti.

(1) Iseseisvalt osutada lubatud õendusabiteenuse osutamise käigus surnud isiku surmast teavitatakse viivitamata isiku raviarsti või perearsti.

(2) Isiku surma korral tema alalises elukohas teavitatakse viivitamata perearsti. Kui perearsti teavitamine ei ole võimalik, teavitatakse kiirabi.

(3) Kui on alust oletada, et isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel või on tegemist välispõhjustest tingitud surmajuhtumi või selle kahtlusega või kui leitakse surnu, kelle isikut ei ole võimalik kindlaks teha, teavitatakse viivitamata uurimisasutust või prokuratuuri.

(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetamata juhtudel kutsutakse surnu juurde kiirabi, kes teavitab isiku surmast perearsti tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel sätestatud korras.

(5) Välisriigi kodaniku surmast teavitab surma fakti tuvastanud arst viivitamata kirjalikult Välisministeeriumi. Teatele lisatakse surmateatis.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul teavitab prokuratuur välisriigi kodaniku surmast ja kriminaalmenetluse alustamisest või alustamata jätmisest viivitamata Välisministeeriumi.

(7) Välisministeerium teavitab välisriigi kodaniku surmast surnu elukohamaa välisesindust konsulaarsuhete Viini konventsioonis sätestatud korras.

(8) Politsei, kiirabi ja haiglate vaheline koostöö surmajuhtumitest teavitamisel toimub tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel sätestatud korras.

§ 6. Surnu omaste ja tema seadusliku esindaja teavitamine

(1) Omasteks käesoleva seaduse tähenduses loetakse surnud isiku abikaasat, registreeritud elukaaslast, vanemaid, lapsi, õdesid ja vendi. Omasteks võib lugeda ka muid surnud isiku lähedasi isikuid tulenevalt surnud isiku elukorraldusest.

(2) Haiglas surnud isiku surmast teavitab tervishoiuteenuse osutaja surnu omakseid või tema seaduslikku esindajat viivitamata, kuid mitte hiljem kui 72 tunni jooksul, arvates surma fakti tuvastamisest. Kui surnu omakseid või tema seaduslikku esindajat ei ole võimalik nimetatud tähtaja jooksul teavitada, teavitatakse viivitamata surnu elukohajärgset kohalikku omavalitsust.

(3) Tervishoiuteenuse osutaja poolt tuvastamata surnust teavitab tervishoiuteenuse osutaja viivitamata politseid.

(4) Surnu isiku tuvastanud politsei teatab isiku surmast viivitamata surnu omastele või tema seaduslikule esindajale ning teatab haiglale surnu isikuandmed ning surnu omaste või tema seadusliku esindaja andmed.

(5) Surnu omaste või tema seadusliku esindaja puudumisel teavitab politsei viivitamata surnu elukohajärgset kohalikku omavalitsust.

(6) Väljaspool haiglat surnud isiku omakseid või seaduslikku esindajat teavitab kas surma fakti tuvastanud arst või kiirabibrigaadi juht. Kui surma fakti tuvastanud arstil või kiirabibrigaadi juhil puuduvad andmed surnu omaste või tema seadusliku esindaja kohta, teavitatakse surnust politseid.

(7) Iseseisvalt osutada lubatud õendusabiteenuse osutamise käigus väljaspool haiglat surnud isiku surmast teavitab surma fakti tuvastanud õde, isiku raviarst või perearst surnu omakseid või seaduslikku esindajat viivitamata, kuid mitte hiljem kui 72 tunni möödumisel surma fakti tuvastamisest. Kui surnu omakseid või tema seaduslikku esindajat ei ole võimalik nimetatud tähtaja jooksul teavitada, teavitatakse viivitamata surnu elukohajärgset kohalikku omavalitsust.

§ 7. Arsti kohustused surmajuhtumi korral

(1) Arst, saanud teate surmajuhtumi kohta, peab viivitamata tegema surnu välisvaatluse surma tuvastamiseks ja selle põhjuse väljaselgitamiseks.

(2) Kui surma põhjust ei ole võimalik tuvastada surnu välisvaatluse tulemusena või informatsiooni põhjal tema viimase haiguse ja ravi kohta, suunab arst surnukeha käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud alustel ja korras patoanatoomilisele lahangule.

(3) Kui surma fakti tuvastab kiirabi, teavitab kiirabibrigaadi pidaja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel sätestatud korras surnu perearsti, kes otsustab patoloogilise lahangu tegemise.

§ 8. Surmateatis

(1) Surmateatis on surnud isiku, surmaaja ja -koha ning surma fakti tuvastanud tervishoiuteenuse osutaja andmeid kajastav elektrooniline dokument või meditsiinilise dokumendi osa, mis on aluseks surma automaatseks registreerimiseks rahvastikuregistris.

(2) Pärast surma fakti tuvastamist edastab seda teinud tervishoiuteenuse osutaja käesolevas seaduses sätestatud korras surmateatise tervise infosüsteemile.

(3) Tervise infosüsteem edastab Eesti isikukoodi omava surnud isiku surmateatiselt järgmised surma fakti andmed rahvastikuregistrile:

1) surnu isikuandmed;

2) surmaaeg ja -koht;

3) teatise esitaja andmed.

(4) Tervise infosüsteem edastab surmateatiselt järgmised surma fakti andmed surma põhjuste registrile:

1) surnu isikuandmed;

2) surmaaeg, -koht ja suremispaik;

3) teatise esitaja andmed;

4) surmateatise koostamise aeg.

(5) Objektiivsetel põhjustel koostatakse surmateatis paberil. Objektiivse põhjusena käsitatakse muu hulgas olukorda, kus surnud isiku sünd ei ole veel rahvastikuregistris registreeritud. Paberil koostatud surmateatis väljastatakse surnu omastele või tema seaduslikule esindajale ja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele või omasteta surnu puhul elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele surma registreerimiseks perekonnaseisuasutuses.

(6) Surmateatis koostatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 59² lõike 2 alusel kehtestatud andmekoosseisus.

§ 8¹. Surma põhjuse ja perinataalsurma põhjuse teatis

(1) Surma põhjuse teatis on surnud isiku surmasündmuse, surma põhjuse, surma põhjuse tinginud asjaolu ja surma põhjuse tuvastanud isiku andmeid kajastav elektrooniline dokument, mille alusel kantakse andmed surma põhjuste registrisse.

(2) Perinataalsurma põhjuse teatis on surnult sündinud ja kuni kuue päeva vanuses surnud lapse surmasündmuse, surma põhjuse, surma põhjuse tinginud asjaolu ja surma põhjuse tuvastanud isiku andmeid, samuti surnud lapse ema andmeid kajastav elektrooniline dokument, mille alusel kantakse andmed surma põhjuste registrisse.

(3) Pärast surma põhjuse tuvastamist edastab seda teinud arst surma põhjuse ja perinataalsurma põhjuse teatise tervise infosüsteemile, kes edastab nimetatud teatised surma põhjuste registrile. Ebaselge surmapõhjuse korral edastab asjakohase teatise pärast surma põhjuse tuvastamist patoloog, kohtuarst või ekspert.

(4) Objektiivsetel põhjustel koostatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud teatised paberil. Paberil teatise edastab teatise väljastaja surma põhjuste registrile.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teatis väljastatakse surnu omastele või tema seaduslikule esindajale või omasteta surnu puhul elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud teatised kajastavad andmeid tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 59² lõike 2 alusel kehtestatud andmekoosseisus.

§ 8². Teatise väljastamine omastele

(1) Surnud isiku surmateatis ja surma põhjuse teatis väljastatakse käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud isikule tervise infosüsteemist.

§ 9. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevus surma põhjuse tuvastamisel

(1) Surmajuhtumi kuriteo tunnuste sedastamisel alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust ja määrab kohtuarstliku ekspertiisi. Muu välispõhjustest tingitud surmajuhtumi või selle kahtluse korral või juhul, kui isiku surma põhjust ei tuvastata muul seaduses sätestatud viisil, saadab uurimisasutus või prokuratuur surnukeha kohtuarstlikule lahangule.

(1) Välispõhjustest tingitud surm on põhjustatud väliskeskkonnast pärinevate mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste või muude tegurite kahjustavast toimest.

(2) Uurimisasutus või prokuratuur abistab tervishoiuteenuse osutajaid surnu isikuandmete tuvastamisel, surnu omaste või tema seadusliku esindaja leidmisel ning isiku surmast teavitamisel.

3. peatükk PATOANATOOMILINE LAHANG SURMA PÕHJUSE TUVASTAMISEKS

§ 10. Patoanatoomiline lahang

(1) Patoanatoomiline lahang on surma põhjuse tuvastamine patoloogi poolt surnu kehaõõnte avamise, siseelundite eemaldamise ja nende mikroskoopilise ja makroskoopilise kirjeldamise ning analüüsi kaudu.

(2) Patoanatoomiline lahang tehakse ebaselge surma põhjuse väljaselgitamiseks või haigusest põhjustatud surma korral haiguse ja selle kulu hindamiseks või juhul, kui see on vajalik üldise tervishoiu ja ravikvaliteedi seisukohalt.

(3) Patoanatoomiline lahang ja kõik sellega kaasnevad toimingud peavad olema tehtud kooskõlas arstieetika nõuetega ega tohi riivata surnukeha väärikust.

§ 11. Patoanatoomilise lahangu tegemise alus

(1) Patoanatoomilise lahangu tegemise aluseks on arsti saatekiri, millele lisatakse väljavõte surnu terviseseisundit kajastavast dokumendist.

§ 12. Patoanatoomilise lahangu korraldamine

(1) Patoanatoomilist lahangut korraldatakse haiglas, millel on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel väljastatud kehtiv tegevusluba.

(2) Patoanatoomilist lahangut võib teha ainult patoloog.

(3) Muud isikud võivad viibida patoanatoomilise lahangu juures õppetöö eesmärgil, kui puuduvad andmed selle kohta, et surnud isik oleks eluajal olnud selle vastu.

§ 13. Patoanatoomilise lahangu tegemise otsustamine

(1) Haiglas surnud isiku patoanatoomilise lahangu tegemise otsustab surnu raviarst või valvearst.

(2) Haiglasse toodud surnu patoanatoomilise lahangu tegemise otsustab valvearst.

(3) Väljaspool haiglat surnud isiku patoanatoomilise lahangu tegemise otsustab isiku surma põhjust tuvastav arst.

§ 14. Patoanatoomilise lahangu tegemise alused ja kord

(1) Patoanatoomiline lahang tehakse ebaselge surma põhjuse väljaselgitamiseks või haigusest põhjustatud surma korral haiguse ja selle kulu hindamiseks või juhul, kui see on vajalik üldise tervishoiu ja ravikvaliteedi seisukohalt, kui surma põhjus ei selgu surnu välisvaatluse tulemusena ja informatsiooni põhjal, mis on arstil surnu viimase haiguse ja ravi kohta, ning puudub alus kohtuarstlikuks lahanguks või kohtuarstlikuks ekspertiisiks kriminaalmenetluses.

(2) Patoanatoomilise lahangu tegemine on kohustuslik järgmistel juhtudel:

1) ebaselge surmajuhtumi korral, kui puudub alus oletada, et isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel või välispõhjustest tingitud asjaoludel;

2) haiguse ebaselge elupuhuse diagnoosi puhul;

3) kui haiglaravil viibiv isik suri haiglas esimesel ööpäeval ja arstil puuduvad andmed surma põhjuse kohta;

4) kui surm on saabunud diagnostiliste või ravivõtete tagajärjel;

5) ägeda nakkushaiguse või selle kahtluse korral;

6) raseda või sünnitaja haigusest põhjustatud surma korral;

7) kuni üheaastase lapse surma korral, kui puudub alus oletada, et surm on saabunud kuriteo tagajärjel või välispõhjustest tingitud asjaoludel;

8) vastsündinu alates sünnikaalust 500 grammi või alates 22. rasedusnädalast sündinud elutunnustega loote (südamelöögid, hingamine ja loote liigutused) surma korral;

9) surnult sündinute puhul alates sünnikaalust 500 grammi.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 8 ja 9 nimetatud juhtudel tuleb surnukeha lahangule saata koos platsentaga.

(4) Lisaks käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–9 nimetatud juhtudele tuleb patoanatoomiline lahang teha surnu omaste või tema seadusliku esindaja kirjalikul nõudel.

(5) Patoanatoomilist lahangut ei viida surma põhjuse tuvastamiseks läbi, kui surnul esines elupuhuselt krooniline haigus, mis on dokumenteeritud tema tervishoiuteenuse osutamist tõendavates dokumentides ning mis ägenemise või tüsistuse tõttu põhjustas tema surma.

§ 15. Nõusolek patoanatoomilise lahangu tegemiseks

(1) Patoanatoomilise lahangu tegemiseks muudel kui käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 toodud juhtudel tuleb saada surnu omaste või tema seadusliku esindaja kirjalik nõusolek.

(2) Patoanatoomilise lahangu tegemiseks kirjaliku nõusoleku andnud isik võib selle kuni patoanatoomilise lahangu alustamiseni tagasi võtta.

§ 16. Patoanatoomilise lahangu tegemise katkestamine

(1) Kui patoanatoomilise lahangu käigus tekib kahtlus, et isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel või välispõhjustest tingitud asjaoludel, katkestatakse patoanatoomilise lahangu tegemine ja sellest teavitatakse viivitamata uurimisasutust või prokuratuuri.

§ 17. Patoanatoomilise lahangu materjalide ja tulemuste säilitamine ning dokumenteerimine

(1) Patoanatoomilise lahangu materjalide ja tulemuste säilitamisele ning patoanatoomilise lahangu kohta peetavatele dokumentidele rakendatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel kehtestatud korda.

§ 18. Patoanatoomilise lahangu tulemustest teavitamine

(1) Patoanatoomilise lahangu protokoll väljastatakse surnu patoanatoomilisele lahangule suunanud arstile ja perearstile.

(2) Surnu omastel või tema seaduslikul esindajal on õigus tutvuda lahangu protokolliga ning saada sellest oma kulul ärakirju.

4. peatükk KOHTUARSTLIK EKSPERTIIS JA KOHTUARSTLIK LAHANG SURMA PÕHJUSE TUVASTAMISEKS

§ 19. Kohtuarstlik ekspertiis

(1) Kohtuarstlik ekspertiis on isiku surma põhjuse tuvastamine kohtuarstliku lahangu ja täiendavate uuringute teel, mille teeb kohtuarstlik ekspert kohtuekspertiisiseaduses sätestatud korras.

(2) Kohtuarstlik ekspertiis surma põhjuse tuvastamiseks tehakse kriminaalmenetluse seadustikuga sätestatud korras, kui on alust oletada, et isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel.

(3) Muud isikud võivad viibida kohtuarstliku ekspertiisi juures õppetöö eesmärgil, kui puuduvad andmed selle kohta, et surnud isik oleks eluajal olnud selle vastu.

§ 20. Kohtuarstliku ekspertiisi tegemise alus

(1) Kohtuarstliku ekspertiisi tegemise aluseks on menetleja määrus, mis koostatakse juhul, kui surnul ilmnevad kuriteo tunnused või tekib kuriteo kahtlus.

§ 21. Kohtuarstlik lahang

(1) Kohtuarstlik lahang on isiku surma põhjuse tuvastamine lahangu teel, mille teeb kohtuarstlik ekspert riiklikus ekspertiisiasutuses.

(2) Kohtuarstlik lahang surma põhjuse tuvastamiseks tehakse välispõhjustest tingitud surma korral või kui surnud isikut ei ole võimalik tuvastada või kui tegemist on hiliste surmajärgsete muutustega.

(2) Kohtuarstliku lahangu liigid on:

1) surnu kohtuarstlik välisvaatlus ja siseuuring;

2) surnu kohtuarstlik välisvaatlus ja radioloogiline uuring;

3) surnu kohtuarstlik välisvaatlus.

(2) Surma põhjuse tuvastamiseks tehakse käesoleva paragrahvi lõike 2¹ punktis 1 nimetatud kohtuarstlik lahang, kui:

1) surm on tingitud välispõhjustest;

2) surnu isikut ei ole võimalik tuvastada;

3) tegemist on hiliste surmajärgsete muutustega või

4) kohtuarst otsustab selle teha muul põhjusel.

(2) Surma põhjuse tuvastamiseks tehakse käesoleva paragrahvi lõike 2¹ punktis 2 nimetatud kohtuarstlik lahang, kui tegemist on eluga kokkusobimatute vigastustega või hiliste surmajärgsete muutustega või kui kohtuarst otsustab selle teha muul põhjusel.

(2) Surma põhjuse tuvastamiseks tehakse käesoleva paragrahvi lõike 2¹ punktis 3 nimetatud kohtuarstlik lahang, kui tegemist on üksikute skeletiluude või nende osadega või siseelundid puuduvad kas osaliselt või täielikult või kui kohtuarst otsustab selle teha muul põhjusel.

(2) Surma põhjuse tuvastamiseks võib teha kohtuarstliku välisvaatluse koos tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentidega tutvumisega, kui isik viibis haiglas välispõhjustest tingituna ja surm saabus haiglas välispõhjuste tekitatud tüsistuse tagajärjel ning isikule on haiglas viibimise ajal tehtud uuringud, mis võimaldavad määrata surma põhjuse ning väljastada surma põhjuse teatise.

(2) Kui isik viibis haiglas välispõhjuse tagajärjel ja surm saabus haiglas välispõhjuse tekitatud tüsistuse või muu haiguse tagajärjel ning isikule on haiglas viibimise ajal tehtud uuringud, mis võimaldavad määrata surma põhjuse, võib tervishoiuteenuse osutaja väljastada surma põhjuse teatise tervishoiuteenuse osutamise dokumentide alusel ilma kohtuarstliku lahanguta.

(3) Muud isikud võivad viibida kohtuarstliku lahangu juures õppetöö eesmärgil, kui puuduvad andmed selle kohta, et surnud isik oleks eluajal olnud selle vastu.

§ 22. Kohtuarstliku lahangu alus

(1) Kohtuarstliku lahangu tegemise aluseks on uurimisasutuse või prokuratuuri saatekiri, millele lisatakse surnu leidmiskoha asjaolude kirjeldus.

(2) Kohtuarstliku lahangu saatekirja vormi kehtestab

.

§ 23. Kohtuarstliku lahangu tegemise katkestamine

(1) Kui kohtuarstliku lahangu käigus tekib kahtlus, et isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel, katkestatakse kohtuarstliku lahangu tegemine ja sellest teavitatakse viivitamata uurimisasutust või prokuratuuri.

§ 23¹. Ravi- ja tervishoiuteenuse osutamist kajastavate dokumentide edastamine