Keskkonnatasude seadus

1. peatükk ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

(1) Käesolev seadus sätestab keskkonna kasutusõiguse tasu, sealhulgas loodusvara kasutusõiguse tasu ja keskkonnahäiringu hüvitamise tasu määramise alused ning saastetasumäärad, nende arvutamise ja tasumise korra ning keskkonnakasutusest riigieelarvesse laekuva raha kasutamise alused ja sihtotstarbe.

(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

§ 2. Keskkonnatasude kehtestamise lähtealused

(1) Keskkonnatasude kehtestamisel ja rakendamisel lähtutakse keskkonnakaitse vajadusest, riigi majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast ning käesolevas seaduses sätestatud juhul ka tasustatavast loodusvarast loodavast väärtusest ja riigi tulu teenimise eesmärgist, tekitatavast keskkonnahäiringust ning keskkonnakasutuse eesmärgist ja viisist.

§ 3. Keskkonnatasu

(1) Keskkonnatasu käesoleva seaduse tähenduses on keskkonna kasutusõiguse hind.

(2) Keskkonnakasutus käesoleva seaduse tähenduses on:

2) maavara kaevandamine;

3) veevõtt;

4) kalapüük;

5) jahipidamine;

6) saasteainete väljutamine välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse;

7) jäätmete kõrvaldamine ladestamise teel prügilasse või muude toimingute abil, mille tulemuseks on jäätmete keskkonda viimine (edaspidi jäätmete kõrvaldamine);

7¹) jäätmete põletamine energia saamise otstarbel (edaspidi jäätmete põletamine energiakasutuse otstarbel või jäätmete energiakasutus);

8) tuuleenergiast elektrienergia tootmine;

9) raadamine.

(3) Keskkonnatasu jaguneb loodusvara kasutusõiguse tasuks, saastetasuks ja keskkonnahäiringu hüvitamise tasuks.

(4) Loodusvarade kasutusõiguse tasu makstakse käesoleva seaduse alusel kehtestatud tasumäärade järgi. Tasumäärade kehtestamisel arvestatakse loodusvaravarude seisundit, kasutuskohta, kvaliteeti, defitsiitsust, kasutusviisi keskkonnaohtlikkust, muude loodusvarade kaitse vajadust ning käesolevas seaduses sätestatud juhul ka tasustatavast loodusvarast loodavat väärtust. Maavara kaevandamisõiguse tasumäära kehtestamisel üle käesolevas seaduses sätestatud alammäärade lähtutakse riigi tulu teenimise eesmärgist. Energeetilise maavara puhul lähtutakse lisaks tulu teenimise eesmärgile energeetilisest maavarast toodetavast lisandväärtusest.

(5) Loodusvara on käesoleva seaduse tähenduses defitsiitne, kui selle kvaliteedil ja kogusel on riigi majandusarengu jaoks oluline tähtsus, kuid selle varud on piiratud.

(5) Metsamaal raadamisõiguse tasumäära kehtestamisel lähtutakse eesmärgist kompenseerida raadamisest tingitud süsinikuvaru ja süsiniku sidumise võime kahanemine maakasutussektoris.

(6) Saastetasu makstakse käesoleva seadusega kehtestatud saastetasumäärade järgi. Tasumäärade kehtestamisel arvestatakse heitekoha saastetundlikkust, saasteaine ohtlikkust, parima võimaliku tehnika kasutamist ja ringmajanduse põhimõtteid.

(7) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasu makstakse käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud põhimõtete järgi. Tasumäärade ja nende arvutamise aluste kehtestamisel arvestatakse tegevusega kaasneva keskkonnahäiringu ulatust, mõjupiirkonda ja intensiivsust.

§ 4. Keskkonnatasude rakendamise eesmärk ja kasutamise põhialused

(1) Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on vältida või vähendada keskkonnakasutusega, sealhulgas loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda väljutamisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju, suunata loodusvara ja jäätmeid tõhusamalt kasutama, hüvitada keskkonnahäiringut ning teenida riigile tulu loodusvara kasutada andmisest.

(2) Keskkonnatasudest saadav raha jaotatakse käesoleva seadusega sätestatud ulatuses riigieelarve ja keskkonnakasutuse asukoha või muul alusel määratud kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvete vahel.

(3) Keskkonnakasutusest riigile laekuvast tulust eraldatakse riigieelarvega Kliimaministeeriumile vahendid sihtotstarbeliseks kasutamiseks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 1 sätestatud eesmärkide täitmiseks, sealhulgas taastuvate loodusvarade taastootmiseks ja kaitseks, ning süsinikuvaru säilitamiseks, süsinikusidumise suurendamiseks, ringmajanduse edendamiseks ja metsa kaitseks ning säästvaks majandamiseks.

(5) Keskkonnahäiringu hüvitamise tasust saadava raha jaotamisel lähtutakse läheduse põhimõttest, enim mõjutatud osapooltest ja nende õigusest saada keskkonnahäiringu eest hüvitist.

§ 5. Keskkonnatasu maksmise kohustus

(1) Keskkonnatasu maksab isik, kes on saanud keskkonnaloaga või seadusega sätestatud muul alusel õiguse eemaldada looduslikust seisundist loodusvara, väljutada keskkonda saasteaineid, põletada jäätmeid energiakasutuse otstarbel või kõrvaldada jäätmeid või on teinud seda vastavat õigust omamata, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(2) Keskkonnaluba käesoleva seaduse tähenduses on:

1¹) keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 41 lõikes 1 nimetatud tegevusteks antav keskkonnaluba;

2) kaevise tarbimise või võõrandamise luba;

3) keskkonnakompleksluba;

5) kalalaeva kalapüügiluba, kaluri kalapüügiluba, eripüügiluba, harrastuskalapüügiõiguse eest tasumist tõendav dokument ja kalastuskaart;

6) jahipidamisõiguse tasu maksmist tõendav dokument või elektrooniline kinnitus selle kohta;

10) tuuleelektrijaama ehitamise alustamise teatis ja kasutusluba;

11) raadamiseks esitatud metsateatis.

(3) Keskkonnatasu maksmise kohustus ei laiene isikule, kelle keskkonnakasutuse ulatus ei nõua keskkonnaloa olemasolu, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(4) Kui isik kasutab loodusvara, heidab keskkonda saasteaineid, põletab jäätmeid energiakasutuse otstarbel või kõrvaldab jäätmeid keskkonnaloas lubatust suuremas koguses, loa omamise nõuet eirates või keelatud kohas, maksab ta keskkonnatasu kõrgendatud määra järgi.

(5) Kui saasteaineid heidetakse keskkonda või jäätmeid kõrvaldatakse kütuseterminalist, mootorsõidukilt, ujuvvahendilt, lennukilt või rongilt selleks mitteettenähtud kohas, sõltumata saasteainete keskkonda väljutamise või jäätmete kõrvaldamise põhjusest, maksab saastetasu kütuseterminali omanik või mootorsõiduki, ujuvvahendi, lennuki või rongi otsene valdaja.

(6) Keskkonnatasu ei võeta, kui loodusvara kasutamine, saasteainete väljutamine keskkonda, jäätmete energiakasutus või kõrvaldamine keskkonnaloata või lubatust suuremas koguses toimub:

1) sellega tekitatud kahjustusest veelgi suurema kahju ärahoidmiseks;

2) inimohvreid põhjustada võiva õnnetuse ärahoidmiseks;

3) loodusõnnetuse toimel või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks.

(6) Keskkonnatasu ei võeta, kui põhjavee ümberjuhtimine on vältimatu õiguslikul alusel ehitatud ehitise kaitseks, välja arvatud korrastamata kaevandus ja karjäär.

(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 6¹ nimetatud juhtudel teeb keskkonnatasu maksmisest vabastamise otsuse valdkonna eest vastutav minister keskkonnatasu maksja põhjendatud taotluse alusel, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.

§ 6. Keskkonnatasu asendamine

(1) Keskkonnatasu maksmise kohustuse võib valdkonna eest vastutav minister käesoleva seadusega sätestatud tingimustel ja mahus asendada keskkonnakahjustusi vältivate või vähendavate abinõude rahastamise kohustusega.

2. peatükk LOODUSVARA KASUTUSÕIGUSE TASU

§ 7. Loodusvara kasutusõiguse tasu

(1) Loodusvara kasutusõiguse tasu on:

1¹) raadamisõiguse tasu;

2) maavara kaevandamisõiguse tasu;

3) vee erikasutusõiguse tasu;

4) kalapüügiõiguse tasu;

5) jahipidamisõiguse tasu.

§ 8. Kasvava metsa raieõiguse tasu

§ 8¹. Raadamisõiguse tasu

(1) Raadamisõiguse tasu makstakse õiguse eest teha metsamaal raadamist. Raadamisõiguse tasu maksab metsateatise esitaja.

(2) Raadamisõiguse tasu määra ja selle arvutamise metoodika kehtestab

määrusega.

(3) Raadamisõiguse tasu määra kehtestamisel lähtutakse Eesti metsamaale talletatud orgaanilise süsiniku kogusest pindalaühiku kohta, metsamaa süsiniku sidumise potentsiaalist pindalaühiku kohta ja kasvuhoonegaaside heitkoguste keskmisest turuhinnast Euroopa Liidus tasumäära arvestamisele eelnenud kümne aasta jooksul.

(4) Raadamisõiguse tasu alammäär raadatava metsamaa hektari kohta on 4000 eurot ja ülemmäär 8000 eurot.

(5) Raadamisõiguse tasu ei nõuta, kui:

1) raadatakse metsaseaduse § 32 lõike 2 punktis 2 sätestatud eesmärgil;

2) rekonstrueeritakse maaparandussüsteeme, rajatakse olemasolevatesse maaparandussüsteemidesse keskkonnakaitserajatisi, tehakse maaparandushoiutöid või hooldatakse riigipiiri taristut;

3) hooldatakse olemasolevaid trasse;

4) raadatakse alal, mis on väiksem kui 0,1 hektarit;

5) raadatakse Eesti Looduse Infosüsteemi kantud nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) I lisa elupaigatüübi või kaitsealuse liigi kasvukoha või elupaiga taastamiseks või looduskaitseseaduse alusel kaitse alla võetud pindalalisel kaitstaval loodusobjektil, tehes kaitsekorras, kaitsekorralduskavas ning liigi kaitse ja ohjamise või elupaiga tegevuskavas ettenähtud tegevust, et saavutada kaitse-eesmärk;

6) raadatakse eesmärgiga taastada kuivendusest rikutud soode veerežiim;

7) rekonstrueeritakse või hooldatakse sademevee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid, sealhulgas sademevee ärajuhtimise kraave ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse tähenduses.

(6) Raadatava ala suuruse arvestamisel on pindala mõõtmistäpsuseks 0,1 hektarit.

§ 9. Maavara kaevandamisõiguse tasu

(1) Maavara kaevandamisõiguse tasu makstakse riigile kuuluva maavara kaevandamise, kasutamise või kasutuskõlbmatuks muutmise eest.

(2) Maavara kaevandamisõiguse tasumäärad kehtestab

määrusega. Kaevandamisõiguse tasumäär kehtestatakse maavara tonni või kuupmeetri kohta, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud alam- ja ülemmääradest.

(3) Riigile kuuluva maavara kaevandamisõiguse tasu alam- ja ülemmäärad on:

1) dolokivi – 0,76 ja 5,24 eurot kuupmeetri eest;

2) fosforiit – 1,53 ja 3,19 eurot tonni eest;

3) aluskorra ehituskivi – 1,27 ja 2,57 eurot kuupmeetri eest;

4) kruus – 0,57 ja 3,38 eurot kuupmeetri eest;

5) liiv – 0,25 ja 3,19 eurot kuupmeetri eest;

6) lubjakivi – 0,83 ja 5,11 eurot kuupmeetri eest;

7) põlevkivi – 0,275 ja 13 eurot tonni eest;

8) savi – 0,51 ja 1,91 eurot kuupmeetri eest;

9) turvas – 0,29 ja 2,87 eurot tonni eest.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetamata maavara kaevandamise eest tasu ei nõuta.

(5) Liiva ja kruusa kaevandamise korral maismaal allpool põhjavee taset seda taset alandamata rakendatakse kaevandamisõiguse tasu arvutamisel koefitsienti 0,5.

(6) Turba kaevandamisõiguse tasumäärad kehtivad arvestusliku turba kohta niiskusesisaldusega 40 protsenti.

(7) Maavara kaevandamisõiguse tasu ei nõuta, kui:

1) maavara või maavarana arvele võtmata kivimit, setendit, vedelikku või gaasi võtab füüsilisest isikust kinnisasja omanik maapõueseaduse § 95 lõikes 1 nimetatud otstarbel;

2) maavara kasutatakse või muudetakse kasutuskõlbmatuks ulatuses, mis on vajalik vara või keskkonna kaitseks erakorralises olukorras nagu tulekahju, üleujutus või muu õnnetus. Kaevandamisõiguse tasu maksmisest vabastatud maavara koguse määrab kaevandamisloa omaniku kirjalikul taotlusel kaevandamisloa andja.

(8) Maavara kaevandamisõiguse tasumäära kehtestamisel lähtutakse maavara kvaliteedist, defitsiitsusest, kaasnevate maavarade kaitsevajadusest, kaevandamiskoha ökoloogilisest väärtusest, kaevandamistingimustest, maavarasid tõhusamalt kasutama suunamise vajadusest, maavarast loodavast väärtusest ning maavarade kasutusalast ja alternatiivsete materjalide kasutamisvõimalustest samal eesmärgil. Maavara kaevandamisõiguse tasumäära kehtestamisel üle käesolevas seaduses sätestatud alammäärade lähtutakse riigi tulu teenimise eesmärgist. Energeetilise maavara puhul lähtutakse lisaks tulu teenimise eesmärgile energeetilisest maavarast toodetavast lisandväärtusest.

(9) Ehitamise ja maaparandussüsteemi ehitamise käigus üle jääva maavara eest, mida tarbitakse sama kinnisasja piires, või kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja tarbimise ning pealmaakaevandamisel eemaldatava maavara katendi ja mäeeraldise teenindusmaalt looduslikust seisundist eemaldatava maavara ning maavarana arvele võtmata kivimi ja setendi võõrandamise ning väljaspool mäeeraldist või mäeeraldise teenindusmaad tarbimise eest tuleb tasuda maavara kaevandamisõiguse tasu või maavarana arvele võtmata kivimi või setendi, kaevise või katendiga võrdväärseks määratud maavara kaevandamisõiguse tasu.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud tasu maksmise kohustust ei kohaldata maanteekraavide puhastamise, tehnovõrkude ja -rajatiste rajamise projektiga määratud mahus või projekti puudumisel vastava töö tegemiseks põhjendatud mahus tekkivale kaevisele ning tee ehitamisel saadud kaevisele, kui seda kasutatakse sama objekti tarbeks.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud tasu maksmise kohustust ei kohaldata riigi omandisse kuuluvate maanteede ja raudteede ehitamisel vastava projektiga määratud mahus tekkivale pinnakatte kaevisele, sõltumata selle kasutuskohast.

(10) Maavara, millega võrdväärseks maavarana arvele võtmata kivim, setend, kaevis või katend tunnistatakse, määrab olemasoleva teabe põhjal Keskkonnaamet. Kaevandamisõiguse tasu maksmisel kohaldatakse võrdväärseks määratud maavara madalaima tasumääraga alaliigi tasumäära. Kui maavarana arvele võtmata kivim, setend, kaevis või katend ei ole olemuselt ega kasutusalalt võrdväärne ühegi käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud maavaraga, siis selle eest maavara kaevandamisõiguse tasu ei nõuta.

§ 9¹. Energeetilise maavara kaevandamisõiguse tasu

(1) Energeetilised maavarad käesoleva seaduse tähenduses on:

1) põlevkivi;

2) hästilagunenud turvas.

(2) Energeetilise maavara kaevandamisõiguse tasumäära kehtestamisel lähtutakse tasustatavast maavarast toodetavast lisandväärtusest. Tasumäärade tasemed ning nende kehtimise aluseks olevad hinnatasemed sätestatakse

määrusega.

(3) Kliimaministeerium jälgib energeetilisest maavarast toodetud energiatoodete ja energeetilisest maavarast loodavat väärtust mõjutavate tegurite turuväärtuste muutumist, mille alusel Vabariigi Valitsus energeetilistele maavaradele tasumäärad kehtestab, ning avaldab analüüsi tulemused regulaarselt oma veebilehel.

(4) Vabariigi Valitsus teeb vajaduse korral ettepaneku energeetilise maavara kaevandamisõiguse tasumäära ülempiiri tõstmiseks, kui see on vajalik ettenähtavas perioodis õiglase tulu teenimiseks.

§ 10. Vee erikasutusõiguse tasu

(1) Vee erikasutusõiguse tasu makstakse õiguse eest võtta veekogust või põhjaveekihist vett erikasutuse korras, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhtudel.

(2) Vee erikasutusõiguse tasu ei nõuta, kui vett võetakse:

1) vee-energia saamiseks;

2) põllumajandusmaa, sealhulgas katmikalade niisutamiseks;

3) vesiviljeluse tarbeks.

(3) Ühe kuupmeetri veevõtu erikasutusõiguse tasumäära kehtestab

määrusega, lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud alam- ja ülemmääradest.

(4) Vee erikasutusõiguse tasu alam- ja ülemmäärad eurodes tuhande kuupmeetri eest on:

1) pinnavesi – 14,65 ja 38,34;

2) pinnavesi jahutusveena – 1,55 ja 7,66;

3) kvaternaari põhjaveekihi vesi – 30,65 ja 70,30;

4) devoni kuni ordoviitsiumi-kambriumi põhjaveekihtide vesi – 40,90 ja 95,86;

5) kambriumi-vendi põhjaveekihi vesi – 44,70 ja 102,25;

6) kambriumi-vendi põhjaveekihi joogivee kvaliteediga vee kasutamine tehnoloogiaotstarbel, välja arvatud toiduainete valmistamiseks – 82,40 ja 191,7;

7) joogiks kasutatav mineraalvesi – 1469 ja 2300,81;

8) ravivannimineraalvesi – 146,90 ja 230,08;

9) karjääridest väljapumbatav vesi – 9,58 ja 63,91;

10) kaevandustest väljapumbatav vesi – 25,56 ja 77,84.

(5) Vee erikasutusõiguse tasumäära kehtestamisel lähtutakse veekogust, põhjaveekihist, võetava vee defitsiitsusest ja kasutusviisist.

(6) Ümberjuhitava vee erikasutusõiguse tasumäär on sõltuvalt tegevuse olemuslikust sarnasusest vastava vee erikasutusliigiga võrdne vee erikasutusõiguse tasumääraga, mis on kehtestatud käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 9 või 10 sätestatud alam- ja ülemmäärast lähtuvalt. Vee erikasutusliigi, mille tasumääraga võrdseks ümberjuhitava vee erikasutusõiguse tasumäär tunnistatakse, määrab olemasoleva teabe põhjal Keskkonnaamet.

§ 11. Kalapüügiõiguse tasu

(1) Kalapüügiõiguse tasu makstakse õiguse eest püüda kala ja koguda veetaimi:

1) Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevatest veekogudest või nende osadest;

2) veekogudest väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni, kui kalapüügiõiguse nendel veekogudel on andnud või garanteerinud Eesti Vabariik.

(2) Kalapüügiõiguse tasumäära kehtestab, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud piirmäärasid ja nõudeid:

1) kutselisele kalapüügile igaks kalendriaastaks

määrusega, lähtudes püügipiirkonna eripärast, püügivahendi liigist ja selle püügivõimsusest või rahvusvahelise lepingu alusel jaotatavatest püügivõimalustest;

2) sugukalade eripüügile, mida tehakse ärilisel eesmärgil asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja või hüpofüüsi kogumiseks,

määrusega, lähtudes püütava liigi kaitsestaatusest, teatavas veekogus loodusliku kudemise võimalusest, kala soost, suguküpsusastmest ja esmakokkuostuhinnast;

3) harrastuskalapüügile

määrusega, lähtudes püügiajast ja -kohast, püügivahendi püügivõimsusest, kalavaru olukorrast püügipiirkonnas ning püütava kalaliigi väärtusest.

(3) Kalapüügiõiguse tasu ei võeta:

1) eripüügiõiguse eest, välja arvatud juhul, kui sugukalu püütakse asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja või hüpofüüsi kogumiseks ärilistel eesmärkidel;

2) kutselise kalapüügiõiguse eest, kui püügivõimalusi ei ole taganud Eesti Vabariik. Nimetatud juhul tasub kalapüügiõiguse saanud isik vaatleja laeval viibimise kulud, kui vaatleja olemasolu laeval on nõutud;

3) harrastuskalapüügiõiguse eest eelkooliealistelt lastelt, alla 16-aastastelt õpilastelt, pensionäridelt, õigusvastaselt represseeritud isikutelt, represseerituga võrdsustatud isikutelt, osalise või puuduva töövõimega isikutelt ja puudega isikutelt, välja arvatud juhul, kui harrastuskalapüük toimub kalastuskaardi alusel.

(4) Kalapüügiõiguse tasu piirmäärad on:

1) kutselise kalapüügi korral kuni neli protsenti tasu kehtestamise aastale eelnenud aastal püügivahendiga või püügipäeval püügipiirkonnas keskmiselt väljapüütud kalakoguse või püütud isendite harilikust väärtusest, kuid mitte vähem kui 10 eurot, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 sätestatud juhtudel või kui püügiõiguse tasu on kehtestatud rahvusvahelise lepinguga või püügiõiguse tasu silmutorbiku kohta, mis ei või olla väiksem kui 1,2 eurot. Püügiõiguse tasu ühe isendi kohta võib olla väiksem kui 1 euro;