Kindlustustegevuse seadus

(3) Kindlustusandja ei saa volatiilsuse kohandamist rakendada selliste kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste parima hinnangu arvutamisel, mille suhtes ta rakendab juba käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamist.

§ 48. Riskimarginaal

(1) Kindlustusandja lähtub riskimarginaali arvutamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 37 ja 38 sätestatust.

(2) Riskimarginaali arvutamisel peab kindlustusandja kasutama komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 39 sätestatud kapitalikulumäära.

(3) Riskimarginaal peab tagama, et tehniliste eraldiste väärtus on võrdne summaga, mida teine kindlustusandja vajab kindlustusportfelli ülevõtmiseks ja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.

(4) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusandjale määranud käesoleva seaduse § 234 lõike 1 kohaselt lisakapitalinõude, ei võta kindlustusandja seda riskimarginaali arvutamisel arvesse.

§ 49. Edasikindlustusandjalt ja eriotstarbeliselt varakogumilt saadavad summad

(1) Edasikindlustusandjalt ja eriotstarbeliselt varakogumilt saadavate summade arvutamisel peab kindlustusandja arvesse võtma ajalist nihet, mis tekib kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise ning edasikindlustusandjalt ja eriotstarbeliselt varakogumilt saadava summa laekumise vahel.

(2) Edasikindlustusandjalt ja eriotstarbeliselt varakogumilt saadavate summade arvutamisel peab kindlustusandja arvesse võtma vastaspoole maksejõuetusest tulenevat eeldatavat kahju ning tegema vastavad kohandused, lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 42 sätestatust.

§ 50. Andmete kvaliteet ja lähendused tehniliste eraldiste arvutamisel

(1) Kindlustusandjal peavad olema kehtestatud sisemised protseduurid, et tagada tehniliste eraldiste suuruse arvutamisel kasutatavate andmete asjakohasus, täielikkus ja täpsus. Andmete kasutamisele esitatavad nõuded on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 19 ja 20.

(2) Kui ebasobivate või puuduvate andmete tõttu ei ole parima hinnangu leidmiseks usaldusväärset aktuaarset meetodit võimalik kohaldada, võib kindlustusandja tehniliste eraldiste parima hinnangu leidmisel kasutada lähendusi, sealhulgas juhtumipõhiseid lähendusi. Lähenduste kasutamisel peab kindlustusandja lähtuma komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 21 sätestatust.

§ 51. Euroopa Majanduspiirkonna kaaskindlustusega tegeleva kindlustusandja tehnilistele eraldistele esitatavad nõuded

(1) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse Eesti kindlustusandja suhtes, kes tegeleb käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele vastava Euroopa Majanduspiirkonna kaaskindlustusega.

(2) Kaaskindlustus peab vastama võlaõigusseaduse §-des 484 ja 485 sätestatule, arvestades järgmisi erisusi:

1) kaaskindlustusandjad sõlmivad võlaõigusseaduse § 427 lõikes 2 või 3 nimetatud kindlustuslepingu;

2) vähemalt ühe kaaskindlustusandja päritoluriik või filiaali asukohariik, kui kindlustuslepingu sõlmib kindlustusandja filiaal, peab olema selline lepinguriik, mis ei ole juhtiva kindlustusandja päritoluriik;

3) juhtival kindlustusandjal on muu hulgas õigus määrata kindlustustingimused ja kindlustusmakse suurus;

4) kaaskindlustusandjate sõlmitava kindlustuslepingu kohaselt asub kindlustusrisk Eestis või lepinguriigis.

(3) Eesti kaaskindlustusandja moodustab kaaskindlustusele vastavad tehnilised eraldised, lähtudes käesolevas seaduses ja muudes õigusaktides sätestatust.

(4) Tehnilised eraldised peavad vastama vähemalt suurusele, mis on arvutatud vastavalt juhtiva kindlustusandja päritoluriigis sätestatud tehniliste eraldiste arvutamise korrale.

(5) Eesti kaaskindlustusandja on kohustatud koguma ja säilitama kaaskindlustust puudutavaid andmeid, sealhulgas andmeid kaaskindlustusandjate kohta.

(6) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata edasikindlustusandja suhtes.

2. jagu Investeeringud

§ 52. Investeerimise põhimõtted

(1) Kindlustusandja lähtub vara investeerimisel mõistlikkuse põhimõttest vastavalt käesolevas paragrahvis ja käesoleva seaduse § 54 lõigetes 3–5 sätestatule.

(2) Kindlustusandja investeerib üksnes sellisesse varasse ja sellistesse instrumentidesse, millest tulenevaid riske ta suudab tuvastada, hinnata, jälgida, juhtida, kontrollida ja aruannetes esitada ning arvestada käesoleva seaduse § 100 lõike 1 punktis 1 sätestatud üldise maksevõime hindamisel.

(3) Vara investeerimisel peab olema tagatud investeeringute portfelli turvalisus, kvaliteet, tulusus ja likviidsus. Vara asukoht peab olema selline, mis tagab vara kättesaadavuse.

(4) Huvide konflikti korral tagab kindlustusandja, et investeering tehakse kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvides.

(5) Kattevara investeerimisel tuleb lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatule arvestada kindlustustegevusest ning kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste olemust ja kestust. Kindlustusandja lähtub kattevara investeerimisel kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute parimatest huvidest ja arvestab kõigis avalikustatud tegevuspõhimõtetes seatud eesmärkidega.

(6) Kindlustusandja võib teha tehinguid tuletisinstrumentidega üksnes kindlustusandja riskide maandamiseks või investeeringute tõhusamaks haldamiseks.

(7) Investeeringud väärtpaberitesse, millega ei kaubelda reguleeritud väärtpaberiturul, peab hoidma mõistlikul tasemel.

(8) Investeeringud peavad olema hajutatud viisil, mis võimaldab vältida ülemäärast kontsentratsiooni ühele konkreetsele varale või varaliigile, emitendile, ettevõtjate grupile või geograafilisele piirkonnale ning riskide ülemäärast kuhjumist investeeringute portfellis tervikuna.

(9) Investeeringud sama emitendi või samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate emitentide emiteeritud väärtpaberitesse ei või kindlustusandja jaoks kaasa tuua liigset riskide kontsentratsiooni.

(10) Kindlustusandja võib investeerida väärtpaberistamisesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2017/2402, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 35–80), ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklis 257 sätestatud tähenduses ja tingimustel.

§ 53. Pensionilepingute kattevara investeerimine

(1) Elukindlustusega tegelev kindlustusandja, kes sõlmib pensionilepinguid, on kohustatud investeerima pensionilepingute kattevara lahus teiste kindlustuslepingute kattevarast ja kindlustusandja muust varast ning hoidma pensionilepingute kattevaraks olevat raha ja väärtpabereid eraldi kontodel.

(2) Pensionilepingute kattevara suurus peab pidevalt olema vähemalt võrdne kindlustusandja pensionilepingute tehniliste eraldiste suurusega ja kindlustusandja on kohustatud järgima käesoleva seaduse §-s 52 kehtestatud investeerimise põhimõtteid eraldi pensionilepingute kattevara investeerimisel.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka kindlustusandja suhtes, kelle Eesti filiaal sõlmib pensionilepinguid.

§ 54. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingute kattevara investeerimine

(1) Kindlustusandja on kohustatud investeerimisriskiga elukindlustuslepingute alusvara hoidma eraldi kontol ning investeerima ülejäänud kattevarast ja kindlustusandja muust varast lahus.

(2) Investeerimisriskiga elukindlustuslepingute alusvara investeerimisele ei kohaldata käesoleva seaduse § 52 lõigetes 6–9 sätestatut.

(3) Kui investeerimisriskiga elukindlustuslepingu väljamakse suurus sõltub alusvara väärtusest, peab selle lepingu tehniline eraldis olema võimalikult täpselt kaetud vastava varaga.

(4) Kui investeerimisriskiga elukindlustuslepingu väljamakse suurus sõltub aktsiaindeksist või mõnest muust võrdlusväärtusest, peab selle lepingu tehniline eraldis olema võimalikult täpselt kaetud varaga, mis on selle võrdlusväärtuse aluseks.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud investeerimisriskiga elukindlustuslepingud sisaldavad tagatisi või muid garanteeritud väljamakseid, kohaldatakse nende lepingute kattevarale käesoleva seaduse § 52 lõigetes 6–9 sätestatut.

3. jagu Kindlustusandja omavahendid

§ 55. Põhiomavahendid ja lisaomavahendid

(1) Kindlustusandja omavahendid koosnevad põhi- ja lisaomavahenditest.

(2) Põhiomavahendite suurus võrdub järgmiste komponentide summaga:

1) summa, mille võrra kindlustusandja varad ületavad kohustisi ning millest on maha arvatud kindlustusandja valduses olevate omaaktsiate või oma osade summa;

2) allutatud kohustised.

(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud varad ja kohustised hinnatakse vastavalt käesoleva peatüki 1. jaos sätestatule.

(4) Lisaomavahendid on omavahendid, mida ei arvata põhiomavahendite hulka, kuid mida võib kahjumi katmiseks sisse nõuda.

(5) Lisaomavahendid on sissemaksmata aktsiakapital või osakapital, akreditiivid ja garantiid ning kõik muud õiguslikult siduvad kohustused kindlustusandja ees.

(5) Lisaomavahendite hulka kuulub kindlustusühistu tulevane nõue oma liikme vastu täiendava sissemakse tegemiseks, mille kindlustusühistu võib oma liikmele järgmise 12 kuu jooksul esitada.

(6) Sissemakstud või sissenõutud lisaomavahendid on kindlustusandja varad ja need arvatakse põhiomavahendite hulka.

§ 56. Lisaomavahendite arvamine omavahendite hulka

(1) Lisaomavahendid võib arvata omavahendite hulka üksnes Finantsinspektsiooni loal.

(2) Finantsinspektsioon peab heaks kiitma:

1) lisaomavahendite iga komponendi väärtuse või

2) lisaomavahendite iga komponendi väärtuse määramisel kasutatava meetodi ja selle kasutamise perioodi.

(3) Finantsinspektsioon lähtub loa andmisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 62–67 sätestatud korrast.

(4) Lisaomavahendid arvatakse omavahendite hulka väärtuses, mille ulatuses saab neid mõistlikel ja realistlikel eeldustel põhinevatel hinnangutel kasutada kahjumi katmiseks.

(5) Lisaomavahendid võib arvata omavahendite hulka fikseeritud nimiväärtuses, kui vastavas väärtuses saab neid kasutada kahjumi katmiseks.

§ 57. Omavahendite liigitamine tasemetesse

(1) Kindlustusandja omavahendid liigitatakse esimese, teise ja kolmanda taseme omavahenditeks.

(2) Kindlustusandja lähtub omavahendite tasemetesse liigitamisel omavahendite vastavusest järgmistele tunnustele:

1) kindlustusandja tegevuse jätkamisel või lõpetamisel on võimalik omavahendeid igal hetkel kasutada või sisse nõuda kahjumi katmiseks;

2) kindlustusandja tegevuse lõpetamisel on võimalik omavahendeid kasutada kahjumi katmiseks ja nendega seotud kohustused täidetakse pärast kõikide kindlustusandja kohustuste täitmist, sealhulgas pärast kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmist kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute ees;

3) omavahendite tähtaeg ja suhteline kestus on vastavuses kindlustusandja kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste kestusega;

4) omavahendid ei sisalda tingimusi, mis ajendaks kindlustusandjat omavahendeid ennetähtaegselt tagasi ostma;

5) kindlustusandja võib omavahenditega kaasnevate kulude maksmiskohustuse tühistada või edasi lükata;

6) omavahenditel ei ole koormatisi.

(3) Esimese taseme omavahendid on komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 69 ja 70 nimetatud põhiomavahendid, mis vastavad sama määruse artiklis 71 sätestatud tingimustele ning mis vastavad olulisel määral käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tunnustele.

(4) Teise taseme omavahendid on:

1) komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 72 nimetatud põhiomavahendid, mis vastavad sama määruse artiklis 73 sätestatud tingimustele ning mis vastavad olulisel määral käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 2–6 sätestatud tunnustele;

2) komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 74 nimetatud lisaomavahendid, mis vastavad sama määruse artiklis 75 sätestatud tingimustele ning mis vastavad olulisel määral käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tunnustele.

(5) Kolmanda taseme omavahendid on:

1) komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 76 nimetatud põhiomavahendid, mis vastavad sama määruse artiklis 77 sätestatud tingimustele;

2) lisaomavahendid vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklile 78.

(6) Kui kindlustusandja hindab käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 nimetamata omavahendite vastavust lõikes 2 ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 71, 73, 75 ja 77 sätestatule, on nende liigitamiseks vajalik Finantsinspektsiooni luba.

(7) Finantsinspektsioon lähtub käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud omavahendite liigitamise loa andmisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 79 sätestatud menetluse korrast.

§ 58. Omavahendite suuruse suhtes kohaldatavad nõuded ja piirangud

(1) Kindlustusandja tagab solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite nõuetekohasuse, lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 82 sätestatud kvantitatiivsetest piirangutest.

(1) Solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste omavahendite summa on võrdne esimese taseme omavahendite ning teise ja kolmanda taseme nõuetekohaste omavahendite summaga.

(1) Miinimumkapitalinõude täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite summa on võrdne esimese taseme omavahendite ja teise taseme nõuetekohaste põhiomavahendite summaga.

(2) Kindlustusandja on kohustatud igal hetkel omama vähemalt käesoleva peatüki 4. jaos sätestatud solventsuskapitalinõude ulatuses nõuetekohaseid omavahendeid ja miinimumkapitalinõude ulatuses nõuetekohaseid põhiomavahendeid.

(3) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja peab omama põhiomavahendeid vähemalt § 82 lõikes 3 sätestatud miinimumkapitalinõuete ulatuses, seejuures ei või samas lõikes sätestatud elukindlustuse tinglikule miinimumkapitalinõudele vastavaid põhiomavahendeid kasutada kahjukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude täitmiseks ega kahjukindlustuse tinglikule miinimumkapitalinõudele vastavaid põhiomavahendeid kasutada elukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude täitmiseks.

(4) Kindlustusandja peab käesoleva seaduse § 128 lõigetes 6–8 sätestatud raamatupidamisarvestuse alusel koostama aruande, kus on näidatud nõuetekohased põhiomavahendid, mis vastavad käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt elukindlustuse tinglikule miinimumkapitalinõudele ja kahjukindlustuse tinglikule miinimumkapitalinõudele.

(5) Nõuetekohaseid põhiomavahendeid, mis ületavad käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tinglikke miinimumkapitalinõudeid, võib kindlustusandja kasutada oma solventsuskapitalinõude täitmiseks, teavitades sellest eelnevalt Finantsinspektsiooni.

§ 59. Omavahendite kohandamine ja märkimisväärse osaluse arvestamine

(1) Kui kindlustusandja omavahendite kasutamine on komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 80 sätestatu kohaselt piiratud ning neid saab kasutada üksnes sellise kahjumi katmiseks, mis tuleneb teatud kohustustest või teatud riskidest, peab kindlustusandja tegema kohandused omavahendites, et kajastada nende omavahendite ülekantavuse puudumist.

(2) Kindlustusandja lähtub kohanduste tegemisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 81 sätestatust.

(3) Omavahendite suuruse arvutamisel kohaldatakse märkimisväärse osaluse arvestamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 68 sätestatut.

§ 60. Laenu võtmine

(1) Kindlustusandja võib allutatud laenu arvata põhiomavahendite hulka vastavalt komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatule.

(2) Kindlustusandja võib võtta laenu, kui see on tähtajaga kuni kuus kuud ja see on vajalik kindlustusandja piisava likviidsuse tagamiseks.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud laenu võtmine on lubatud ainult Finantsinspektsiooni eelneval loal. Loa saamiseks esitab kindlustusandja Finantsinspektsioonile taotluse, lisades laenulepingu projekti, ülevaate oma kattevaradest, solventsuskapitalinõude arvutuse ning muud Finantsinspektsiooni nõutud andmed ja dokumendid.

(4) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud loa andmise või sellest keeldumise kohta kümne tööpäeva jooksul Finantsinspektsioonile vastavasisulise taotluse ning kõigi nõutud andmete ja dokumentide esitamisest arvates.

(5) Finantsinspektsioonil on õigus keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud loa andmisest, kui Finantsinspektsiooni hinnangul ei lähtuta laenu võtmisel käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust.

4. jagu Kindlustusandja kapitalinõuded

1. jaotis Solventsuskapitalinõude üldpõhimõtted

§ 61. Üldsätted

(1) Kindlustusandja peab vähemalt kord aastas standardvalemi, sisemudeli või osalise sisemudeli alusel tegevuse jätkuvuse printsiibist lähtudes arvutama solventsuskapitalinõude ning esitama arvutuse tulemused Finantsinspektsioonile.

(2) Solventsuskapitalinõue vastab kindlustusandja omavahendite suurusele, mis võimaldab kindlustusandjal 99,5-protsendilise tõenäosusega täita järgmise 12 kuu jooksul kindlustuslepinguga võetud kohustused.

(3) Solventsuskapitalinõue peab arvestama kõigi seniste ja järgneva 12 kuu kavandatavatest tegevustest tulenevate mõõdetavate riskidega, millega kindlustusandja kindlustustegevuse käigus kokku puutub (edaspidi kindlustusandja riskiprofiil), sealhulgas vähemalt kahjukindlustuse kindlustusriski, elukindlustuse kindlustusriski, tervisekindlustusriski, tururiski, krediidiriski ja operatsiooniriskiga. Kindlustusandja senisest tegevusest tulenevaid mõõdetavaid riske peab solventsuskapitalinõue katma üksnes ootamatu kahju ulatuses.

(4) Kindlustusandja arvestab solventsuskapitalinõude arvutamisel riskimaandamismeetmetega eeldusel, et meetmete kasutamisest tulenevad riskid, sealhulgas krediidirisk, on solventsuskapitalinõude arvutamisel arvesse võetud. Riskimaandamismeetmeteks loetakse kõiki meetmeid, mis võimaldavad kindlustusandjal kanda osa riskidest või kõik riskid üle teisele osapoolele.

(5) Kindlustusandja riskimaandamismeetmed peavad olema kooskõlas komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 208–215 sätestatud tingimustega.

(6) Kui kindlustusandja riskiprofiil erineb oluliselt eeldustest, mida kasutati Finantsinspektsioonile esitatud viimase solventsuskapitalinõude arvutamisel, on kindlustusandja kohustatud viivitamata arvutama solventsuskapitalinõude uuesti ning esitama saadud tulemuse Finantsinspektsioonile.

(7) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul on kindlustusandja riskiprofiil pärast viimast solventsuskapitalinõude arvutusest teavitamist oluliselt muutunud, võib ta nõuda kindlustusandjalt solventsuskapitalinõude uuesti arvutamist.

(8) Kui kindlustusandja riskiprofiil ei vasta käesoleva jao 2. jaotises sätestatud standardvalemi kasutamise eeldustele, võib Finantsinspektsioon nõuda solventsuskapitalinõude või teatud riski kapitalinõude arvutamiseks sisemudeli kasutamist.

(9) Kui kindlustusandja rakendab käesoleva seaduse §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamist, ei pea solventsuskapitalinõue katma volatiilsuse kohandamise muutusest tulenevat põhiomavahendite vähenemise riski.

(10) Solventsuskapitalinõude üldpõhimõtted, mida kindlustusandja peab lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule järgima, on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 83–86.

(11) Krediidirisk on kahju saamise või kindlustusandja finantsseisundi halvenemise oht tulenevalt emitendi, vastaspoole või kõikide teiste selliste võlgnike krediidikvaliteedi muutumisest, kellega kindlustusandja kokku puutub seoses maksejõuetusriski, hinnavaheriski või turu kontsentratsiooniriskiga.

(12) Komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 nimetatud likviidsusrisk on risk, et kindlustusandja ei ole võimeline finantskohustuste õigeks ajaks täitmiseks realiseerima investeeringuid või muud vara.

(13) Komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 nimetatud krediidikvaliteeti hindav asutus on reitinguagentuur, mis on registreeritud või sertifitseeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1060/2009 reitinguagentuuride kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 1–31), või krediidireitinguid andev keskpank, kellele määrus (EÜ) nr 1060/2009 ei kohaldu.

2. jaotis Standardvalemi alusel arvutatav solventsuskapitalinõue

§ 62. Solventsuskapitalinõude standardvalemi struktuur

(1) Standardvalemi alusel arvutatav solventsuskapitalinõue koosneb põhisolventsuskapitalinõude, operatsiooniriski kapitalinõude ja käesoleva seaduse §-s 70 sätestatud solventsuskapitalinõude kohanduse summast.

§ 63. Põhisolventsuskapitalinõude arvutamine

(1) Põhisolventsuskapitalinõude määramisel lähtub kindlustusandja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 87 sätestatust.

(2) Kahjukindlustuse kindlustusriski, elukindlustuse kindlustusriski ja tervisekindlustusriski moodulite ulatus on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 113.

(3) Riskide kalibreerimisel tuleb kasutada riskimõõdikuna tõenäolist piirkahju, mis hindab kahjude tõenäosusjaotust aastase perioodi puhul 99,5-protsendilise usaldusnivoo juures. Riskimõõdik on matemaatiline funktsioon, millega antakse rahaline väärtus tõenäosusjaotuse prognoosile ning mis kasvab samaväärselt tõenäosuse prognoosimisel aluseks oleva riski tasemega.

(3) Kindlustusandja võib iga riski mooduli ja alammooduli ülesehitusel arvesse võtta riski hajutamise mõju. Riski hajutamise mõju on riski maandamine, tasaarvestades ühe riskipositsiooni ebasoodsat mõju teise riskipositsiooni soodsama mõju arvel, kui selliste riskide korrelatsioonikordaja on väiksem kui 1.

(4) Kindlustusandja võib elu- ja kahjukindlustuse kindlustusriski ning tervisekindlustusriski kapitalinõuete arvutamisel asendada valemis osa standardparameetreid kindlustusandja enda riskiprofiilile vastavate parameetritega (edaspidi kindlustusandja spetsiifilised parameetrid), olles selleks eelnevalt saanud Finantsinspektsiooni loa.

(5) Standardparameetrid, mida kindlustusandja võib asendada, on sätestatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 218. Kindlustusandja spetsiifilised parameetrid tuleb leida komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 220 sätestatud meetodite alusel.

(6) Finantsinspektsioon annab kindlustusandja spetsiifiliste parameetrite kasutamise loa, kui nende parameetrite leidmisel kasutatud meetodid on asjakohased ning andmed on täielikud ja täpsed ning vastavad komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 219 sätestatud kriteeriumitele.

(7) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjalt nõuda kindlustusandja spetsiifiliste parameetrite kasutamist, kui kindlustusandja riskiprofiil hälbib standardvalemi aluseks olevatest eeldustest ning standardvalemi kasutamine ei ole asjakohane. Kindlustusandja peab vastavad parameetrid arvutama nii, et oleks täidetud käesoleva seaduse § 61 lõikes 2 sätestatu.

(8) Kui kindlustusandja kindlustusportfell sisaldab eraldatud vahendite kogumit, tuleb riskide väiksema hajutatuse arvestamiseks solventsuskapitalinõude arvutamisel leida nendele vahenditele vastav kapitalinõue komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 216 ja 217 sätestatu kohaselt.

(9) Kindlustusandja võib mõnede riskide kapitalinõuete arvutamisel kasutada komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 88–112 sätestatud lihtsustusi, kui riski olemus, ulatus ja keerukus seda õigustavad ja standardsete arvutuste nõudmine oleks ebaproportsionaalne.

(10) Lihtsustatud arvutuste kalibreerimisel tuleb kasutada tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 99,5 protsenti.

§ 64. Kahjukindlustuse kindlustusriski kapitalinõue

(1) Kahjukindlustuse kindlustusrisk kajastab kahjukindlustuslepingute kohustustest tulenevaid riske, mis on seotud lepingutega kaetud kindlustusriskidega ja kindlustustegevuse protsessidega.

(2) Standardvalemi kahjukindlustuse kindlustusriski mooduli alammoodulid moodustuvad vähemalt järgmistest alamriskidest:

1) kahjukindlustuse kindlustusmaksete risk ja tehniliste eraldiste risk;

2) kahjukindlustuse katastroofirisk;

3) kahjukindlustuslepingute katkemisrisk.

(3) Kahjukindlustuse kindlustusmaksete risk ja tehniliste eraldiste risk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on kindlustusjuhtumite ajalise toimumise, sageduse ja kahju suuruse muutlikkus ning kindlustushüvitise väljamaksete ajastuse ja suuruse muutlikkus.

(4) Kahjukindlustuse katastroofirisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on selgusetus ekstreemsete ja erandlike sündmuste hinnastamises ja tehniliste eraldiste moodustamise eeldustes.

(5) Kahjukindlustuse kindlustusriski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 114–135 sätestatu.

§ 65. Elukindlustuse kindlustusriski kapitalinõue

(1) Elukindlustuse kindlustusrisk kajastab elukindlustuslepingute kohustustest tulenevaid riske, mis on seotud lepingutega kaetud riskide ja kindlustustegevuse protsessidega.

(2) Standardvalemi elukindlustuse kindlustusriski mooduli alammoodulid moodustuvad vähemalt järgmistest alamriskidest:

1) suremusrisk;

2) üleelamisrisk;

3) töövõimetus-haigestumusrisk;

4) elukindlustuskulude risk;

5) ümberhindamise risk;

6) elukindlustuslepingute katkemisrisk;

7) elukindlustuse katastroofirisk.

(3) Suremusrisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus suremusmääras, selle määra suundumuses või kõikumises, mille korral suremusmäära suurenemine põhjustab kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse kasvu.

(4) Üleelamisrisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus suremusmääras, selle määra suundumuses või kõikumises, mille korral suremusmäära vähenemine põhjustab kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse kasvu.

(5) Töövõimetus-haigestumusrisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus töövõimetus- ja haigestumusmääras, selle määra suundumuses või hajuvuses.

(6) Elukindlustuskulude risk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus kindlustuslepingutega seotud kulumäärades ja kulude hajuvuses.

(7) Ümberhindamise risk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus annuiteetmaksetele kohaldatud ümberhindamise määras, selle määra suundumuses ja hajuvuses tulenevalt õiguskeskkonna või kindlustatud isiku terviseseisundi muutusest.

(8) Elukindlustuslepingute katkemisrisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on muutus kindlustuslepingute ülesütlemis-, muutmis-, lõpetamis- või uuendamismääras.

(9) Elukindlustuse katastroofirisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on selgusetus ekstreemsete ja erandlike sündmuste hinnastamises ja tehniliste eraldiste moodustamise eeldustes.

(10) Elukindlustuse kindlustusriski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 136–143 sätestatu.

§ 66. Tervisekindlustusriski kapitalinõue

(1) Tervisekindlustusrisk kajastab kõiki tervisekindlustuslepingute kohustustest tulenevaid riske, mis on seotud lepingutega kaetud kindlustusriskide ja kindlustustegevuse protsessiga.

(2) Standardvalemi tervisekindlustusriski mooduli alammoodulid moodustuvad vähemalt järgmistest alamriskidest:

1) tervisekindlustuse kulude risk;

2) tervisekindlustuse tehniliste eraldiste risk;

3) epideemiarisk.

(3) Epideemiarisk on kahju saamise või kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste väärtuse ebasoodsa muutuse oht, mille põhjuseks on hinnastamise ja kahjueraldiste moodustamise eelduste määramatus epideemiapuhangute ja ebahariliku riskide kuhjumise puhul sarnastes erandlikes olukordades.

(4) Tervisekindlustusriski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 144–163 sätestatu.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1–4 kohaldatakse ka juhul, kui tervisekindlustust pakutakse elukindlustusega sarnastel alustel.

§ 67. Tururiski kapitalinõue

(1) Tururisk kajastab selliste finantsinstrumentide turuhindade taseme või kõikumisega seotud riske, mis mõjutavad kindlustusandja varade ja kohustiste väärtust. Standardvalemi tururisk peab õigesti kajastama struktuurilist varade ja kohustiste sobimatust, sealhulgas varade ja kohustiste erinevat kestust.

(2) Standardvalemi tururiski mooduli alammoodulid moodustuvad vähemalt järgmistest alamriskidest:

1) aktsiarisk, mis tuleneb aktsiate turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest;

2) hinnavaherisk, mis tuleneb intressikõvera muutustest või intressimäärade kõikumisest;

3) intressirisk, mis tuleneb turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest;

4) kinnisvararisk, mis tuleneb kinnisvara turuhindade taseme muutustest või turuhindade kõikumisest;

5) valuutarisk, mis tuleneb valuutavahetuskursside taseme muutustest või valuutavahetuskursside kõikumisest;

6) turu kontsentratsioonirisk, mis tuleneb kindlustusandja finantsseisundi halvenemisest, mille põhjuseks on kindlustusandja varade ebapiisav hajutatus või emitendi ja nende seotud emitentide maksejõuetus, kelle väärtpaberitesse tehtud investeeringute osakaal on kõrge.

(3) Tururiski ja selle alamriskide kapitalinõuete määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 164–188 sätestatu.

(4) Standardvalemi aktsiariski alammoodul sisaldab sümmeetrilist kohandamist, mida kohaldatakse aktsiahindade muutustest tulenevate riskide katmiseks ning mis hõlmab kapitalinõude suurendamist või vähendamist vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 172 sätestatud aktsiaindeksi hetketaseme ja vastava aktsiaindeksi kaalutud keskmise taseme funktsioonile.

(5) Sümmeetrilise kohandamise kalibreerimisel tuleb kasutada tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 99,5 protsenti.

(6) Sümmeetrilise kohandamise tulemusel saadud aktsiariski kapitalinõude määr ei või kohandamata aktsiariski kapitalinõude määrast erineda rohkem kui kümne protsendipunkti võrra.

§ 68. Vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõue

(1) Vastaspoole maksejõuetusrisk on kahju saamise või kindlustusandja finantsseisundi halvenemise oht tulenevalt kindlustusandja vastaspoole või võlgniku maksevõime ootamatust halvenemisest või tema võimalikust maksevõimetuks muutumisest järgmise 12 kuu jooksul.

(2) Vastaspoole maksejõuetusriski moodul hõlmab riskimaandamislepinguid, nõudeid vahendajate vastu ja kõiki muid krediidiriske, mida komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 175 sätestatud hinnavaheriski alammoodul ei hõlma. Selles võetakse nõuetekohaselt arvesse kindlustus- või edasikindlustusandja omanduses olev või tema kasuks hoitav tagatis või muu väärtpaber ja sellega seonduvad riskid.

(3) Vastaspoole maksejõuetusriski kapitalinõude arvutamisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 189–202 sätestatu.

(4) Vastaspoole maksejõuetusriski puhul peab kindlustusandja arvesse võtma kõigi vastaspoolega seotud riskide mõju, olenemata kindlustusandja lepinguliste kohustuste õiguslikust vormist.

§ 69. Operatsiooniriski kapitalinõue

(1) Operatsioonirisk on kindlustusandja kahju saamise või finantsseisundi halvenemise oht kindlustusandja sisemiste protsesside, inimeste tegevuse, süsteemide mittetoimimise või väliste sündmuste tõttu.

(2) Operatsioonirisk hõlmab juriidilisi riske, kuid ei hõlma strateegilistest otsustest tulenevaid riske ega maineriske.

(3) Operatsiooniriski kapitalinõue kajastab operatsiooniriske niivõrd, kuivõrd need ei ole juba kaasatud käesoleva seaduse §-des 64–68 sätestatud riskide moodulitesse.

(4) Operatsiooniriski kapitalinõude kalibreerimisel tuleb kasutada tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 99,5 protsenti.

(5) Elukindlustuslepingute puhul, mille investeerimisriski kannab kindlustusvõtja, tuleb operatsiooniriski kapitalinõude arvutamisel arvesse võtta kindlustuslepingutest tulenevate kohustustega kaasnevad iga-aastased kulud.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetamata kindlustuslepingute puhul tuleb operatsiooniriski kapitalinõude arvutamisel arvesse võtta nende lepingute teenitud kindlustusmaksete ja tehniliste eraldiste suurus.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud juhul ei tohi operatsiooniriski kapitalinõue ületada 30 protsenti kindlustustegevusega seotud põhisolventsuskapitalinõudest.

(8) Operatsiooniriskist tuleneva kapitalinõude määramisel tuleb aluseks võtta komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 204 sätestatu.

§ 70. Solventsuskapitalinõude kohandamine

(1) Kui kindlustusandja tehniliste eraldiste tuleviku määramata boonuste või edasilükkunud maksude või nende mõlema arvel on võimalik katta ettenägematut kahju, võib selle kahju katmise võimaluse arvel vähendada solventsuskapitalinõuet (edaspidi solventsuskapitalinõude kohandamine).

(2) Solventsuskapitalinõude kohandamisel võetakse arvesse riskide maandamiseks kasutatavate kindlustuslepingute tuleviku määramata boonuste mõju põhisolventsuskapitalinõudele, kui kindlustusandjal on õigus selliseid hüvitisi vähendada, et katta selle arvel tekkinud kahju.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaldamisel võrreldakse tuleviku määramata boonuste väärtust, mis on leitud parima hinnangu arvutamisel aluseks võetud eeldustel, hüvitiste väärtusega ebasoodsate stsenaariumite realiseerumisel.

(4) Tuleviku määramata boonuste mõju solventsuskapitalinõude kohandamisel ei tohi ületada tuleviku määramata boonustele vastavate tehniliste eraldiste ja edasilükkunud maksude summat.

(5) Kindlustusandja lähtub solventsuskapitalinõude kohandamise arvutamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 205–207 sätestatust.

3. jaotis Sisemudel

§ 71. Sisemudeli kasutamine

(1) Kindlustusandja võib Finantsinspektsiooni loal kasutada solventsuskapitalinõude arvutamisel sisemudelit või osalist sisemudelit.

(2) Sisemudel hõlmab käesoleva seaduse § 61 lõikes 3 nimetatud riske ning kõiki muid olulisi riske, mida on võimalik komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artikli 233 kohaselt kindlaks määrata.

(3) Kindlustusandja võib osalist sisemudelit kasutada:

1) käesoleva seaduse §-des 64–68 sätestatud ühe või mitme riski või alamriski kapitalinõude arvutamisel;

2) käesoleva seaduse §-s 69 sätestatud operatsiooniriski kapitalinõude arvutamisel;

3) käesoleva seaduse §-s 70 sätestatud solventsuskapitalinõude kohanduse arvutamisel.

(4) Kindlustusandja võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatule kasutada osalist sisemudelit kogu ettevõtte tegevuse või ühe või mitme peamise äriüksuse ulatuses.

(5) Kindlustusandja sisemudel peab vastama käesoleva seaduse §-des 76–81 sätestatud nõuetele.

(6) Osalise sisemudeli kasutamisele kohaldatakse §-des 76–81 sätestatud nõudeid, arvestades sisemudeli kasutamise piiratud kohaldamisala.

(7) Kindlustusandja võib kasutada kolmanda isiku mudeleid või andmeid vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 247 sätestatule tingimusel, et on täidetud käesoleva seaduse §-des 76–81 sätestatud nõuded.

§ 72. Sisemudeli kasutamise luba

(1) Sisemudeli kasutamise loa taotlemisel peab kindlustusandja Finantsinspektsioonile esitama sisemudeli kasutamise taotluse koos andmete ja dokumentidega, mis tõendavad, et sisemudel vastab käesoleva seaduse §-des 76–81 sätestatud nõuetele.

(2) Finantsinspektsioon võib sisemudeli kasutamise taotluse läbivaatamiseks nõuda lisaandmeid ja -dokumente.

(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse sisemudeli kasutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta kuue kuu jooksul sisemudeli kasutamise taotluse ning kõigi andmete ja dokumentide saamisest arvates.

(3) Finantsinspektsioon teavitab kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48–83), artikli 35 lõikega 1 Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust sisemudeli kasutamise loa taotlusest või käesoleva seaduse § 73 lõike 4 kohaselt sisemudeli oluliste muudatuste kooskõlastamise taotlusest.

(3) Finantsinspektsioon võib pöörduda sisemudeli kasutamise või muutmise loa andmise või sellest keeldumise kohta otsuse tegemiseks abi saamiseks Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole.

(4) Finantsinspektsioon annab loa sisemudeli kasutamiseks juhul, kui kindlustusandja riskide tuvastamise, mõõtmise, seire ja juhtimise ning nendest teavitamise kord on nõuetekohane ning vastab käesolevas jaos sätestatud nõuetele.

(5) Finantsinspektsioon annab loa osalise sisemudeli kasutamiseks, kui lisaks käesolevas jaotises sätestatule on täidetud järgmised tingimused:

1) sisemudeli kasutamise piiratud kohaldamisala on piisavalt põhjendatud;

2) osaline sisemudel kajastab paremini kindlustusandja riskiprofiili ja sellest tulenevat solventsuskapitalinõuet, vastab käesoleva seaduse §-s 61 sätestatud põhimõtetele ning seda on võimalik vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklile 239 integreerida standardvalemisse.

(6) Kui Finantsinspektsioon hindab osalise sisemudeli kasutamise taotlust, mis hõlmab ainult konkreetse riski alamriske või mõningaid äriüksusi seoses konkreetse riskiga või osaliselt mõlemat, võib Finantsinspektsioon nõuda, et kindlustusandja esitab realistliku üleminekukava sisemudeli kohaldamisala laiendamise kohta.

(7) Üleminekukava peab sisaldama ülevaadet, kuidas kindlustusandja kavatseb laiendada sisemudeli kohaldamisala teistele riskidele või äriüksustele, et oleks tagatud, et sisemudel hõlmab valdavat osa kindlustusandja kindlustustegevusest seoses kõnealuse konkreetse riskiga.

(8) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt sisemudeli kasutamise loa, võib Finantsinspektsioon nõuda, et kindlustusandja arvutab solventsuskapitalinõude ka standardvalemit kasutades.

§ 73. Sisemudeli muutmine

(1) Kindlustusandja võib muuta sisemudelit vastavalt sisemudeli muutmise korrale.

(2) Sisemudeli muutmise kord hõlmab oluliste ja vähemoluliste muudatuste kirjeldust ning see tuleb esitada Finantsinspektsioonile koos käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 nimetatud sisemudeli kasutamise taotlusega.

(3) Käesoleva seaduse §-s 72 sätestatud sisemudeli kasutamise loa menetlus hõlmab sisemudeli muutmise korra heakskiitu.

(4) Sisemudeli olulised muudatused ja sisemudeli muutmise korra muudatused tuleb eelnevalt kooskõlastada Finantsinspektsiooniga vastavalt käesoleva seaduse §-le 72.

(5) Sisemudeli vähemoluliste muudatuste jaoks ei ole Finantsinspektsiooni luba vaja, kui muudatused tehakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sisemudeli muutmise korrale.

§ 74. Sisemudelilt standardvalemile üleminek

(1) Kui kindlustusandja on saanud Finantsinspektsioonilt loa sisemudeli või osalise sisemudeli kasutamiseks, võib ta üksnes põhjendatud asjaoludel ja Finantsinspektsiooni loal kasutada solventsuskapitalinõude arvutamiseks standardvalemit.

§ 75. Sisemudeli mittevastavus nõuetele

(1) Kui pärast sisemudeli kasutamise loa andmist ilmneb, et kindlustusandja ei täida käesoleva seaduse §-des 76–81 sätestatud nõudeid, peab ta viivitamata Finantsinspektsioonile esitama nõuetele vastavuse taastamise kava või tõendama, et nõuetele mittevastavuse mõju ei ole oluline.

(2) Kui kindlustusandja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kava, võib Finantsinspektsioon nõuda, et kindlustusandja kasutab edaspidi solventsuskapitalinõude arvutamisel standardvalemit.

§ 76. Sisemudeli kasutatavuse test

(1) Kindlustusandja peab tõendama, et sisemudel on laialdaselt kasutusel ja sellel on oluline roll juhtimissüsteemis, eelkõige:

1) käesoleva seaduse §-s 97 sätestatud riskijuhtimissüsteemis ja otsustusprotsessis;

2) kindlustusandja majandusliku kapitali ja solventsuskapitali hindamisel ning paigutamisel, sealhulgas §-s 100 sätestatud kindlustusandja oma riskide ja maksevõime hindamisel.

(2) Sisemudeli kasutamise korral peavad solventsuskapitalinõude arvutamise sagedus ja sisemudeli kasutamise sagedus juhtimissüsteemis olema kooskõlas.

(3) Kindlustusandja juhatus vastutab sisemudeli struktuuri ja toimimise pideva asjakohasuse tagamise ning kindlustusandja riskiprofiili sisemudelis kajastamise eest.

(4) Kindlustusandja järgib sisemudeli kasutamise põhimõtteid vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 223–227 sätestatule.

§ 77. Nõuded andmetele ja statistilistele meetoditele

(1) Sisemudeli puhul ja eelkõige selle aluseks oleva tõenäosusjaotuse prognoosimisel lähtub kindlustusandja käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetest.

(1) Tõenäosusjaotuse prognoos on matemaatiline funktsioon, millega antakse vastastikku üksteist välistavate tulevikusündmuste täielikule kogumile esinemise tõenäosus.

(2) Kindlustusandja peab tõenäosusjaotuse prognoosimisel aluseks võtma asjakohased aktuaarsed ja statistilised meetodid, mis põhinevad usaldusväärsetel andmetel ja realistlikel eeldustel, vastavad komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 229 ja 230 sätestatule ning on kooskõlas tehniliste eraldiste arvutamisel aluseks olevate eeldustega.

(3) Sisemudelis kasutatavad andmed peavad olema täpsed, täielikud ja asjakohased ning vastama komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 231 sätestatud nõuetele. Tõenäosusjaotuse prognoosimisel kasutatavaid andmeid tuleb ajakohastada vähemalt kord aastas.

(4) Tõenäosusjaotuse prognoosimisel kasutatud meetodist olenemata peab sisemudel võimaldama kindlustusandjal määrata oma tegevusest tulenevate riskide olulisust vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 232 sätestatule. Kindlustusandja peab riskide olulisust arvesse võtma oma juhtimissüsteemis, eelkõige riskijuhtimises, otsustusprotsessides ja kapitali paigutamisel.

(5) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul on riskide hajutamise mõju komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 234 sätestatu kohaselt adekvaatselt hinnatud, võib kindlustusandja sisemudelis erinevate riskide arvestamisel arvesse võtta riskide hajutamist.

(6) Kindlustusandja võib sisemudelis arvesse võtta riskimaandamismeetmete mõju, kui nende meetmete kasutamisest tulenevad krediidi- ja muud riskid kajastuvad sisemudelis nõuetekohaselt ning kindlustusandja täidab komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 235 sätestatud nõudeid.

(7) Kindlustusandja peab hindama riske, mis on seotud kindlustuslepingutes sisalduvate finantstagatistega ja valikuõigusega, sealhulgas nii kindlustusvõtja kui ka kindlustusandja valikuõigusega, kui sellised riskid on olulised. Riskide hindamisel tuleb arvesse võtta erinevate sündmuste mõju kindlustusvõtja ja kindlustusandja valikuõiguse kasutamisele.

(8) Kindlustusandja võib sisemudelis arvesse võtta tulevikus tehtavaid juhtimisotsuseid, kui selliste otsuste tegemist võib põhjendatult eeldada, arvestades komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 236 sätestatut. Juhtimisotsuste mõju hindamisel tuleb arvesse võtta nende rakendamiseks kuluvat aega.

(9) Sisemudel peab arvesse võtma kõiki kindlustuslepingute alusel tehtavaid väljamakseid, sõltumata sellest, kas selliste väljamaksete tegemine on kindlustuslepingu tingimuste kohaselt garanteeritud või mitte.

(10) Kolmanda isiku mudelite või andmete nõuetekohasusele kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 237 sätestatut.

§ 78. Kalibreerimisstandardid

(1) Kindlustusandja võib sisemudeli korral kasutada käesoleva seaduse § 63 lõikes 3 sätestatust erinevat ajavahemikku ja riskimõõdikut, kui sisemudeli alusel leitud solventsuskapitalinõue tagab kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele § 61 lõikes 2 sätestatuga samaväärse kaitse.

(2) Võimaluse korral tuletab kindlustusandja solventsuskapitalinõude otse sisemudeli abil leitud tõenäosusjaotuse prognoosist, kasutades tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 99,5 protsenti.

(3) Kui kindlustusandja hinnangul ei ole solventsuskapitalinõude arvutamine käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaselt asjakohane, võib ta Finantsinspektsiooni loal kasutada solventsuskapitalinõude arvutamisel lähendusi tingimusel, et on tagatud kindlustusvõtjatele, kindlustatutele ja soodustatud isikutele käesoleva seaduse §-s 61 sätestatuga samaväärne kaitse.

(4) Kindlustusandja lähtub käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatud ajavahemiku ja riskimõõdiku ning lähenduste rakendamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 238 sätestatust.

(5) Finantsinspektsioon võib nõuda, et kindlustusandja testib sisemudeli sobivust asjakohaste võrdlusportfellide abil ning kasutab eeldusi, mis põhinevad peamiselt välisandmetel, et veenduda sisemudeli kalibreerimises ja kontrollida, kas selle kirjeldus on kooskõlas üldiselt heakskiidetud turutavadega.

§ 79. Kasumi ja kahjumi tekkeallikad

(1) Kindlustusandja peab vähemalt kord aastas analüüsima iga peamise äriüksuse kasumi ja kahjumi põhjusi ja tekkeallikaid ning tõendama, et käesoleva seaduse § 77 lõike 4 kohaselt määratud riskide osakaalud kajastavad tegelikke kasumi ja kahjumi tekkeallikaid.

(2) Kindlustusandja lähtub käesoleva paragrahvi kohaldamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 240 sätestatust.

§ 80. Valideerimisstandardid

(1) Kindlustusandja peab oma sisemudelit regulaarselt valideerima, et hinnata sisemudeli toimimist ja mudeli tehnilise kirjelduse asjakohasust ning võrrelda tulemusi kogemustega.

(2) Valideerimisprotsess peab võimaldama kindlustusandjal Finantsinspektsioonile tõendada, et sisemudeli alusel leitud kapitalinõuded on asjakohased.

(3) Valideerimisprotsess hõlmab sisemudeli stabiilsuse analüüsi, sealhulgas sisemudeli tulemuste tundlikkuse testimist mudeli põhieelduste muutmisel. Samuti hõlmab see sisemudelis kasutatud andmete täpsuse, täielikkuse ja asjakohasuse hindamist.

(4) Kindlustusandja peab sisemudeli valideerimisel kasutatud statistiliste meetoditega hindama muu hulgas tõenäosusjaotuse prognoosi asjakohasust, võttes arvesse lisaks kindlustusandja kahjude ajaloole ka kõiki olulisi uusi andmeid ja uut teavet.

(5) Kindlustusandja kehtestab valideerimisprotsessi ja võtab kasutusele vastavad vahendid, lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 241 ja 242 sätestatust.

§ 81. Nõuded dokumenteerimisele

(1) Kindlustusandja peab dokumenteerima sisemudeli ülesehituse ja selle toimimisega seotud üksikasjad, lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklist 243. Dokumentatsioon peab kajastama käesoleva seaduse §-des 76–80 sätestatut.

(2) Dokumentatsioonis peab esitama vähemalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 244 sätestatud teabe ning artiklis 246 sätestatu kohaselt kõik sisemudeli muudatused.

(3) Lähtudes komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklist 245, tuleb dokumentatsioonis esitada kõik juhud, millal sisemudel tegelikkuses ei toimi.

4. jaotis Kindlustusandja miinimumkapitalinõue

§ 82. Miinimumkapitalinõue

(1) Miinimumkapitalinõue vastab nõuetekohaste põhiomavahendite suurusele, millest väiksemas summas nõuetekohaste põhiomavahendite olemasolu korral oleks kindlustusandja tegevuse jätkumisel liiga kõrge oht, et kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute ees võetud kohustused jäävad täitmata.

(2) Miinimumkapitalinõue tuleb arvutada komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 248–252 sätestatud arvutuspõhimõtete alusel. Arvutus peab olema selgelt ja lihtsalt jälgitav ning kontrollitav.

(3) Käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud elukindlustusandja peab arvutama elukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude, nagu ta tegeleks üksnes elukindlustusega, ja kahjukindlustuse tingliku miinimumkapitalinõude, nagu ta tegeleks üksnes kahjukindlustusega, arvestades käesoleva seaduse § 128 lõigetes 6–8 ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 252 sätestatut.

(4) Miinimumkapitalinõue tuleb arvutada lineaarfunktsioonina järgmistest edasikindlustusandja osa võrra vähendatud muutujatest:

1) kindlustusandja tehnilised eraldised;

2) kindlustusmaksed;

3) riskikapital;

4) edasilükkunud maksud;

5) halduskulud.

(5) Lineaarfunktsiooni kalibreerimisel tuleb kasutada tõenäolise piirkahju riskimõõdikut aastase perioodiga usaldusnivool 85 protsenti.

(6) Kindlustusandja miinimumkapitalinõue ei või olla väiksem miinimumkapitalinõude alammäärast.

(7) Miinimumkapitalinõude alammäär on:

1) 4 miljonit eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda elukindlustuse, käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktides 10–15 nimetatud kahjukindlustuse liikide või edasikindlustusega;

2) 2,7 miljonit eurot, kui kindlustusandjal on õigus tegeleda käesoleva lõike punktis 1 nimetamata kahjukindlustuse liikidega;

3) 1,3 miljonit eurot, kui tegemist on käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud kaptiivedasikindlustusandjaga;

4) 6,7 miljonit eurot vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/35 artiklile 253, kui tegemist on käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandjaga.

(8) Kui kindlustusandja saab miinimumkapitalinõude arvutamisel tulemuseks suuruse, mis on alla 25 protsendi või üle 45 protsendi kindlustusandja solventsuskapitalinõudest, millele on vajaduse korral juurde arvestatud lisakapitalinõue, on kindlustusandja miinimumkapitalinõudeks vastavalt 25 protsenti või 45 protsenti sellest solventsuskapitalinõudest, kui saadud suurus ei ole väiksem miinimumkapitalinõude alammäärast.

(9) Kindlustusandja arvutab miinimumkapitalinõude vähemalt kord kvartalis ning esitab saadud arvutuse Finantsinspektsioonile. Kindlustusandja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatud juhul selgitama miinimumkapitalinõude arvutamisel saadud tulemuse põhjusi.

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatu ei eelda solventsuskapitalinõude arvutamist kord kvartalis.

5. jagu Edasikindlustamise nõuded ja eriotstarbelise varakogumi usaldatavusnõuded

§ 83. Edasikindlustamise nõuded

(1) Kindlustusandjal on keelatud sõlmida kahjukindlustuses edasikindlustuslepinguid, kui edasikindlustusmakse arvutamise aluseks olev kindlustusperiood on pikem kui üks aasta või kui lepingu alusel edasikindlustusandjale kindlustusjuhtumi toimumise tõenäolisusest tekkivate kohustuste täitmiseks makstava edasikindlustusmakse osa ei põhine üldtunnustatud aktuaarsetel arvutuspõhimõtetel või kui sellised arvutuspõhimõtted eri aastatel oluliselt erinevad.

(2) Kindlustusandjal on keelatud sõlmida elukindlustuses edasikindlustuslepinguid, kui kindlustusjuhtumi toimumise tõenäolisusest või kindlustussummadest ja tagasiostusummadest tulenevate kohustuste jagamine lepingupoolte vahel ei põhine üldtunnustatud aktuaarsetel arvutuspõhimõtetel või kui sellised arvutuspõhimõtted eri aastatel oluliselt erinevad.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2009/138/EÜ artikli 210 lõike 3 tähenduses piiratud edasikindlustuslepingute sõlmimise suhtes kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2015/35 sätestatut.

(4) Kolmanda riigi edasikindlustusandjaga sõlmitud edasikindlustuslepinguid käsitletakse samal viisil nagu lepinguriigi edasikindlustusandja kindlustuslepinguid, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 172 kohaselt on kolmanda riigi solventsusrežiim Euroopa Komisjoni otsuse kohaselt samaväärne või ajutiselt samaväärne nimetatud direktiivi esimeses jaotises sätestatuga.

§ 84. Eriotstarbelise varakogumi usaldatavusnõuded

(1) Eriotstarbelise varakogumi usaldatavusnõuetele kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 326 ja 327 sätestatut.

6. jagu Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali usaldatavusnõuded

§ 85. Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali usaldatavusnõuded

(1) Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaal on kohustatud:

1) arvutama filiaali kapitalinõuded vastavalt käesoleva seaduse §-des 61–82 sätestatud arvutuspõhimõtetele, võttes arvesse ainult filiaali tegevust;

2) omama solventsuskapitalinõude täitmiseks nõuetekohaseid omavahendeid vastavalt käesoleva seaduse §-s 58 sätestatule;

3) omama miinimumkapitalinõude või miinimumkapitalinõude alammäära täitmiseks nõuetekohaseid põhiomavahendeid vastavalt käesoleva seaduse § 58 lõikes 2 sätestatule;

4) tagama, et põhiomavahendite nõuetekohane suurus ei ole väiksem kui pool käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 sätestatud miinimumkapitalinõude alammäärast;

5) hindama vara ja kohustisi ning tehnilisi eraldisi vastavalt käesoleva peatüki 1. jaos sätestatud põhimõtetele ning moodustama tehnilised eraldised Eesti filiaali kaudu sõlmitud kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks;

6) hoidma solventsuskapitalinõude täitmiseks Eestis vara, mille väärtus on võrdne vähemalt miinimumkapitalinõudega, kuid ei ole väiksem kui pool käesoleva seaduse § 82 lõikes 7 sätestatud miinimumkapitalinõude alammäärast, sealhulgas omama käesoleva seaduse § 38 lõike 2 punktis 9 sätestatud deposiiti;

7) hoidma solventsuskapitalinõude täitmiseks lisaks käesoleva paragrahvi punktis 6 sätestatule vajalikku vara teistes lepinguriikides;

8) korraldama raamatupidamist Eestis toimuva tegevuse kohta vastavalt raamatupidamise seaduse § 17 lõikele 2 ning säilitama kõik Eestis toimuva tegevusega seotud dokumendid Eestis.

§ 86. Kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikide filiaalide usaldatavusnõuete erisused

(1) Kui kolmanda riigi kindlustusandjal on filiaal lisaks Eestile ka mõnes teises lepinguriigis, kohaldatakse kolmanda riigi kindlustusandja taotlusel ja kõigi asjaomaste lepinguriikide finantsjärelevalve asutuste loal sellisele filiaalile järgmisi käesoleva seaduse §-s 85 sätestatud tingimustest soodsamaid tingimusi:

1) solventsuskapitalinõude arvutamisel tuleb arvesse võtta kõigi lepinguriikide filiaalides sõlmitud kindlustuslepingud;

2) käesoleva seaduse § 39 lõike 2 punktis 9 sätestatud deposiiti tuleb hoida Eestis üksnes juhul, kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 teostab kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikide filiaalide solventsuse üle järelevalvet Finantsinspektsioon;

3) miinimumkapitalinõudele vastavat vara võib hoida mis tahes lepinguriigis, kus kolmanda riigi kindlustusandja on filiaali asutanud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodsamate tingimuste kasutamiseks esitab kolmanda riigi kindlustusandja Finantsinspektsioonile taotluse ja dokumendid, mis kinnitavad, et analoogne taotlus on esitatud kõigi nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, kus kolmanda riigi kindlustusandja on filiaali asutanud.

(3) Kolmanda riigi kindlustusandja nimetab käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud taotluses finantsjärelevalve asutuse, kes hakkab teostama järelevalvet lepinguriikides asutatud filiaalide solventsuse üle, põhjendades oma valikut. Nimetatud finantsjärelevalve asutus võib olla üksnes Finantsinspektsioon või selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus kolmanda riigi kindlustusandja on filiaali asutanud.

(4) Kui vastavalt kolmanda riigi kindlustusandja valikule hakkab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud järelevalvet teostama teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, peab Finantsinspektsioon edastama nimetatud finantsjärelevalve asutusele kolmanda riigi kindlustusandja Eestis asutatud filiaali kohta informatsiooni, mis on vajalik filiaali solventsuse üle järelevalve teostamiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodsamad tingimused jõustuvad ajal, kui valitud finantsjärelevalve asutus teatab teistele finantsjärelevalve asutustele, et ta teostab kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikides asuvate filiaalide solventsuse üle järelevalvet.

(6) Kui Finantsinspektsioon või selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, kus kolmanda riigi kindlustusandja filiaal asub, teeb ettepaneku käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud soodsamate tingimuste andmise lõpetamiseks, lõpevad soodsamad tingimused kõigil kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikide filiaalidel ühel ajal.

(7) Kui vastavalt kolmanda riigi kindlustusandja valikule teostab järelevalvet Finantsinspektsioon, võib ta kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali omavahendite vähenemisel alla miinimumkapitalinõude rakendada käesoleva seaduse §-s 95 sätestatud meetmeid. Kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali solventsuse jätkuva halvenemise korral võib Finantsinspektsioon rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.

(8) Kui vastavalt kolmanda riigi kindlustusandja valikule teostab järelevalvet lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, on kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 7 kirjeldatud meetmete rakendamise õigus selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel.

(9) Kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 teostab kolmanda riigi kindlustusandja lepinguriikide filiaalide solventsuse üle järelevalvet Finantsinspektsioon, on ta kohustatud teavitama teiste asjasse puutuvate lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi nimetatud kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest.

(10) Kui Finantsinspektsioon saab teate lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt, et viimane on kolmanda riigi kindlustusandja filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistanud põhjusel, et kolmanda riigi kindlustusandja omavahendite suurus ei vasta solventsuskapitalinõudele, mis on arvutatud lepinguriikides sõlmitud kindlustuslepingutest lähtudes, on Finantsinspektsioon kohustatud nimetatud kolmanda riigi kindlustusandja Eesti filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistama.

7. jagu Kindlustusgrupi solventsus

§ 87. Mõisted

(1) Kindlustusgrupp käesoleva seaduse tähenduses on konsolideerimisgrupp, mille juhtiv ettevõtja on osalev kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja.

(2) Asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus käesoleva seaduse tähenduses on kindlustusgruppi kuuluvale lepinguriigi kindlustusandjale tegevusloa andnud finantsjärelevalve asutus, kindlustusgruppi kuuluva lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja asukohajärgne finantsjärelevalve asutus või segafinantsvaldusettevõtja asukohajärgne finantsjärelevalve asutus.

(3) Kindlustusgrupi järelevalve teostaja on vastavalt käesoleva seaduse §-le 241 kindlustusgrupi üle järelevalve teostamise ja koordineerimise eest vastutav finantsjärelevalve asutus.

(4) Osalev ettevõtja, sealhulgas kindlustusandja, käesoleva seaduse tähenduses on emaettevõtja või ettevõtja, kes omab märkimisväärset osalust vähemalt ühes kindlustusandjas.

(5) Seotud ettevõtja, sealhulgas kindlustusandja, on tütarettevõtja või ettevõtja, kelles osalev ettevõtja omab märkimisväärset osalust.

(6) Kindlustusvaldusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle tütarettevõtjad või enamik neist on kindlustusandjad.

(7) Segakindlustusvaldusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ega segafinantsvaldusettevõtja, kuid kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on kindlustusandja.

(8) Segafinantsvaldusettevõtja on emaettevõtja, kes ei ole kindlustusandja, eriotstarbeline varakogum, krediidiasutus, investeerimisühing ega fondivalitseja, kuid kelle tütarettevõtjatest vähemalt üks on mõne lepinguriigi kindlustusandja, eriotstarbeline varakogum, krediidiasutus, investeerimisühing või fondivalitseja ning kes moodustab koos oma tütarettevõtjate ja teiste ettevõtjatega finantskonglomeraadi.

(9) Kindlustusvaldusettevõtjat ja segafinantsvaldusettevõtjat ei käsitata finantseerimisasutusena Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013, mis käsitleb krediidiasutuste suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337), artikli 4 lõike 1 punkti 26 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/2033, mis käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1093/2010, (EL) nr 575/2013, (EL) nr 600/2014 ja (EL) nr 806/2014 (ELT L 314, 05.12.2019, lk 1–63), tähenduses.

§ 88. Kindlustusgrupi solventsuse üldsätted

(1) Osalev kindlustusandja peab tagama, et kindlustusgrupil on igal hetkel kättesaadavad vähemalt käesoleva seaduse §-s 89 sätestatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude ulatuses nõuetekohased omavahendid.

(2) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki kindlustusandja seotud kindlustusandjaid.

(3) Kui kindlustusandja emaettevõtja on lepinguriigi kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja, peab see kindlustusandja tagama, et kindlustusgrupil on igal hetkel kättesaadavad vähemalt käesoleva seaduse §-s 89 sätestatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude ulatuses nõuetekohased omavahendid.

(3) Kindlustusgrupp kehtestab kindlustusgrupi finantsseisundi halvenemise kindlaksmääramise ja sellest kindlustusgrupi finantsjärelevalve teostaja teavitamise korra.

(3) Kui kindlustusgrupil puuduvad omavahendid käesoleva seaduse §-s 89 sätestatud kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks või selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul, peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud kindlustusandja sellest viivitamata teavitama kindlustusgrupi järelevalve teostajat. Kindlustusgrupi ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja suhtes kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse § 93 lõigetes 2–4 ja §-s 94 kindlustusandja ning Finantsinspektsiooni kohta sätestatut.

(4) Osalev kindlustusandja esitab kindlustusgrupi järelevalve teostajale kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutuse ja asjakohased andmed vähemalt kord aastas. Kui kindlustusgruppi ei juhi kindlustusandja, esitab arvutuse ja vastavad andmed kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja või kindlustusandja, kelle on määranud kindlustusgrupi järelevalve teostaja pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga.

(5) Kindlustusgruppi kuuluva kindlustusandja solventsuskapitalinõude ja kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamisel võib kasutada sisemudelit, kui kindlustusgrupp on saanud sisemudeli kasutamise loa vastavalt käesoleva seaduse §-s 243 sätestatule.

(6) Kui kindlustusgrupi riskiprofiil hälbib eeldustest, mida kasutati kindlustusgrupi järelevalve teostajale esitatud kindlustusgrupi viimase solventsuskapitalinõude arvutamisel, tuleb solventsuskapitalinõue arvutada kohe uuesti ning esitada arvutus kindlustusgrupi järelevalve teostajale.

(7) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ja tema hinnangul on kindlustusgrupi riskiprofiil pärast viimast kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude arvutamist oluliselt muutunud, võib ta nõuda kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude uuesti arvutamist.

(8) Finantsinspektsioon ja teised asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused hindavad, kas käesoleva seaduse § 89 lõikes 8 sätestatud kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõue vastab kindlustusgrupi riskiprofiilile, pidades silmas eelkõige kindlustusgrupi tasandil esinevaid riske.

(9) Kui kindlustusgrupi tegelik riskiprofiil erineb oluliselt kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude arvutamisel kasutatud eeldustest, on kindlustusgrupi järelevalve teostajal õigus kehtestada lisakapitalinõue käesoleva seaduse §-s 244 sätestatud korras.

§ 89. Kindlustusgrupi solventsuse arvutamine

(1) Osalev kindlustusandja arvutab kindlustusgrupi solventsuse konsolideeritud andmete alusel ja lähtudes käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 sätestatud meetodist.

(2) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta nõuda pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga kindlustusgrupi solventsuse arvutamist käesoleva paragrahvi lõigetes 6–9 sätestatud mahaarvamise ja agregeerimise meetodi kohaselt või käesolevas lõikes ja lõikes 1 nimetatud meetodite kombinatsioonina, lähtudes otsuse tegemisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 328 sätestatud kriteeriumitest.

(3) Kindlustusgrupi solventsus konsolideeritud andmete alusel on järgmiste suuruste vahe:

1) kindlustusgrupi nõuetekohased omavahendid, mille määramisel kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 331–334 sätestatut;

2) kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue konsolideeritud andmete alusel (edaspidi kindlustusgrupi solventsuskapitalinõue), mille arvutamisel kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 335–338 sätestatut.

(4) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimum on järgmiste suuruste summa:

1) osaleva kindlustusandja miinimumkapitalinõue;

2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja miinimumkapitalinõudest.

(5) Kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude miinimumi täitmiseks vajalike nõuetekohaste põhiomavahendite suhtes kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 82 sätestatud nõudeid.

(6) Mahaarvamise ja agregeerimise meetodi kohaselt on kindlustusgrupi solventsus järgmiste suuruste vahe:

1) kindlustusgrupi agregeeritud nõuetekohased omavahendid;

2) osaleva kindlustusandja osaluse väärtus seotud kindlustusandjas ja kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõude summa.

(7) Kindlustusgrupi agregeeritud nõuetekohased omavahendid on järgmiste omavahendite summa:

1) osaleva kindlustusandja solventsuskapitalinõudele vastavad omavahendid;

2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõudele vastavatest omavahenditest.

(8) Kindlustusgrupi agregeeritud solventsuskapitalinõue on järgmiste suuruste summa:

1) osaleva kindlustusandja solventsuskapitalinõue;

2) osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõudest.

(9) Kui osalev kindlustusandja omab kaudset osalust seotud kindlustusandjas, siis kaudse osaluse väärtuse määramisel võetakse arvesse järjestikuseid osalusi ja huve.

(10) Kui osalev kindlustusandja arvutab kindlustusgrupi solventsuse, kasutades käesoleva paragrahvi lõigetes 3–9 sätestatud meetodite kombinatsiooni, peab ta arvesse võtma komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 341 sätestatut.

(11) Kui kindlustusandja on kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tütarettevõtja, tagab kindlustusgrupi järelevalve teostaja, et kindlustusgrupi solventsus arvutatakse kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja tasandil, sealjuures käsitatakse kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat kindlustusandjast emaettevõtjana, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses kindlustusandja omavahendite ja solventsuskapitalinõude kohta sätestatut.

(12) Kui osalev kindlustusandja omab kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja vahendusel märkimisväärset osalust seotud kindlustusandjas või kolmanda riigi kindlustusandjas, võetakse tema kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvesse ka nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja seisund, kusjuures kindlustusvaldusettevõtjat või segafinantsvaldusettevõtjat käsitatakse kui kindlustusandjat ning tema suhtes kohaldatakse käesolevas seaduses kindlustusandja omavahendite ja solventsuskapitalinõude kohta sätestatut.

(13) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 12 nimetatud kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja omab nõuetekohaseid omavahendeid, käsitatakse neid kuni käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud piirangute kohaselt leitud summani kindlustusgrupi nõuetekohaste omavahenditena. Kindlustusvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja lisaomavahendeid võib võtta kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvesse, kui selleks on saadud kindlustusgrupi järelevalve teostajalt nõusolek.

(14) Kui kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel vajalik teave välisriigis asutatud kindlustusandja seotud ettevõtja kohta ei ole Finantsinspektsioonile ega teistele asjaomastele finantsjärelevalve asutustele kättesaadav, arvatakse sellise seotud ettevõtja bilansiline väärtus kindlustusgrupi omavahenditest maha ning omavahendite hulka ei või arvata ka sellise märkimisväärse osalusega seotud realiseerimata kasumit.

(15) Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 329 nimetatud seotud ettevõtjate suhtes samas artiklis sätestatut.

(16) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, võib ta arvata osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel kindlustusgrupi solventsuse jaoks vajalikest omavahenditest maha kindlustusandja seotud krediidiasutuse, investeerimisühingu või finantseerimisasutuse mis tahes osaluse.

§ 90. Osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjas

(1) Osaleva kindlustusandja proportsionaalne osa seotud kindlustusandjas käesoleva jao tähenduses kajastab konsolideeritud aruannete koostamisel kasutatud protsendimäärasid, kui rakendatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 3–5 sätestatud meetodit, ning märgitud kapitali osa, mida osalev kindlustusandja otseselt või kaudselt omab, kui rakendatakse nimetatud paragrahvi lõigetes 6–11 sätestatud meetodit.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui seotud kindlustusandjal ei ole piisavalt omavahendeid oma solventsuskapitalinõude täitmiseks. Käesolevas lõikes sätestatud juhul tuleb arvesse võtta selle seotud kindlustusandja solventsuse kogu puudujääk.

(3) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul on osaleva kindlustusandja vastutus piiratud ainult kindla kapitali osaga seotud kindlustusandjas, võib kindlustusgrupi järelevalve teostaja lubada arvesse võtta seotud kindlustusandja solventsuse puudujääki proportsionaalselt osalusega selles kindlustusandjas.

(4) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja ning asjasse puutuva finantsjärelevalve asutuse hinnangul on osaleva kindlustusandja vastutus piiratud ainult kindla kapitali osaga seotud kindlustusandjas, võib Finantsinspektsioon lubada arvesse võtta seotud kindlustusandja solventsuse puudujääki proportsionaalselt osalusega selles kindlustusandjas.

(5) Kindlustusgrupi järelevalve teostaja määrab pärast teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja kindlustusgrupiga konsulteerimist proportsionaalse osa, mida ei ole võimalik määrata käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt, vaid järgmistel juhtudel:

1) kindlustusgruppi kuuluvad kindlustusandjad, kes ei ole omavahel otsese osaluse kaudu seotud;

2) Finantsinspektsioon on hinnanud, et hääleõiguse või osaluse otsest või kaudset omamist käsitatakse märkimisväärse osalusena, kuna seotud kindlustusandja üle omatakse olulist mõju;

3) kindlustusandja on Finantsinspektsiooni hinnangul emaettevõtja, sest omab valitsevat mõju mõne kindlustusgrupi kindlustusandja üle.

§ 91. Vastastikune finantseerimine ja omavahendite topeltkasutamise välistamine

(1) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel ei arvata kindlustusgrupi solventsuskapitalinõude täitmiseks nõuetekohaste omavahendite koosseisu vastastikusel finantseerimisel saadud vara.

(2) Vastastikuse finantseerimisega käesoleva paragrahvi tähenduses on tegemist järgmistel juhtudel:

1) kindlustusandja või mõni tema seotud ettevõtja omab osalust ettevõtjas, kellele otseselt või kaudselt kuulub vara, mis sobib nimetatud kindlustusandja või tema seotud ettevõtja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks;

2) kindlustusandja või mõni tema seotud ettevõtja annab laenu ettevõtjale, kellele otseselt või kaudselt kuulub vara, mis sobib nimetatud kindlustusandja või tema seotud ettevõtja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks.

(3) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel jäetakse välja järgmised summad:

1) osaleva kindlustusandja varade väärtus, mida kasutatakse seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks;

2) seotud ettevõtja varade väärtus, mida kasutatakse selles kindlustusandjas osalust omava kindlustusandja või seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalike omavahendite finantseerimiseks.

(4) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel võib arvesse võtta elukindlustuse ja edasikindlustusega tegeleva seotud kindlustusandja jaotamata kasumit ja seotud kindlustusandja märgitud, kuid sissemaksmata kapitali, kui need sobivad seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude katmiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõiget 4 ei kohaldata, kui:

1) mis tahes märgitud, kuid sissemaksmata kapital ei ole osalust omava kindlustusandja võimalik kohustus;

2) osaleva kindlustusandja märgitud, kuid sissemaksmata kapital ei ole seotud kindlustusandja võimalik kohustus;

3) seotud kindlustusandja märgitud, kuid sissemaksmata kapital ei ole osaleva kindlustusandja ja tema seotud ettevõtja võimalik kohustus.

(6) Kui Finantsinspektsioon leiab, et seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks vajalikke, kuid käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetamata omavahendeid ei saa kasutada osaleva kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks, võib neid omavahendeid kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvesse võtta niivõrd, kuivõrd need sobivad seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõude täitmiseks.

(7) Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule kohaldatakse omavahendite hindamisele, nende arvesse võtmisele ja kohandamisele komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artikleid 330 ja 342.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 6 nimetatud omavahendite summa ei või olla suurem kui seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõue.

(9) Kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel võib seotud kindlustusandja lisaomavahendeid arvesse võtta ainult siis, kui seotud kindlustusandja on eelnevalt saanud finantsjärelevalve asutuse loa nende kaasamiseks omavahendite koosseisu.

§ 92. Kolmandate riikide seotud kindlustusandjad ja usaldatavusnõuete samaväärsus

(1) Kui kindlustusandja on osalev kolmanda riigi kindlustusandjas ning kindlustusgrupi solventsus arvutatakse käesoleva seaduse § 89 lõigetes 6–9 sätestatud arvutusmeetodi kohaselt, käsitatakse nimetatud kolmanda riigi kindlustusandjat seotud kindlustusandjana.

(2) Kui kolmanda riigi kindlustusandjate usaldatavusnõuded on samaväärsed käesolevas seaduses sätestatuga ning kolmanda riigi kindlustusandja omab kindlustustegevusega tegelemiseks tegevusluba, võetakse kindlustusgrupi solventsuse arvutamisel arvesse kolmanda riigi seotud kindlustusandja solventsuskapitalinõue ja selle täitmiseks vajalikud omavahendid, nagu on sätestatud kolmanda riigi õiguses.

(3) Kui Finantsinspektsioon on kindlustusgrupi järelevalve teostaja, hindab ta osaleva kindlustusandja taotlusel või omal algatusel, kas kolmanda riigi kehtestatud kindlustusandjate usaldatavusnõuded on samaväärsed käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõuetega.

(4) Finantsinspektsioon hindab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul samaväärsust koostöös Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artikli 33 lõikele 2.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud hinnangu kujundamisel võtab Finantsinspektsioon aluseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 379 sätestatud kriteeriumid ning konsulteerib teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon ei või teha otsust, mis oleks vastuolus selle kolmanda riigi suhtes varem tehtud otsusega, välja arvatud, kui see on vajalik, et arvesse võtta olulisi muudatusi, mis on tehtud käesoleva seaduse usaldatavusnõuetes või kolmanda riigi kehtestatud kindlustusandjate usaldatavusnõuetes.

(6) Kui käesolevas paragrahvis sätestatud juhul on Finantsinspektsioon asjasse puutuv finantsjärelevalve asutus, kuid ta ei ole kindlustusgrupi järelevalve teostaja, ja kindlustusgrupi järelevalve teostaja otsus kolmanda riigi kehtestatud kindlustusandjate usaldatavusnõuete samaväärsuse kohta erineb Finantsinspektsiooni hinnangust, on Finantsinspektsioonil õigus kolme kuu jooksul otsusest teadasaamisest arvates pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1094/2010 artiklile 19.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikeid 3–6 ei kohaldata, kui otsuse kolmanda riigi kindlustusandjate usaldatavusnõuete samaväärsuse kohta on teinud Euroopa Komisjon koostöös Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega.

(8) Kui Euroopa Komisjon on teinud otsuse, et kolmanda riigi kehtestatud kindlustusandjate usaldatavusnõuded on tähtajaliselt samaväärsed, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut.

8. jagu Finantsseisundi halvenemine ja selle taastamine

§ 93. Kindlustusandja omavahendite vähenemine

(1) Kui kindlustusandja omavahendid ei vasta käesoleva seaduse § 58 lõikes 2 sätestatud nõuetele või selline oht võib ilmneda järgmise kolme kuu jooksul, peab kindlustusandja teavitama viivitamata Finantsinspektsiooni.

(2) Kui nõuetekohased omavahendid vähenevad alla solventsuskapitalinõude, nõuab Finantsinspektsioon kindlustusandjalt kõikide vajalike meetmete rakendamist, et taastada kuue kuu jooksul solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamisest arvates nõuetekohaste omavahendite suurus või muuta oma riskiprofiili, et tagada solventsuskapitalinõude täitmine.

(3) Kindlustusandja esitab Finantsinspektsioonile heakskiitmiseks kahe kuu jooksul solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamisest arvates finantsseisundi taastamise kava. Finantsinspektsioon hindab esitatud kava rakendatavust.

(4) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tähtaega pikendada kolme kuu võrra.

(5) Põhiomavahendite vähenemisel alla miinimumkapitalinõude on kindlustusandja kohustatud ühe kuu jooksul mittetäitmise tuvastamisest arvates esitama Finantsinspektsioonile lühiajalise finantseerimisskeemi. Finantsinspektsioon hindab esitatud finantseerimisskeemi teostatavust.

(6) Kindlustusandja on kohustatud kolme kuu jooksul miinimumkapitalinõude mittetäitmise tuvastamisest arvates taastama nõuetekohaste põhiomavahendite suuruse või muutma oma riskiprofiili, et tagada miinimumkapitalinõude täitmine.

(7) Finantsseisundi taastamise kava ja finantseerimisskeem peavad sisaldama vähemalt järgmist informatsiooni:

1) prognoositavad tulud ja kulud otsese kindlustuse ning sissetuleva ja väljamineva edasikindlustuse kaupa;

2) kindlustusandja bilansiprognoos;

3) hinnang kindlustusandja tehniliste eraldiste, solventsuskapitalinõude ja miinimumkapitalinõude katteks kavandatud rahaliste vahendite kohta;

4) kindlustusandja edasikindlustusprogramm;

5) hinnang tegevuskuludele, eraldi jooksvad üldkulud ja komisjonitasud.

(8) Kui finantsseisundi taastamise kava esitab edasikindlustusandja, peab see edasikindlustusprogrammi asemel sisaldama edasikindlustusandja retrotsessiooniprogrammi.

(9) Kindlustusandja finantsseisundi jätkuva halvenemise korral võib Finantsinspektsioon rakendada kõiki meetmeid, mis on vajalikud kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute kindlustuslepingutest tulenevate huvide kaitseks või edasikindlustuslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.

(10) Kui käesoleva seaduse § 16 lõikes 6 nimetatud kindlustusandja nõuetekohased põhiomavahendid vähenevad alla § 82 lõike 3 kohaselt arvutatud elukindlustuse tinglikku miinimumkapitalinõuet või kahjukindlustuse tinglikku miinimumkapitalinõuet, võib Finantsinspektsioon kindlustusandja vastava tegevuse suhtes rakendada kõiki käesolevast seadusest tulenevaid meetmeid. Finantsinspektsiooni nõusolekul võib kindlustusandja käesolevas lõikes sätestatud juhul kasutada nõuetekohaste põhiomavahendite ülekandmist ühelt tegevuselt teisele.

§ 94. Kindlustusandja finantsseisundi taastamine eriolukordades

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse § 93 lõike 4 kohaselt pikendatud tähtaega pikendada veel kuni seitse aastat, kui Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus on välja kuulutanud erakordselt ebasoodsa olukorra (edaspidi eriolukord), mis mõjutab kindlustusandjat, kellel on oluline turuosa või kelle komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 I lisas sätestatud äriliini eriolukord puudutab.

(2) Finantsinspektsioon võib Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele esitada taotluse eriolukorra väljakuulutamiseks, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kindlustusandja ei ole tõenäoliselt võimeline täitma käesoleva seaduse § 93 lõikes 2 sätestatut.

(3) Eriolukorraks peetakse järgmisi asjaolusid, millel on oluline mõju kindlustusandja finantsseisundile:

1) finantsturgude ettenägematu, järsk ja kiire langus;

2) madala intressimäära keskkond;

3) ulatusliku mõjuga katastroofisündmus.

(4) Finantsinspektsioon peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaldamisel arvesse võtma kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas kindlustusandja tehniliste eraldiste keskmist kestust ja komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 289 sätestatut.

(5) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhul peab kindlustusandja iga kolme kuu järel esitama Finantsinspektsioonile ülevaate finantsseisundi parandamiseks rakendatavatest meetmetest ja tehtud edusammudest.

(6) Kui Finantsinspektsioon tuvastab ülevaate põhjal, et kindlustusandja ei ole teinud solventsuskapitalinõude mittetäitmise tuvastamise ja ülevaate esitamise vahelisel ajavahemikul olulisi edusamme, võib ta loobuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud pikendusest.

(7) Finantsinspektsioon teeb Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusega koostööd, kui hinnatakse eriolukorra asjakohasust või selle lõpetamist.

§ 95. Kindlustusandja varaga seotud tehingute keelamine ja piiramine

(1) Kui kindlustusandja ei vasta käesolevas peatükis sätestatud nõuetele või Finantsinspektsiooni hinnangul võib kindlustusandja finantsseisund vaatamata finantsseisundi taastamise kavale või finantseerimisskeemile veelgi halveneda, rakendatakse kindlustusandja suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud meetmeid.

(2) Finantsinspektsioon võib ettekirjutusega keelata kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirata nende mahtu, teavitades sellest nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutusi, kus kindlustusandja on asutanud filiaali või tegeleb piiriülese kindlustustegevusega. Finantsinspektsioon määrab kindlaks varad, mille suhtes vastavat meedet kohaldatakse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettekirjutusega kehtestatud keeld või piirang ei takista ega piira:

1) väärtpaberituru seaduse §-s 229³ sätestatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate eseme üleandmise õiguste või kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamisel või nende kohustuste täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv tasaarvestus) kohaldamist vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 229⁴ lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt tagatiskokkuleppe tingimustele.

(3) Kui Finantsinspektsioon on saanud teiselt lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt teate, et viimane keelab selle lepinguriigi kindlustusandja varaga seotud tehingute või toimingute tegemise või piirab nende mahtu, on Finantsinspektsioon lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse nõudmisel kohustatud oma ettekirjutusega nimetatud kindlustusandja või tema Eesti filiaali suhtes rakendama samu meetmeid.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud ettekirjutusega vastuolus olev tehing on tühine.

4. peatükk Kindlustusandja juhtimissüsteem, aktsiad ja aktsionärid

1. jagu Kindlustusandja juhtimissüsteem

§ 96. Üldpõhimõtted

(1) Kindlustusandja asjakohase ja usaldusväärse juhtimise tagamiseks peab kindlustusandjal olema tõhus juhtimissüsteem. Juhtimissüsteem peab olema vastavuses kindlustusandja tegevuse olemuse, ulatuse ja keerukusega.

(2) Kindlustusandja juhtimissüsteem peab olema üles ehitatud selliselt, et oleks tagatud organisatsioonistruktuuri läbipaistvus, ülesannete asjakohane lahusus ja vastutusalade selge jaotus. Kindlustusandja juhtimissüsteem peab toetama kindlustusandja tegevust puudutava teabe edastamist ja vahetamist.

(3) Juhtimissüsteem peab tagama kindlustusandja suutlikkuse täita riskijuhtimise, aktuaari, vastavuskontrolli ja siseauditi funktsioone (edaspidi võtmefunktsioonid) ning teisi olulise tähtsusega funktsioone ja tegevusi.

(4) Kindlustusandja lähtub võtmefunktsioonide rakendamisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 268 sätestatud üldpõhimõtetest.

(5) Kindlustusandja peab määrama iga võtmefunktsiooni korraldamise eest vastutava isiku (edaspidi vastutav isik).

(6) Vastutava isiku ja käesoleva seaduse § 103 lõikes 2 nimetatud siseaudiitori määramine ei vabasta juhatuse liikmeid juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutusest.

(7) Kindlustusandja peab tagama oma tegevuse, sealhulgas eriolukordasid puudutavate kavade väljatöötamise, järjepidevuse ja reeglipärasuse, rakendades selleks asjakohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, ressursse ja protseduure.

(7) Kindlustusandja järgib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/2554, mis käsitleb finantssektori digitaalset tegevuskerksust ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1060/2009, (EL) nr 648/2012, (EL) nr 600/2014, (EL) nr 909/2014 ja (EL) 2016/1011 (ELT L 333, 27.12.2022, lk 1–79), sätestatud nõudeid, sealhulgas kasutab ja haldab võrgu- ja infosüsteeme määruses sätestatu kohaselt.

(8) Emaettevõtjast kindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja ja segafinantsvaldusettevõtja peavad tagama juhtimissüsteemi nõuete täitmise kindlustusgrupi tasandil.

(9) Kindlustusandja peab lisaks käesolevas paragrahvis nimetatud juhtimissüsteemi üldpõhimõtetele järgima komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 258 sätestatut.

§ 97. Riskijuhtimissüsteem

(1) Kindlustusandja riskijuhtimissüsteem hõlmab komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklis 259 sätestatud kindlustusandja strateegiaid, protsesse ja ettevõttesisest aruandlust, mis on vajalikud kõigi oluliste riskide, sealhulgas käesoleva seaduse § 61 lõikes 3 nimetatud riskide ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ artikli 210 lõike 3 tähenduses piiratud edasikindlustuslepingutest või -tegevusest tulenevate riskide tuvastamiseks, mõõtmiseks, pidevaks jälgimiseks, juhtimiseks ja aruandluse korraldamiseks, üksikult ja agregeerituna, võttes arvesse nende riskide esinemise võimalust ja vastastikust mõju.

(2) Riskijuhtimissüsteemi alla kuuluvad vähemalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 260, 261 ja 263–265 sätestatud tegevusvaldkonnad ning tegevused.

(3) Riskijuhtimissüsteem peab olema tõhus ning lõimitud kindlustusandja organisatsioonilise ülesehituse ja kindlustusandja otsustusprotsessiga.