Kindlustustegevuse seadus

(3) Finantsinspektsioon võib kustutada kindlustusagendi vahendajate nimekirjast, kui:

1) kindlustusagent ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides kindlustusagendile kehtestatud nõuetele;

2) kindlustusagentuuri juhatuse liige ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides kindlustusagentuuri juhatuse liikmele kehtestatud nõuetele;

3) kindlustusagent on korduvalt või olulisel määral rikkunud käesolevat seadust, tema tegevus või tegevusetus ei vasta heale äritavale või klientide, kindlustatute või soodustatud isikute huvid ei ole piisavalt kaitstud;

4) isik, kellega kindlustusagendil on märkimisväärne seos, on asutatud sellises kolmandas riigis, mille õigusaktidest tulenevad nõuded või õigusaktide rakendamine takistavad kindlustusagendi üle vajalikul tasemel järelevalve teostamist.

(4) Kui Finantsinspektsioon kustutab kindlustusagendi vahendajate nimekirjast, tuginedes käesoleva paragrahvi lõikele 3, siis lõpeb agendileping kande kustutamisest arvates.

§ 197. Kindlustusagendi juhtidele ja töötajatele esitatavad nõuded

(1) Füüsilisest isikust kindlustusagendil, kindlustusagentuuri juhatuse liikmel ja otseselt kindlustuse turustamisega tegeleval füüsilisel isikul peavad olema laitmatu ärialane maine ning käesoleva seaduse §-s 178 sätestatud kindlustusalased teadmised.

(2) Kui kindlustusagentuuri põhitegevus on kindlustuse turustamine, peab turustamise eest vastutaval juhatuse liikmel olema lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule kindlustusalase või muu finantsteenuse alase töö kogemus.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku ärialane maine ei ole laitmatu eeskätt, kui:

1) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud kindlustusandja, kindlustusvahendaja, krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja, investeerimisfondi või väärtpaberituru kutselise osalise pankroti või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;

2) talle on määratud karistus esimese astme kuriteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;

3) talle on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud;

4) tema suhtes kehtib seaduses või kohtulahendis ettenähtud ärikeeld, teataval ametikohal töötamise või tegutsemisalal tegutsemise keeld või ettevõtluskeeld;

5) tema tegevus on näidanud, et ta ei ole suuteline korraldama kindlustusagentuuri tegevust selliselt, et klientide, kindlustatute ja soodustatud isikute huvid oleksid piisavalt kaitstud;

6) ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni esitamata.

(4) Kindlustusagentuuri juhatuse liikme ja otseselt kindlustuse turustamisega tegeleva füüsilise isiku laitmatu ärialase maine kontrollimise kohustus on kindlustusagentuuril.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik ei või tegutseda samal ajal füüsilisest isikust kindlustusmaaklerina või äriühingust kindlustusmaakleri juhatuse liikmena ega tohi olla kindlustusmaakleri töötaja.

(6) Kui kindlustuse turustamine on kindlustusagentuuri kõrvaltegevus, peab käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 5 sätestatud tingimustele vastama juhatuse liige, kes vastutab kindlustuse turustamise eest.

(7) Käesoleva seaduse §-s 178 sätestatud kindlustusalaste teadmiste omandamise võimaluse peab käesolevas paragrahvis nimetatud isikutele tagama kindlustusandja, kelle kindlustuslepinguid need isikud vahendavad.

(8) Finantsinspektsioon teavitab kindlustusagendi nimekirja kandmisel ja edaspidi lepinguriigi finantsjärelevalveasutust käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, kui see on asjakohane kindlustuse turustamise järelevalvega seotud ülesannete täitmiseks.

§ 198. Kindlustusagendile kindlustuslepingu turustamisel esitatavad nõuded

(1) Kindlustusagendil on lubatud samal ajal tegutseda mitme kindlustus- või edasikindlustusandja huvides või neid esindada üksnes tingimusel, et turustatavad kindlustuslepingud ei ole konkureerivad. Eeldatakse, et kindlustuslepingud ei ole konkureerivad, kui need sõlmitakse kindlustustegevuse eri liikides või alaliikides.

(2) Kindlustusagent peab iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist mõistliku aja jooksul:

1) teatama kliendile oma ärinime ja kontaktandmed;

2) teatama kliendile, et ta tegutseb kindlustusandja esindajana, ja viitama vahendajate nimekirjale, kuhu ta on kindlustusandja poolt kantud, ning võimalusele tema kohta tehtud kannet kontrollida;

3) teatama kliendile turustatavate kindlustuslepingute liigid ja kindlustusandjalt, keda ta esindab, saadud volituse ulatuse;

4) selgitama kliendi antud teabe põhjal välja tema kindlustushuvi ja nõudmised kindlustuslepingule, soovitama enda pakutavate kindlustuslepingute hulgast kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele kõige paremini vastavat kindlustuslepingut ning andma kliendile piisavaid selgitusi vastavalt kindlustuslepingu keerukusele ja kliendi tüübile, et klient saaks teha kindlustuslepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse;

5) hindama investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel käesoleva seaduse §-s 222 sätestatud ulatuses ja korras lepingu sobivust või asjakohasust kliendile, välja arvatud §-s 222¹ sätestatud juhtudel, ning teavitama klienti, kas kindlustusagent kasutab § 222 lõikes 3 sätestatud võimalust;

7) pensionilepingu turustamisel teavitama klienti kogumispensionide seaduse §-s 50 nimetatud andmetest ja põhimõtetest;

8) esitama kliendile võlaõigusseaduse § 428 lõike 1 punktides 3–9 ning elukindlustuslepingu turustamisel sama paragrahvi lõike 2 punktides 1–4¹, 4³, 5 ja 6 ning lõikes 2¹ sätestatud teabe;

9¹) esitama kliendile sidevahendi kaudu kindlustuslepingu turustamisel võlaõigusseaduse § 54¹ lõikes 5 sätestatud teabe sama paragrahvi lõike 8 kohaselt;

10) teavitama klienti agenditasu suurusest, sealhulgas kindlustusandjalt saadava agenditasu suurusest, ja tasustamise alustest iga turustatava kindlustuslepingu kohta eraldi;

11) viitama kindlustusandjale, kes on võtnud täieliku vastutuse kindlustusagendi tegevuse eest;

12) tegema kliendile teatavaks kindlustusagendi tegevuse kohta kaebuse esitamise korra, sealhulgas kindlustusagendi tegevuse üle järelevalvet teostava pädeva asutuse aadressi;

13) huvide konflikti olukorras avaldama kliendile võimaliku huvide konflikti üldise laadi ja konflikti allika;

14) konsulteerima klienti muudes kindlustuslepinguga seotud küsimustes.

(2) Kahjukindlustuse korral peab kindlustusagent esitama kliendile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule käesoleva seaduse § 103² lõikes 6 nimetatud teabedokumendi. Kliendile ei pea esitama lõikes 2 nimetatud teavet, mis juba sisaldub teabedokumendis.

(3) Kindlustusagentuur, kelle põhitegevus on kindlustuse turustamine, on kohustatud kehtestama sise-eeskirjad, mis tagavad kindlustusagendi ning selle juhtide ja töötajate tegevuse sobivuse käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 2¹ nimetatud kohustuste täitmiseks.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlustusagentuuri suurust ja struktuuri ning äritegevuse iseloomu, ulatust ja keerukust arvesse võttes õiguslikud, tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, et tuvastada, maandada ja vältida kindlustuslepingu vahendamisel kindlustusagentuuri, sealhulgas selle juhatuse liikme ja töötaja või kontrollsuhet omava isiku huvide konflikti kindlustusagentuuri kliendi huvidega ning klientide omavahelist huvide konflikti.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikeid 2–3¹ ei kohaldata võlaõigusseaduse § 427 lõikes 2 või 3 nimetatud kindlustuslepingu turustamisel.

4. jagu Eesti vahendaja tegevus välisriigis

§ 199. Vahendaja tegevuse alused välisriigis

(1) Eestis vahendajate nimekirja kantud vahendaja võib välisriigis tegeleda kindlustuse turustamisega (edaspidi käesolevas jaos vahendus), asutades selleks filiaali või tegeledes piiriülese vahendusega.

(2) Piiriülene vahendus on käesoleva jao tähenduses Eesti vahendaja vahendustegevus välisriigis selleks filiaali asutamata.

(3) Vahendaja peab välisriigis vahendusega tegelemisel järgima käesolevas seaduses ning selle alusel antud õigusaktides ja välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.

(4) Vahendaja vahendustegevusele lepinguriigis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 200, 205, 206 ja 208 sätestatut.

(5) Vahendaja vahendustegevusele kolmandas riigis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 201–204 ja 207 sätestatut.

(6) Eesti vahendaja välisriigi filiaali juhataja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 191 või 197 juhatuse liikme kohta sätestatut.

(7) Kui vahendajat alaliselt esindama volitatud isik tegeleb välisriigis vahendusega püsivalt, loetakse volitatud isiku tegevus Eesti vahendaja välisriigi filiaali tegevuseks ning sellise tegevuse jätkamiseks peab vahendaja käesoleva seaduse §-de 200 ja 201 kohaselt asutama filiaali, välja arvatud juhul, kui vahendaja valib püsiva tegevuskoha jaoks õiguspäraselt mõne muu õigusliku vormi.

§ 200. Eesti äriühingust vahendaja filiaal lepinguriigis

(1) Äriühingust vahendaja, kes soovib asutada oma filiaali lepinguriigis, esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja dokumendid:

1) vahendaja ärinimi, aadress Eestis ja asjaolu, kas on tegemist kindlustusmaakleri või kindlustusagendiga;

2) selle lepinguriigi nimi, kus vahendaja soovib filiaali asutada;

3) filiaali asukoha aadress;

4) käesoleva seaduse § 187 lõike 1 punktis 5 nimetatud andmed vahendaja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja kohta, mille õigsust kinnitab nimetatud filiaali juhataja oma allkirjaga;

5) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist vahendaja lepinguriigis kavandab;

6) kindlustusagendi puhul kindlustusandjate nimed, keda kindlustusagent esindab.

(1) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–5 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse koos vandetõlgi tehtud või notari kinnitatud tõlkega Finantsinspektsiooni ja filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse vaheliseks suhtlemiseks sobivasse keelde.

(2) Finantsinspektsioon edastab ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamisest arvates selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele, kus äriühingust vahendaja soovib filiaali asutada, käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid, sealhulgas andmed vahendaja nimekirja kandmise kohta.

(3) Finantsinspektsioon teavitab vahendajat, kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on kinnitanud, et on andmed ja dokumendid kätte saanud.

(4) Äriühingust vahendaja võib asutada teises lepinguriigis filiaali, kui ta on saanud Finantsinspektsiooni kaudu filiaali asukoha lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt selle veebilehe aadressi, kus on teave üldiste nõuete kohta, mida vahendaja peab selles liikmesriigis vahendusega tegelemiseks järgima, või ühe kuu möödumisel päevast, kui ta sai Finantsinspektsioonilt käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teavituse andmete ja dokumentide kättesaamise kinnitamise kohta.

(5) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamisest keeldumise kohta, kui:

1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) vahendaja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad lepinguriigis vahendusega tegelemiseks;

3) filiaali juhataja ei vasta käesoleva seaduse §-s 191 või 197 sätestatud nõuetele;

4) kindlustusandja, keda kindlustusagent esindab, ei ole lepinguriigis filiaali asutanud ning tegemist ei ole selle kindlustusandja päritoluriigiga.

(5) Andmete ja dokumentide edastamisest keeldumise otsuse toimetab Finantsinspektsioon ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamisest arvates äriühingust vahendajale kätte.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3–6 nimetatud andmete muutumisest ning dokumentide muutmisest teavitab äriühingust vahendaja vähemalt üks kuu enne muudatuste jõustumist Finantsinspektsiooni, kes edastab nimetatud teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele ühe kuu jooksul vahendajalt teavituse saamisest arvates.

(7) Finantsinspektsioon teavitab lepinguriigi finantsjärelevalve asutust äriühingust vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamisest ning tema suhtes rakendatud sunnimeetmetest ja sanktsioonidest.

§ 201. Eesti äriühingust vahendaja filiaal kolmandas riigis

(1) Eesti äriühingust vahendaja, kes soovib asutada filiaali kolmandas riigis, esitab Finantsinspektsioonile sellekohase kirjaliku avalduse ning järgmised andmed ja dokumendid:

1) selle riigi nimi, kus vahendaja soovib filiaali asutada, koos viitega vastava riigi õigusaktidele, mille kohaselt vahendaja filiaali asutamine on lubatud;

2) filiaali asukoha aadress;

3) käesoleva seaduse § 187 lõike 1 punktis 5 nimetatud andmed vahendaja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja kohta, mille õigsust kinnitab nimetatud filiaali juhataja oma allkirjaga;

4) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist vahendaja kolmandas riigis kavandab.

(2) Äriühingust kindlustusmaakler, kes soovib asutada filiaali kolmandas riigis, esitab Finantsinspektsioonile käesoleva seaduse §-s 179 nimetatud kehtiva vahendaja vastutuskindlustuslepingu või kindlustusandja, krediidi- või finantseerimisasutuse garantiilepingu koopia. Kindlustuskaitse või garantii peab kehtima kolmandas riigis, kus kindlustusmaakler soovib filiaali asutada.

(3) Äriühingust vahendaja on kohustatud viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmete muutumisest ning dokumentide muutmisest.

§ 202. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

(1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja taotleja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali asutamiseks vahendite piisavuse kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 179, 191 ja 197 sätestatut.

(2) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul pärast kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide esitamist, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse saamisest.

(3) Finantsinspektsioon lisab vahendaja kohta vahendajate nimekirjas esitatud andmetele selle kolmanda riigi nime, kus vahendaja on filiaali asutanud.

§ 203. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumine

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui:

1) loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) filiaali juhataja ei vasta kindlustusmaakleri filiaali korral käesoleva seaduse §-s 191 ja kindlustusagentuuri filiaali korral §-s 197 juhatuse liikmele kehtestatud nõuetele;

3) vahendaja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad kolmandas riigis vahendusega tegelemiseks;

4) filiaali asutamine võib kahjustada klientide, kindlustatute või soodustatud isikute huve, äriühingust vahendaja finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;

5) kindlustusmaakleril puudub käesoleva seaduse §-s 179 nimetatud leping või see ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

6) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks ja seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada filiaali üle vajalikul tasemel järelevalvet;

7) vahendaja on korduvalt või olulisel määral rikkunud käesolevat seadust, tema tegevus ei vasta heale äritavale või talle on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud.

§ 204. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine ja vahendaja nimekirjast kustutamine

(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada filiaali asutamise loa kehtetuks ja kustutada vahendaja vahendajate nimekirjast, kui vahendaja:

1) on filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähtsus, samuti juhul, kui Finantsinspektsioonile on esitatud valeandmeid;

2) on korduvalt või olulisel määral rikkunud kolmanda riigi õigusaktides sätestatud nõudeid ja see võib kahjustada klientide huve;

3) filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa andmise tingimustele;

4) ei esita filiaali kohta nõuetekohaseid aruandeid;

5) ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses filiaali tegevusega;

6) on vahendajate nimekirjast kustutatud.

(2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks äriühingust vahendajale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata kätte pärast vastava otsuse tegemist.

(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamisest teadasaamist lõpetab äriühingust vahendaja vahendustegevuse Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.

(4) Finantsinspektsioon on kohustatud teavitama kolmanda riigi finantsjärelevalve asutust äriühingust vahendaja suhtes rakendatud sunnimeetmetest ja sanktsioonidest.

§ 205. Ettekirjutus filiaali kaudu lepinguriigis vahendusega tegelemise lõpetamiseks

(1) Lisaks filiaali kaudu tegutsemise keelamisele käesoleva seaduse §-des 190 ja 196 sätestatud vahendajate nimekirjast kustutamise korral võib Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega keelata äriühingust vahendajal tegutsemise filiaali kaudu ka juhul, kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud äriühingust vahendaja poolt lepinguriigi õigusakti rikkumisest.

(2) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse äriühingust vahendajale viivitamata kätte.

§ 206. Piiriülene vahendus lepinguriigis

(1) Vahendaja, kes soovib tegeleda piiriülese vahendusega esimest korda ühes või mitmes lepinguriigis, esitab Finantsinspektsioonile sellekohase taotluse ning järgmised andmed:

1) vahendaja ärinimi, aadress ja asjaolu, kas on tegemist kindlustusmaakleri või kindlustusagendiga;

2) selle lepinguriigi nimi, kus ta soovib piiriülese vahendusega tegeleda;

3) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist ta lepinguriigis kavandab;

4) kindlustusagendi puhul kindlustusandjate nimed, keda kindlustusagent esindab.

(2) Finantsinspektsioon teavitab ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse ja andmete saamisest arvates lepinguriigi finantsjärelevalve asutust vahendaja kavatsusest tegeleda piiriülese vahendusega ning edastab talle käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja andmed vahendaja kandmise kohta vahendajate nimekirja.

(3) Finantsinspektsioon teavitab vahendajat, kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on kinnitanud, et on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed kätte saanud, misjärel võib vahendaja alustada piiriülest vahendust selles lepinguriigis.

(4) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud teavitusega samal ajal vahendajat ka lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse veebilehe aadressist, kus on teave üldiste nõuete kohta selles liikmesriigis piiriülese vahendusega tegelemiseks, ning kohustusest neid nõudeid järgida.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud andmete muutumise korral teavitab vahendaja muudatustest vähemalt üks kuu enne muudatuste jõustumist Finantsinspektsiooni, kes edastab nimetatud teabe lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele ühe kuu jooksul vahendajalt teavituse saamisest arvates.

(7) Finantsinspektsioon on kohustatud teavitama lepinguriigi finantsjärelevalve asutust vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamisest ja tema suhtes rakendatud sanktsioonidest.

(8) Finantsinspektsioon lisab vahendaja kohta vahendajate nimekirjas esitatud andmetele selle lepinguriigi nime, kus vahendaja piiriülese vahendusega tegeleb.

§ 207. Piiriülene vahendus kolmandas riigis

(1) Eesti vahendaja, kes soovib tegeleda piiriülese vahendusega kolmandas riigis, esitab Finantsinspektsioonile sellekohase kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid:

1) selle kolmanda riigi nimi, kus ta soovib piiriülese vahendusega tegeleda, koos viitega kolmanda riigi õigusaktide sätetele, mille kohaselt on vahendaja piiriülene vahendus selles riigis lubatud;

2) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist ta kolmandas riigis kavandab;

3) käesoleva seaduse §-s 179 sätestatud lepingu sõlmimise kohustuse korral lepingu koopia, millest nähtub, et see kehtib ka kolmandas riigis.

(2) Otsuse piiriülese vahenduse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse saamisest.

(3) Finantsinspektsioon lisab vahendaja kohta vahendajate nimekirjas esitatud andmetele selle kolmanda riigi nime, kus vahendajal on õigus piiriülese vahendusega tegeleda.

(4) Finantsinspektsioon võib keelduda piiriülese vahenduse loa andmisest, kui:

1) piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele ja taotleja ei ole puudusi määratud lisatähtaja jooksul kõrvaldanud;

2) piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged või eksitavad;

3) vahendaja tegevus kolmandas riigis võib oluliselt kahjustada klientide huve või vahendaja usaldusväärsust;

4) vahendaja vastutuskindlustusleping või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiileping ei vasta käesoleva seaduse §-s 179 sätestatud nõuetele või ei kehti selles kolmandas riigis;

5) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga ning seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada vahendaja üle vajalikul tasemel järelevalvet;

6) vahendajale on määratud karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ja tema karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud.

(5) Vahendaja on kohustatud viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud asjaolude muutumisest.

(6) Finantsinspektsioon võib tunnistada piiriülese vahenduse loa kehtetuks, kui:

1) vahendaja on selle taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli piiriülese vahenduse loa andmise otsustamisel oluline tähtsus;

2) vahendaja ei ole Finantsinspektsiooni teavitanud piiriülese vahendusega seotud asjaolude muutumisest;

3) vahendaja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;

4) vahendaja ei vasta kehtivatele piiriülese vahenduse loa andmise tingimustele;

5) vahendaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses piiriülese vahendusega;

6) vahendaja on vahendajate nimekirjast kustutatud.

(7) Piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks vahendajale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele kätte.

§ 208. Ettekirjutus piiriülese vahenduse lõpetamiseks lepinguriigis

(1) Lisaks piiriülese vahendusega tegelemise keelamisele käesoleva seaduse §-des 190 ja 196 sätestatud vahendajate nimekirjast kustutamise korral võib Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega keelata vahendajal piiriülese vahendusega tegelemise ka juhul, kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud vahendaja poolt lepinguriigi õigusakti rikkumisest.

(2) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse vahendajale viivitamata kätte.

5. jagu Välisriigi vahendaja tegevus Eestis

§ 209. Välisriigi vahendaja tegevuse alused Eestis

(1) Isik, kes päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib tegeleda kindlustuse turustamisega (edaspidi käesolevas jaos vahendus), võib vahendusega tegeleda ka Eestis, asutades selleks filiaali või tegeledes piiriülese vahendusega.

(2) Piiriülene vahendus käesoleva jao tähenduses on välisriigi vahendaja vahendustegevus Eestis selleks filiaali asutamata.

(3) Välisriigi vahendaja peab Eestis vahendusega tegelemisel järgima käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.

(4) Lepinguriigi vahendaja vahendustegevusele Eestis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 193 ja 214 sätestatut.

(5) Kolmanda riigi vahendaja vahendustegevusele Eestis kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 193, 210–213 ja 215 sätestatut.

(6) Kolmanda riigi vahendaja Eesti filiaali juhataja suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 191 või 197 juhatuse liikme kohta sätestatut.

§ 210. Kolmanda riigi äriühingust vahendaja filiaal Eestis

(1) Kolmanda riigi äriühingust vahendaja, kes soovib Eestis filiaali asutada, esitab Finantsinspektsioonile kirjaliku avalduse ning järgmised andmed ja dokumendid:

1) vahendaja ärinimi ja aadress;

2) filiaali ärinimi ja aadress Eestis;

3) käesoleva seaduse § 187 lõike 1 punktis 5 nimetatud andmed vahendaja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja kohta, mille õigsust kinnitab nimetatud filiaali juhataja oma allkirjaga;

4) äriseadustiku § 386 lõike 2 punktides 1, 3 ja 5 sätestatud andmed ja dokumendid;

4¹) äriühingu põhikirja või ühingulepingu asukohariigi seaduste kohaselt tõestatud ärakiri, kui põhikiri või ühinguleping tuleb registrile esitada ka ühingu asukohariigis;

5) vahendaja kahe viimase majandusaasta auditeeritud aruanded;

6) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist Eestis filiaali luba taotlev isik kavandab;

7) käesoleva seaduse §-s 179 nimetatud kehtiva vahendaja kohustusliku vastutuskindlustuslepingu või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiilepingu koopia.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetele tuleb kolmanda riigi äriühingust vahendajal Finantsinspektsioonile esitada päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse:

1) nõusolek filiaali asutamiseks Eestis;

2) kinnitus, et tal on päritoluriigis õigus vahendustegevuseks ning tema tegevus on korrektne ja kooskõlas avaliku huviga.

(3) Käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitab kolmanda riigi äriühingust vahendaja koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4, 6 ja 7 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest teavitab kolmanda riigi äriühingust vahendaja Finantsinspektsiooni vähemalt üks kuu ette.

§ 211. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus

(1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele, esitatud andmete kontrollimisele ja taotleja finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali asutamiseks vahendite piisavuse kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 179, 191 ja 197 sätestatut.

(2) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel taotluse esitamisest.

(3) Finantsinspektsioon kannab kolmanda riigi vahendaja Eesti filiaali ärinime, äriregistri registrikoodi, asukoha aadressi Eestis ja vahenduse eest vastutava filiaali juhataja nime vahendajate nimekirja.

§ 212. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumine

(1) Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui:

1) loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;

2) filiaali juhataja ei vasta kindlustusmaakleri filiaali korral käesoleva seaduse §-s 191 ja kindlustusagentuuri filiaali korral §-s 197 juhatuse liikmele kehtestatud nõuetele;

3) äriühingust vahendaja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad vahendusega tegelemiseks Eestis või ei võimalda täita õigusaktides sätestatut või tegutseda klientide huvides;

4) filiaali asutamine võib kahjustada klientide huve;

5) vahendajal puudub käesoleva seaduse § 210 lõike 1 punktis 7 nimetatud leping või see ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

6) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga ning seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada filiaali üle vajalikul tasemel järelevalvet.

§ 213. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine

(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada filiaali asutamise loa kehtetuks ja kustutada vahendaja vahendajate nimekirjast, kui äriühingust vahendaja:

1) on filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähtsus;

2) on korduvalt või olulisel määral rikkunud Eesti õigusaktides sätestatud nõudeid ja see võib kahjustada klientide huve;

3) filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa andmise nõuetele;

4) ei esita filiaali kohta nõuetekohaseid aruandeid;

5) ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses filiaali tegevusega.

(2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks äriühingust vahendajale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata kätte.

(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest ja vahendaja filiaali vahendajate nimekirjast kustutamisest teadasaamist lõpetab äriühingust vahendaja hiljemalt Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks vahendustegevuse Eestis.

(4) Finantsinspektsioon on kohustatud teavitama kolmanda riigi finantsjärelevalve asutust filiaali suhtes rakendatud sunnimeetmetest ja sanktsioonidest.

(5) Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest, kui filiaali klientidel on nõudeid filiaali või filiaali asutanud kolmanda riigi vahendaja vastu.

§ 214. Lepinguriigi äriühingust vahendaja filiaali asutamine Eestis

(1) Lepinguriigis registreeritud äriühingust vahendaja, kes soovib asutada filiaali Eestis, teavitab sellest oma päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu Finantsinspektsiooni, esitades sellekohase taotluse ja järgmised andmed:

1) filiaali ärinimi ja asukoha aadress Eestis;

2) vahendaja nimel tegutsemiseks piisavat esindusõigust omava filiaali juhataja nimi;

3) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist filiaali kaudu kavandatakse.

(1) Finantsinspektsioon kinnitab lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata, kui on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid kätte saanud.

(2) Finantsinspektsioon teavitab ühe kuu jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotluse ja andmete kättesaamisest arvates päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu vahendajat veebilehe aadressist, kus on teave üldiste nõuete kohta, mida lepinguriigi vahendaja peab Eestis vahendusega tegelemiseks järgima.

(3) Lepinguriigi vahendaja võib Eestis filiaali asutada pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabe saamist või ühe kuu möödumisel päevast, kui ta sai lepinguriigi finantsjärelevalve asutuselt teavituse käesoleva paragrahvi lõikes 1¹ nimetatud kinnituse kohta.

(4) Finantsinspektsioon kannab vahendajate nimekirja lepinguriigi vahendaja Eesti filiaali ärinime, äriregistri registrikoodi, asukoha aadressi Eestis ja vahenduse eest vastutava filiaali juhataja nime.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete muutumisest ja dokumentide muutmisest peab lepinguriigi äriühingust vahendaja lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt üks kuu ette. Finantsinspektsioon võib ühe kuu jooksul muudatusest teadasaamisest arvates muuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimusi või kehtestada tingimused, kui seda ei olnud varem tehtud.

§ 215. Kolmanda riigi vahendaja piiriülene vahendus Eestis

(1) Kolmanda riigi vahendaja, kes soovib tegeleda piiriülese vahendusega Eestis, esitab Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid:

1) vahendaja ärinimi ja aadress;

2) vahendaja kahe viimase majandusaasta auditeeritud aruanded;

3) nende kindlustuslepingu liikide loetelu, mille vahendamist ta Eestis kavandab;

4) käesoleva seaduse §-s 179 sätestatud tingimustele vastav ja Eestis kehtiv vastutuskindlustusleping või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiileping.

(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetele ja dokumentidele tuleb kolmanda riigi vahendajal Finantsinspektsioonile esitada päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse nõusolek vahendaja piiriülese tegevusega tegelemiseks Eestis ja kinnitus, et vahendajal on päritoluriigis õigus vahendustegevuseks.

(3) Finantsinspektsioon võib keelduda piiriülese vahenduse loa andmisest, kui:

1) piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele ja taotleja ei ole puudusi kõrvaldanud Finantsinspektsiooni antud lisatähtaja jooksul;

2) piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged või eksitavad;

3) vahendaja finantsseisund ja organisatsiooniline ülesehitus ei ole piisavad, et täita Eestis vahenduse kohta kehtivaid nõudeid, või ei võimalda täita õigusaktides sätestatut või tegutseda klientide huvides;

4) vahendaja tegevus Eestis võib kahjustada klientide huve;

5) vahendaja vastutuskindlustusleping või kindlustusandja või krediidi- või finantseerimisasutuse garantiileping ei vasta käesoleva seaduse §-s 179 sätestatud tingimustele või ei kehti Eestis;

6) kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust, võimalusi või valmisolekut piisavaks ja tõhusaks koostööks Finantsinspektsiooniga ning seetõttu ei ole Finantsinspektsioonil võimalik teostada vahendaja üle vajalikul tasemel järelevalvet.

(4) Otsuse piiriülese vahenduse loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel piiriülese vahenduse loa taotluse esitamisest.

(5) Finantsinspektsioon kannab kolmanda riigi vahendaja ärinime ja tema asukoha aadressi päritoluriigis vahendajate nimekirja.

(6) Vahendaja on kohustatud Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 ning lõikes 2 nimetatud andmete muutumisest.

(7) Finantsinspektsioon võib tunnistada piiriülese vahenduse loa kehtetuks ja kustutada vahendaja vahendajate nimekirjast, kui vahendaja:

1) on piiriülese vahenduse loa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähtsus;

2) ei ole Finantsinspektsiooni teavitanud andmete muutumisest;

3) ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud Finantsinspektsiooni ettekirjutust seoses piiriülese vahendusega;

4) on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut;

5) ei vasta kehtivatele piiriülese vahenduse loa andmise nõuetele;

6) taotleb talle antud piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamist.

(8) Piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamise ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamise otsuse toimetab Finantsinspektsioon lisaks vahendajale kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata kätte.

(9) Pärast piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamisest ja vahendaja vahendajate nimekirjast kustutamisest teadasaamist lõpetab vahendaja hiljemalt Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks vahendustegevuse Eestis.

(10) Finantsinspektsioon võib keelduda vahendaja taotlusel piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamisest, kui klientidel on nõudeid vahendaja vastu või piiriülese vahenduse loa kehtetuks tunnistamine kahjustaks klientide huve.

(11) Kõik käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitab kolmanda riigi vahendaja koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.

§ 215¹. Lepinguriigi vahendaja piiriülene vahendus Eestis

(1) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on esitanud Finantsinspektsioonile teate lepinguriigi vahendaja kavatsusest tegeleda Eestis piiriülese vahendusega koos ettenähtud andmetega, kinnitab Finantsinspektsioon lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata, et on andmed kätte saanud.

11. peatükk Kindlustusandja kohustused seoses klientide kaitsega

§ 216. Sootegur kindlustusriski hindamisel

(1) Erinevused naiste ja meeste kindlustusmaksetes ja -hüvitistes ei või olla põhjustatud sooteguri kasutamisest kindlustusriskide hindamisel.

(2) Rasedus ega emadus ei või mõjutada kindlustusmaksete ja -hüvitiste suurust.

§ 216¹. Geneetilised andmed ja omadused kindlustusriski hindamisel

(1) Kindlustusandjal on keelatud nõuda kindlustatult või isikult, kellega seotud kindlustusriski soovitakse kindlustada, koeproovi või andmeid DNA ülesehituse ja sellest johtuvate pärilikkusriskide või geneetiliste omaduste kohta, samuti on kindlustusandjal keelatud nimetatud geneetilisi andmeid koguda kindlustatu või isiku kohta, kellega seotud kindlustusriski soovitakse kindlustada.

(2) DNA ülesehitus ja sellest johtuvad pärilikkusriskid või geneetilised omadused ei või mõjutada kindlustusmaksete ja -hüvitiste suurust.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded kehtivad ka kindlustusvahendajale.

§ 217. Andmesubjekt ja tema nõusolek isikuandmete töötlemiseks

(1) Käesolevat paragrahvi ja käesoleva seaduse §-e 218–220¹ kohaldatakse sellistele andmesubjektidele, kellele kindlustusandja osutab kindlustustegevusega seotud teenust, sealhulgas kindlustusvõtja, kindlustuslepingus kindlustusvõtjaga võrdsustatud isik, kindlustatud isik, soodustatud isik, kahjustatud isik või isik, kellega kindlustusandja peab läbirääkimisi kindlustuslepingu sõlmimiseks, ning kindlustusjuhtumi põhjustajatele ja tunnistajatele.

§ 218. Isikuandmete töötlemine

(1) Isikuandmete, välja arvatud eriliiki isikuandmete töötlemine on kindlustustegevuses lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) sätestatule lubatud:

1) kindlustusvõtja ja temaga seotud isikuid puudutava kindlustusriski hindamiseks ja kindlustuslepingu sõlmimiseks vajalike muude toimingute tegemiseks, sealhulgas automatiseeritud töötlusel põhinevate üksikotsuste tegemiseks;

2) andmesubjekti kasuks sõlmitud lepingu täitmiseks, lepingu täitmise tagamiseks või tagasinõuete esitamiseks, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(2) Terviseandmete töötlemine on lubatud, kui:

1) kindlustusandjal on seadusest tulenev kohustus sõlmida kindlustusleping;

2) see on muul juhul vajalik kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustuse ja selle ulatuse kindlaksmääramiseks ning tagasinõuete esitamiseks, kui kindlustusjuhtumiks on andmesubjekti surm või kui kindlustuslepingu täitmise kohustuse ja selle ulatuse kindlaksmääramine ning tagasinõuete esitamine eeldab andmete töötlemist andmesubjekti terviseseisundi või puude kohta.

(3) Süüteo toimepanemist või selle ohvriks langemist puudutavate andmete töötlemine enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist on lubatud kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustuse ja selle ulatuse kindlaksmääramiseks ning tagasinõuete esitamiseks.

§ 219. Isikuandmete edastamine

(1) Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, tervishoiuteenuse osutaja, kindlustusandja või muu kolmas isik on kohustatud kindlustusandja nõudel edastama isikuandmed või võimaldab nendele juurdepääsu, kui:

1) isikuandmed, sealhulgas käesoleva seaduse § 218 lõigetes 2 ja 3 nimetatud isikuandmed, on kindlustusandjale vajalikud kindlustuslepingu täitmiseks ja selle täitmise tagamiseks või tagasinõuete esitamiseks;

2) punktis 1 nimetamata eriliiki isikuandmete, sideandmete ning maksu- ja pangasaladust puudutavate andmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine kindlustusandjale ei ole lubatud, välja arvatud, kui andmete avaldamise õigus või kohustus tuleneb seadusest või muust õigusaktist.

(2) Kindlustusandja edastab edasikindlustusandja nõudel kindlustusjuhtumiga seotud isikuandmed, sealhulgas käesoleva seaduse § 218 lõigetes 2 ja 3 nimetatud isikuandmed, või võimaldab nendele juurdepääsu, kui isikuandmed on edasikindlustusandjale vajalikud kindlustuslepingu täitmise kohustuse ja selle ulatuse kindlaksmääramiseks.

(3) Isikuandmete kaitse seaduse §-s 10 sätestatud tingimuste täitmisel on kindlustusandjal õigus lisaks nimetatud paragrahvis sätestatud krediidivõimelisuse hindamisele edastada teisele kindlustusandjale tema taotlusel kindlustusriski hindamiseks ja kindlustuslepingu täitmise kohustuse ning selle ulatuse kindlaksmääramiseks isikuandmeid andmesubjekti kohta, kes on:

1) esitanud lepingueelsete läbirääkimiste käigus ebaõigeid andmeid kindlustusandja nõutud oluliste asjaolude kohta;

2) põhjustanud tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise või esitanud ebaõigeid andmeid kindlustusjuhtumi oluliste asjaolude kohta.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikuandmete töötlemisel kohaldatakse vastavalt isikuandmete kaitse seaduse § 10 lõiget 1 ja lõike 2 punkte 1–3.

§ 220. Isikuandmete säilitamise tähtaeg

§ 220¹. Saladuses hoidmise kohustus

(1) Kindlustusandja on kohustatud hoidma saladuses talle kindlustustegevuse käigus teatavaks saanud andmeid, mis puudutavad kliendi isikuandmeid, majanduslikku seisundit ning äri- või ametisaladusi.

(2) Kindlustusandja aktsionärid, juhid, töötajad ja muud isikud, kellel on juurdepääs käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetele, on kohustatud hoidma neile teatavaks saanud andmeid tähtajatult saladuses, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

(3) Saladuses hoidmise kohustus laieneb kindlustusagendile, kindlustusagentuurile, kindlustusmaaklerile ja volitatud töötlejale ning nende juhtidele ja töötajatele.

(4) Kindlustusandjal on õigus avaldada klienti puudutavaid andmeid kolmandatele isikutele, kui:

1) kindlustusandja õigus või kohustus andmete avaldamiseks tuleneb käesolevast seadusest või muust õigusaktist;

2) klient on andnud selleks nõusoleku.

(5) Saladuses hoidmise kohustus ei puuduta andmeid, mis pärinevad avalikult kättesaadavatest allikatest.

§ 221. Kliendi kindlustushuvi ja nõudmiste väljaselgitamisega ning kliendile teabe esitamisega seotud kohustused

(1) Kindlustusandja peab iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja äratuntava vajaduse korral ka enne sõlmitud kindlustuslepingu muutmist selgitama kliendi antud teabe põhjal välja tema kindlustushuvi ja nõudmised kindlustuslepingule, soovitama enda pakutavate kindlustuslepingute hulgast kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele kõige paremini vastavat kindlustuslepingut ning andma kliendile piisavaid selgitusi vastavalt kindlustuslepingu keerukusele ja kliendi tüübile, et klient saaks teha kindlustuslepingu sõlmimise kohta teadliku otsuse.

(1) Kindlustusandja peab esitama kindlustuslepingut sõlmida soovivale isikule käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduse § 54¹ lõigetes 5 ja 8, § 55¹ lõikes 7 ja §-s 428 sätestatud teabe ning kindlustuslepingu kehtivuse ajal käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduse §-s 429 sätestatud teabe, järgides võlaõigusseaduse §-s 430 sätestatud teavitamise vorminõudeid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata kindlustuslepingu sõlmimisel kindlustusmaakleri vahendusel ning võlaõigusseaduse § 427 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kindlustuslepingute sõlmimisel.

§ 221¹. Investeerimistoote pakkumise ja nõustamisega seotud kohustused

(1) Kui kindlustusandja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014 artikli 4 punktis 3 nimetatud kombineeritud jae- ja kindlustuspõhise investeerimistoote koostaja või müüja sama artikli punktide 4 ja 5 tähenduses või kui ta annab soovitusi sellise toote kohta, on ta kohustatud järgima nimetatud määruses sätestatud nõudeid.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka eriotstarbelisele varakogumile.

§ 221². Üleeuroopalise personaalse pensionitoote pakkumise ja turustamisega seotud kohustused

(1) Kui kindlustusandja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1238 üleeuroopalise personaalse pensionitoote (PEPP) kohta (ELT L 198, 25.07.2019, lk 1–63) artikli 2 punktis 2 nimetatud üleeuroopalise personaalse pensionitoote pakkuja või turustaja sama artikli punkti 15 või 16 tähenduses, on ta kohustatud järgima nimetatud määruses sätestatud nõudeid.

(2) Kui vahendaja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1238 artikli 2 punktis 2 nimetatud üleeuroopalise personaalse pensionitoote turustaja sama artikli punkti 16 tähenduses, on ta kohustatud järgima nimetatud määruses sätestatud nõudeid.

§ 222. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse ja asjakohasuse hindamine

(1) Investeerimisriskiga elukindlustusleping on leping, mille alusel väljamaksmisele kuuluv summa sõltub täielikult või osaliselt, otseselt või kaudselt alusvara väärtusest või investeerimistulemustest üldiselt. Investeerimisriskiga elukindlustuslepinguks ei peeta käesoleva seaduse tähenduses lepingut, mille alusel tehakse väljamakseid üksnes surma, vigastuse, haiguse või puude korral, ning tööandja pensionifondi valitsemisega seotud lepingut.

(2) Kindlustusandja peab enne investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimist hindama lepingu, sealhulgas selle alusvara sobivust kindlustusvõtjale (edaspidi sobivuse hindamine), et soovitada kindlustusvõtjale sobivat, tema riskitaluvusele ja kahju kandmise võimele vastavat investeerimisriskiga elukindlustuslepingut. Sobivuse hindamiseks peab kindlustusandja koguma teavet kindlustusvõtja teadmiste ja kogemuste kohta investeerimisvaldkonnas ning rahaliste võimaluste ja investeerimiseesmärkide kohta.

(3) Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu korral ei pea täitma soovituse andmise nõuet.

(4) Kindlustusandja peab juhul, kui soovitust ei anta, hindama enne investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimist lepingu, sealhulgas selle alusvara asjakohasust kindlustusvõtjale (edaspidi asjakohasuse hindamine). Asjakohasuse hindamiseks peab kindlustusandja koguma teavet kindlustusvõtja teadmiste ja kogemuste kohta investeerimisvaldkonnas.

(5) Kindlustusandja hoiatab kindlustusvõtjat, kui:

1) saadud andmete alusel on põhjust arvata, et investeerimisriskiga elukindlustusleping ei ole kindlustusvõtja jaoks asjakohane;

2) kindlustusvõtja esitatud teave ei ole piisav või kindlustusvõtja on jätnud teabe esitamata, mistõttu ei ole võimalik hinnata investeerimisriskiga elukindlustuslepingu asjakohasust ning kindlustusvõtja huvid võivad olla seetõttu vähem kaitstud.

(6) Kindlustusandja võib käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud hoiatuse esitada kindlustusvõtjale standardvormis.

(7) Kindlustusandja ei või kaasa aidata sobivuse või asjakohasuse hindamiseks vajaliku teabe esitamata jätmisele.

(8) Kindlustusandjal on õigus sobivuse või asjakohasuse hindamisel tugineda kindlustusvõtja esitatavale teabele, välja arvatud juhul, kui kindlustusandja teadis või pidi teadma, et teave on aegunud, ebatäpne või mittetäielik.

(9) Kui kindlustusandja pakub investeerimisriskiga elukindlustuslepingut komplektis muu toote või teenusega või annab investeerimisnõustamise käigus soovitusi sellise komplekti kohta, peab ta käesolevas paragrahvis sätestatu kohaselt hindama kogu komplekti asjakohasust või sobivust.

(10) Kindlustusandja dokumenteerib ja säilitab investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse või asjakohasuse hindamisega seotud asjaolud kuni kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja möödumiseni vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 artikli 30 lõike 6 alusel vastu võetud komisjoni delegeeritud määruses sätestatule.

(11) Kindlustusandja, kes sõlmib investeerimisriskiga elukindlustuslepinguid, peab tagama alusvara investeerimise vastavalt kindlustusvõtjaga kokkulepitud tingimustele.

(12) Käesolevas paragrahvis ja käesoleva seaduse §-s 222¹ sätestatut kohaldatakse pensionilepingutest üksnes investeerimisriskiga pensionilepingu suhtes kogumispensionide seaduse tähenduses.

§ 222¹. Investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivuse ja asjakohasuse hindamata jätmine

(1) Kindlustusandja ei pea hindama käesoleva seaduse § 222 kohaselt investeerimisriskiga elukindlustuslepingu asjakohasust, kui on täidetud järgmised tingimused:

1) kindlustusvõtja on ise pöördunud kindlustusandja poole sooviga sõlmida selline leping ja kindlustusandja on kindlustusvõtjat hoiatanud, et sellisel juhul ei nõuta investeerimisriskiga elukindlustuslepingu asjakohasuse hindamist ning kindlustusvõtja huvid võivad olla seetõttu vähem kaitstud;

2) investeerimisriskiga elukindlustuslepingu alusvarast tulenev risk on seotud vähem keeruka väärtpaberiga väärtpaberituru seaduse tähenduses ja investeerimisriskiga elukindlustuslepingu struktuur ei raskenda kindlustusvõtjal alusvarast tulenevate riskide mõistmist või investeerimisriskiga elukindlustusleping ei ole keerukas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 artikli 30 lõike 6 alusel vastu võetud komisjoni delegeeritud määruse tähenduses.

(2) Kindlustusandja ei pea hindama investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivust ega asjakohasust kindlustusvõtjale, kui tegemist on täiendava kogumispensioni kindlustuslepinguga, mille on kindlustusvõtjale valinud ning mille alusel tasub kindlustusvõtja eest kindlustusmakseid üksnes tema tööandja.

(3) Kindlustusandja ei pea hindama investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sobivust ega asjakohasust, kui kindlustusvõtja on kutseline investor väärtpaberituru seaduse § 6 lõigete 2–2² tähenduses.

12. peatükk Kindlustustegevuse ja kindlustuse turustamise järelevalve

1. jagu Järelevalve

§ 223. Finantsinspektsiooni järelevalve alused ja ulatus

(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet Eestis kindlustustegevuse ja kindlustuse turustamisega tegeleva isiku, samuti kindlustusandjas olulist osalust omava isiku ja kolmanda isiku, kellele on käesoleva seaduse §-s 104 või 182 sätestatud tingimustel tegevus edasi antud, tegevuse vastavuse üle käesolevas seaduses ja Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 ja § 6 lõike 1 punktis 7 nimetatud seadustes või muudes õigusaktides nende suhtes kehtestatud nõuetele. Finantsinspektsioonil on Euroopa Liidu määrustes sätestatud nõuete kohase täitmise üle järelevalve teostamisel kõik käesolevas seaduses ja Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud õigused.

(2) Järelevalve eesmärk on tagada kõigi kindlustusandjate ja vahendajate asutamise, tegevuse ja lõpetamise vastavus seadustele ja teistele õigusaktidele, pidades silmas kindlustusvõtjate, kindlustatute ning soodustatud isikute huvide ja õiguste kaitset.

(3) Eesti kindlustusandja ja vahendaja teises lepinguriigis asutatud filiaali ning piiriülese kindlustustegevuse ja kindlustuse turustamise üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon.

(3) Finantsinspektsiooni ja teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kokkuleppel võib Eesti vahendaja teises lepinguriigis asutatud filiaali üle järelevalvet teostada selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 IV–VII peatükis sätestatud nõuete ulatuses.

(3) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 3¹ nimetatud kokkuleppest viivitamata kõnealust Eesti vahendajat ning Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust.

(4) Eesti kindlustusandja või vahendaja kolmandas riigis asutatud filiaali või piiriülese kindlustustegevuse või kindlustuse turustamise üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon, kui kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse ja Finantsinspektsiooni vahel ei ole kokku lepitud teisiti.

(5) Teise lepinguriigi kindlustusandja või vahendaja Eestis asutatud filiaali või piiriülese kindlustustegevuse või kindlustuse turustamise üle teostab järelevalvet lepinguriigi finantsjärelevalve asutus.

(5) Finantsinspektsioon teostab teise lepinguriigi filiaali üle järelevalvet käesoleva seaduse §-s 177, § 181 lõikes 6, §-des 182, 182¹, 184–186, 192 ja 198 sätestatud teenuse osutamisega seotud järelevalve ulatuses.

(6) Kolmanda riigi kindlustusandja või vahendaja Eestis asutatud filiaali või piiriülese kindlustustegevuse või kindlustuse turustamise üle teostab järelevalvet Finantsinspektsioon, kui kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse ja Finantsinspektsiooni vahel ei ole kokku lepitud teisiti.

(7) Finantsinspektsioon võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-s 31 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid.

§ 224. Finantsinspektsiooni ülesanded ja õigused

(1) Järelevalve teostamiseks Finantsinspektsioon:

1) otsustab käesolevas seaduses sätestatud lubade andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise;

2) kontrollib osaluste omandamise, suurendamise ja vähendamisega seonduvat;

3) teostab käesolevas seaduses sätestatud registreerimisi ja kooskõlastamisi;

4) kontrollib ja hindab kindlustusandja ning kindlustusmaakleri kehtestatud sise-eeskirju;

4¹) kontrollib ja hindab kindlustusandja ning vahendaja kindlustusalaste koolitusnõuete ja isikute teadmiste ning oskuste hindamise protsessi vastavust käesolevas seaduses sätestatule;

5) kontrollib ja hindab kindlustusandja juhtimissüsteemi vastavust käesolevas seaduses sätestatule;

6) kontrollib kindlustusandja ja vahendaja raamatupidamise korraldamist;

7) kontrollib ja hindab kindlustusandja omavahendite ning kapitalinõuete vastavust käesolevas seaduses sätestatule;

8) kontrollib ja hindab kindlustusandja sisemudeli kasutamise korral selle vastavust käesolevas seaduses sätestatule;

9) kontrollib ja hindab kindlustusandja tehniliste eraldiste vastavust käesolevas seaduses sätestatule;

10) kontrollib ja hindab kindlustusandja investeerimise põhimõtete täitmist;

11) kontrollib abistamisteenuste kindlustuse tegevusluba omava kindlustusandja käsutuses olevate abistamisteenuste osutamiseks vajalike vahendite olemasolu ja piisavust;

12) kontrollib kindlustusriskide hindamise ning kahjude käsitlemise ja hüvitamise protseduurireeglite piisavust;

13) kontrollib kindlustusandja edasikindlustusprogrammi vastavust käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele ja kindlustusriskide iseloomule;

14) hindab kindlustusandja suutelisust võtta oma hinnangutes arvesse majandustingimuste muutusi;

15) teeb vajaduse korral kindlustusandjale ja vahendajale täitmiseks kohustuslikke ettekirjutusi ning määrab väärteokaristusi;

16) täidab muid seadustest ja nende alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid, samuti ülesandeid, mis lähtuvad kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvide kaitsest.

(1) Finantsinspektsioonil on õigus rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1286/2014 artiklites 17 ja 24 sätestatud meetmeid. Finantsinspektsioon avalikustab nimetatud artiklite kohaste meetmete alusel tehtud otsuse kohta teate oma veebilehel vastavalt nimetatud määruse artikli 17 lõikele 5 ja artiklile 29.

(1) Finantsinspektsioon avalikustab oma veebilehel kindlustuse turustamisega seotud kohustuse rikkumisega seoses teate:

1) väärteoasjas tehtud jõustunud lahendi kohta;

2) ettekirjutuse kohta, millega nõutakse käesoleva seaduse § 103¹ lõikes 1, 2 või 3, § 103² lõikes 2, 3, 4, 5, 6 või 7, § 105 lõike 2 punktis 2¹, 10 või 11, § 106 lõikes 1, 2, 2¹ või 5, § 110 lõikes 3 või 3¹, §-s 175, 177, 178, 179 või 180, § 182¹ lõikes 1, 2 või 3, § 184 lõikes 1 või 2, § 185¹ lõikes 2, § 186 lõike 2 punktis 5¹, 16 või 17, § 191 lõikes 1, 2 või 3, §-s 192, § 197 lõikes 1, 3, 4 või 6, §-s 198 või 222, reklaamiseaduse § 4 lõikes 1 või võlaõigusseaduse § 54¹ lõikes 5 või 8, § 55¹ lõikes 7, §-s 428, 429 või 430 sätestatuga seotud rikkumise kõrvaldamist;

3) ettekirjutuse kohta, millega peatatakse käesoleva seaduse § 228 lõike 2 punkti 12¹ kohaselt juhatuse liikme volitused;

4) kindlustusmaakleri või kindlustusagendi vahendajate nimekirjast kustutamise otsuse kohta.

(1) Käesoleva paragrahvi lõike 1² punktides 2–4 sätestatud teade avalikustatakse 30 päeva möödumisel haldusakti kättetoimetamisest.

(1) Teates märgitakse vähemalt rikkumise liik ja laad, rikkumise eest vastutava isiku andmed ning teave lahendi või haldusakti jõustumise kohta. Teave on Finantsinspektsiooni veebilehel avalikult kättesaadav vähemalt viie aasta jooksul. Käesolevas paragrahvis sätestatu ei piira Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud teabe, dokumentide, väärteoasjas tehtud lahendi, haldusakti või -lepingu avalikustamise õigusi.

(1) Finantsinspektsioonil on õigus lükata käesoleva paragrahvi lõikes 1² sätestatud teate avalikustamine edasi, avalikustada see anonüümselt või jätta avalikustamata, kui:

1) asjasse puutuva isiku identiteedi või isikuandmete avalikustamine ei ole Finantsinspektsiooni hinnangul proportsionaalne;

2) avalikustamine ohustab finantssektori stabiilsust või pooleliolevat menetlust.

(1) Finantsinspektsioonil on õigus avalikkust hoiatada, kui kindlustuse turustaja on rikkunud investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamisel huvide konflikti, kindlustuslepingu sobivuse või asjakohasuse hindamise, lepingueelse teabe esitamise, komplektis pakkumise, kindlustusteenuse väljatöötamise või tasustamise nõudeid, märkides ära rikkumise eest vastutava isiku ja rikkumise laadi.

(1) Finantsinspektsioonil on õigus rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1238 artiklites 63 ja 67 sätestatud meetmeid. Finantsinspektsioon avalikustab nimetatud artiklite kohaste meetmete alusel tehtud otsuse kohta teate oma veebilehel vastavalt nimetatud määruse artikli 63 lõikele 4 ja artiklile 67.

(2) Finantsinspektsioon teostab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kontrolle ja hindamisi korrapäraselt.

(3) Finantsinspektsioonil on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2554 nõuete kohase täitmise üle järelevalve teostamisel kõik nimetatud määruses, käesolevas seaduses ja Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud õigused. Finantsinspektsioon avalikustab nimetatud määruses sätestatud kohustuse rikkumise kohta tehtud otsuse oma veebilehel määruse artiklis 54 sätestatu kohaselt.

§ 225. Sobivuskontroll

(1) Kui seadus annab Finantsinspektsioonile õiguse hinnata isiku ärialast mainet (edaspidi sobivuskontroll), võib Finantsinspektsioon seda teha igal ajal.

(2) Sobivuskontrolli korral on menetlusosaliseks kindlustusandja või kindlustusmaakler või üheks neist saada sooviv isik, kes korraldab suhtlemise füüsilise isikuga, kelle suhtes sobivuskontrolli teostatakse.

(3) Sobivuskontrolli käigus peab kindlustusandja või kindlustusmaakler või üheks neist saada sooviv isik esitama tähtaegselt tõesed, täielikud ja asjakohased vastused Finantsinspektsiooni küsimustele ning esitama nõutud dokumendid. Vastasel juhul võib Finantsinspektsioon tunnistada isiku, kelle kohta sobivuskontroll tehti, seaduses sätestatud nõuetele mittevastavaks.

§ 226. Menetlusosalise õigused ja kohustused kindlustusandja järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi järelevalvemenetluses.

(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda andmetega, mis Finantsinspektsioon on tema kohta kogunud, ning teha nendest koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus andmete esitamisest keelduda, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda isiku õigustatud huve või kui andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

(3) Menetlusosalisel on õigus järelevalvemenetluses esitada tunnistajale küsimusi kirjalikult Finantsinspektsiooni kaudu. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste tunnistajale edastamisest küsimuste asjasse puutumatuse korral või tunnistaja õiguste või huvide rikkumise vältimiseks.

§ 227. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda tasuta teavet, dokumente ja suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta järgmistelt isikutelt:

1) kindlustusandja, kindlustusandja juht ja töötaja;

2) vahendaja, vahendaja juht ja töötaja;

3) kindlustusandjaga või vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juht ja töötaja;

4) siseaudiitor;

5) kindlustusandja aktsionär või liige või vahendaja aktsionär või osanik;

6) kindlustusandja või vahendaja likvideerija, pankrotihaldur või erirežiimihaldur;

7) riigiasutus ja kohaliku omavalitsusüksuse asutus ning riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja;

8) isik, kellele on käesoleva seaduse §-s 104 või 182 sätestatud tingimustel tegevus edasi antud;

9) muu isik põhjendatud vajaduse korral.

(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:

1) teostada kohapealset kontrolli temale edastatud informatsiooni kontrollimiseks kindlustusandja ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu üle, samuti vahendaja ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu või isiku üle, kellele on käesoleva seaduse §-s 104 või 182 sätestatud tingimuste kohaselt tegevus edasi antud, ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamist ettenähtud vormingus;

2) küsida arvamust välisekspertidelt.

(3) Finantsinspektsioon võib vajaduse korral oma korraldusega kohustada isikut järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta suuliste või kirjalike selgituste andmiseks ilmuma Finantsinspektsiooni määratud ajal Finantsinspektsiooni ametiruumidesse.

(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada teavet järelevalve subjekti või tema tegevuse kohta tema teadmata. Finantsinspektsioonil on õigus keelata isikul, kelle poole teabe saamiseks pöörduti, teavitada järelevalve subjekti Finantsinspektsiooni teabepäringust ja Finantsinspektsioonile teabe andmisest.

(5) Kui Eesti kindlustusandjat ei ole käesoleva seaduse § 239 lõike 2 punkti 1 või 3 kohaselt kaasatud kindlustusgrupi järelevalvesse, on Finantsinspektsioonil õigus küsida kindlustusgrupi juhtivalt ettevõtjalt teavet, mis on vajalik kindlustusandja üle järelevalve teostamiseks.

(6) Kui kindlustusandjat ei ole käesoleva seaduse § 239 lõike 2 punkti 1 või 3 kohaselt kaasatud kindlustusgrupi järelevalvesse, peab kindlustusgrupi juhtiv ettevõtja esitama kindlustusandjale tegevusloa andnud finantsjärelevalve asutusele tema nõudmisel teabe, mis on vajalik kindlustusandja üle järelevalve teostamiseks.

§ 228. Ettekirjutus

(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:

1) järelevalve teostamisel on avastatud käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 või § 6 lõike 1 punktis 7 nimetatud seaduste või nende alusel antud õigusaktide rikkumisi või on selliste rikkumiste oht;

2) esineb kindlustusandja või vahendaja tegevust, kindlustusvõtjate, kindlustatute või soodustatud isikute huve või kindlustusturu kui terviku usaldusväärsust või läbipaistvust ohustavaid või ohustada võivaid asjaolusid, samuti vajadus ohtu ennetada või ära hoida.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:

1) keelata teatud tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu;

2) nõuda välisriigis tegutsevalt kindlustusandjalt või vahendajalt välisriigis kehtivate õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamist;

3) nõuda kindlustusandja juhatuse liikmete ja vastutavate isikute tulemustasude vähendamist, nende maksmise peatamist või tehtud maksete tagastamist, kui esineb käesoleva seaduse § 110 lõikes 6 sätestatud alus;

4) nõuda kindlustusandja tehniliste eraldiste suuruse, tehniliste eraldiste arvutamisel kasutatavate meetodite sobivuse ja rakendatavuse ning alusandmete adekvaatsuse tõendamist;

5) nõuda kindlustusandja tehniliste eraldiste suurendamist;

6) nõuda kindlustusandja stressitesti või muu sellesarnase tundlikkusanalüüsi tegemist;

7) nõuda kindlustusandja juhtimissüsteemi muutmist, et oleks tagatud selle vastavus käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;

8) määrata kindlustusandjale lisakapitalinõue;

9) keelata teise lepinguriigi kindlustusandjal Eestis või Eesti kindlustusandjal lepinguriigis kindlustustegevusega tegelemine;

10) keelata lepinguriigi vahendajal Eestis või Eesti vahendajal lepinguriigis kindlustuse turustamisega tegelemine;

11) nõuda kindlustusandja ja vahendaja sise-eeskirjade, protseduurireeglite ja tasustamise põhimõtete muutmist;

12) nõuda kindlustusandja või vahendaja nõukogult juhatuse liikme tagasikutsumist;

12¹) nõuda investeerimisriskiga elukindlustuslepingu turustamise nõuete rikkumisel rikkumise eest vastutava juhatuse liikme volituste peatamist;

13) nõuda kindlustusandja vastutava isiku töölt kõrvaldamist;

14) teha kindlustusandja või vahendaja üldkoosolekule ettepanek nõukogu liikme tagasikutsumiseks;

15) teha kindlustusandja või vahendaja üldkoosolekule ettepanek vahetada audiitorettevõtja;

16) nõuda kindlustusandjalt finantsseisundi taastamise kava või lühiajalise finantseerimisskeemi esitamist;

17) nõuda pensionilepingute kindlustusportfelli üleandmist kooskõlas käesolevas seaduses sätestatuga, kui kindlustusandja ei täida käesoleva seaduse §-s 53 kehtestatud nõudeid, ei esita Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid aruandeid või ei täida muid pensionilepingute ja nende sõlmimise suhtes õigusaktidega kehtestatud nõudeid;

18) nõuda kindlustusmaaklerilt muu tegevuse lõpetamist, kui sellise tegevusega rikutakse kindlustusmaakleri klientide huve või on sellise rikkumise oht või rikutakse käesoleva seaduse §-s 185 sätestatud muid tingimusi;

19) esitada muid nõudmisi kindlustusandja või vahendaja tegevust reguleerivate õigusaktide täitmiseks.

§ 229. Juhtimisorganite kokkukutsumine

(1) Finantsinspektsioonil on õigus kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvide kaitseks teha kindlustusandjale või vahendajale ettekirjutus:

1) kindlustusandja või vahendaja juhatuse või nõukogu koosoleku või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;

2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse kindlustusandja või vahendaja juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku päevakorda võtmiseks.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus kokku kutsuda üldkoosolek ja määrata koosoleku päevakord, kui ei ole täidetud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust. Üldkoosoleku korraldamise kulud kannab kindlustusandja.

(3) Kindlustusandja peab teadaolevast üldkoosoleku toimumisest teatama Finantsinspektsioonile vähemalt kolm nädalat ette. Erakorralise üldkoosoleku toimumisest peab teatama vähemalt üks nädal ette.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus saata kindlustusandja või vahendaja juhatuse või nõukogu koosolekule või üldkoosolekule oma esindaja. Finantsinspektsiooni esindajal on õigus koosolekul esitada oma seisukohti, teha ettepanekuid ja nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.

§ 230. Kindlustustegevusega seotud tegevuse ja vahendaja tegevuse edasiandmise järelevalve

(1) Isik, kellele kindlustusandja on käesoleva seaduse §-s 104 sätestatud korras kindlustustegevusega seotud tegevuse edasi andnud, peab tegema Finantsinspektsiooniga koostööd ning tagama, et kindlustusandjal, audiitorettevõtjal ja Finantsinspektsioonil on juurdepääs andmetele ning dokumentidele, mis on seotud edasiantud tegevusega.

(2) Isik, kellele vahendaja on käesoleva seaduse §-s 182 sätestatud korras tegevuse edasi andnud, peab tegema Finantsinspektsiooniga koostööd ning tagama, et tegevuse edasi andnud vahendajal, audiitorettevõtjal ja Finantsinspektsioonil on juurdepääs andmetele ning dokumentidele, mis on seotud edasiantud tegevusega.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, millega nõutakse konkreetsele isikule mõne kindlustustegevusega seotud tegevuse või kindlustusmaakleri tegevuse edasiandmise lepingu lõpetamist või kõigi kindlustusandja või kindlustusmaakleri poolt sõlmitud tegevuste edasiandmise lepingute lõpetamist.

(4) Finantsinspektsioon võib teha käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ettekirjutuse, kui rikutakse käesoleva seaduse §-s 104 või 182 sätestatud tingimusi.

§ 231. Kohapealne kontroll

(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus läbi viia kohapealne kontroll kindlustusandja ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu, samuti vahendaja ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu ning isiku üle, kellele on vastavalt käesoleva seaduse §-le 104 kindlustustegevusega seotud tegevus või §-le 182 kindlustusmaakleri tegevus edasi antud.

(2) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli läbiviimiseks korralduse, kuhu märgitakse kontrolli eesmärk, ulatus, perioodi pikkus ja kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud isik (edaspidi kontrollija), kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

(3) Kohapealsel kontrollimisel on kontrollijal õigus:

1) siseneda kõikidesse ruumidesse, järgides kõiki kontrollitava kehtestatud turvaeeskirju;

2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi;

3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid ning teha nendest koopiaid, väljavõtteid ja ärakirju ning jälgida tööprotsesse;

4) saada suulisi ja kirjalikke selgitusi kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt.

(4) Vajaduse korral või selgituste andja nõudmisel protokollitakse käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 4 nimetatud selgitused.

(5) Kontrollitava juhatus on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kes esitab kontrollijale tema ülesande täitmiseks vajalikke dokumente ja muud teavet ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.

(6) Kui Finantsinspektsioon teostab kohapealset kontrolli teise lepinguriigi isiku üle, kellele on vastavalt käesoleva seaduse §-le 104 kindlustustegevusega seotud tegevused edasi antud, teavitab ta eelnevalt selle isiku järelevalveasutust. Kui selle isiku tegevuse üle ei teostata järelevalvet, teavitab Finantsinspektsioon vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(7) Finantsinspektsioon võib lubada käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud juhul lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel kohapealset kontrolli läbi viia.

(8) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud teise lepinguriigi järelevalveasutus ei võimalda Finantsinspektsioonil kohapealset kontrolli läbi viia, on Finantsinspektsioonil õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19.

(9) Finantsinspektsioon peab võimaldama Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusel osaleda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklis 21 sätestatud korras käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud kohapealses kontrollis, kui seda teostatakse koostöös teiste lepinguriikide finantsjärelevalve asutustega.

§ 232. Kohapealse kontrolli akt

(1) Kontrollija on kohustatud koostama kohapealse kontrollimise tulemuste kohta kolme kuu jooksul pärast kontrolli lõppemist akti kavandi, mille Finantsinspektsioon toimetab viivitamata kontrollitavale kätte.

(2) Finantsinspektsioon annab akti kavandi kättetoimetamisel kontrollitava juhile ja töötajale, keda akti kavand puudutab, võimaluse esitada 14 päeva jooksul kirjalikke selgitusi.

(3) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste läbivaatamist, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohapealse kontrolli lõppemisest, koostab Finantsinspektsioon akti, mis toimetatakse kontrollitavale kätte.

(5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste saamist selguvad lisahindamist vajavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisateavet, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud akti kavandi või lõikes 3 nimetatud akti koostamise tähtaega pikendada kuni kahe kuu võrra. Kui lõplikus aktis tehakse sellel perioodil olulisi muudatusi, saadab Finantsinspektsioon selle kontrollitavale kirjalike selgituste saamiseks uuesti.

(6) Finantsinspektsioon võib lõpliku aktiga määrata kontrollitavale puuduste kõrvaldamise tähtaja või muid kohustusi ja rakendada nende täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral sunniraha.

(7) Finantsinspektsioonil on õigus kohapealse kontrolli lõplik akt või selle osa avalikustada, kui see on investorite ja finantsjärelevalve subjekti huvides ning finantssektori stabiilsuse ja läbipaistvuse tagamiseks vajalik.

§ 233. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses

(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda erakorralise audiitorkontrolli läbiviimist, kui:

1) on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või teave on eksitavad või ei vasta tegelikkusele;

2) on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud kindlustusandjale või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvale äriühingule või vahendajale või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvale äriühingule või tema klientidele, kindlustusvõtjatele, kindlustatutele või soodustatud isikutele olulist kahju;

3) järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist kindlustusandja või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu või vahendaja või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu või kolmanda isiku, kellele on vastavalt käesoleva seaduse §-le 104 kindlustustegevusega seotud tegevused edasi antud, finantsseisundiga seotud muu oluline asjaolu.

(3) Finantsinspektsioon kaasab eksperdi või erakorraliseks audiitorkontrolliks audiitori omal algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitori nimi ja tema kaasamise põhjus tehakse menetlusosalisele teatavaks enne eksperdi või audiitori kaasamist, välja arvatud juhul, kui on vajalik asja kiire menetlemine või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist.

(4) Kui ekspert või erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor teeb kindlaks järelevalvemenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, mille kohta talle küsimusi ei ole esitatud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka nende asjaolude kohta.

(5) Eksperdil ja erakorralist audiitorkontrolli teostaval audiitoril on õigus kasutada käesoleva seaduse § 231 lõikes 3 sätestatud õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmise eesmärgil ning teha ettepanekuid Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele lisaandmete ja -dokumentide esitamiseks. Ekspert ja erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor võivad kasutada käesoleva seaduse § 231 lõike 3 punktis 1 sätestatud õigust üksnes kontrollitava loal või tema juuresolekul.

(6) Ekspert on kohustatud hoidma saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet, mis sai talle teatavaks seoses eksperdiülesannete täitmisega.

(7) Ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud kaetakse Finantsinspektsiooni eelarvest. Kui ekspert või audiitor kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud menetlusosaline.

§ 234. Lisakapitalinõude määramine

(1) Finantsinspektsioon võib kindlustusandjale määrata lisakapitalinõude, kui tema hinnangul:

1) käesoleva seaduse § 61 lõikes 8 sätestatud sisemudeli või osalise sisemudeli kasutamise nõue ei ole asjakohane, selle kasutamine ei ole andnud tulemusi või kindlustusandja on välja töötamas sisemudelit või osalist sisemudelit tulenevalt § 61 lõikest 8;

2) kindlustusandja riskiprofiil hälbib oluliselt sisemudeli aluseks olevatest eeldustest, kuna teatud mõõdetavad riskid ei ole sisemudeliga piisavalt hõlmatud ning kindlustusandja ei ole ettenähtud tähtaja jooksul sisemudelit kohandanud vastavalt oma tegelikule riskiprofiilile;

3) kindlustusandja juhtimissüsteem erineb oluliselt käesoleva seaduse 4. peatüki 1. jaos sätestatud põhimõtetele vastavast juhtimissüsteemist, millest tulenevalt ei ole kindlustusandjal võimalik praegusi ja tulevasi riske tuvastada, mõõta, pidevalt jälgida, juhtida ja nende kohta aruandlust korraldada ning kindlustusandja ei suuda Finantsinspektsiooni hinnangul piisavalt kiiresti juhtimissüsteemi puudusi kõrvaldada või

4) kindlustusandja riskiprofiil hälbib oluliselt käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud kattuvuse kohandamise, §-s 47 sätestatud volatiilsuse kohandamise või §-s 267 sätestatud üleminekumeetme kohaldamise eeldustest.

(2) Finantsinspektsioon lähtub lisakapitalinõude määramisel komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 276–281 sätestatud põhimõtetest.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel peab Finantsinspektsioon arvutama lisakapitalinõude vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/35 artiklites 282–287 sätestatule, arvestades, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud juhtudel oleks tagatud vastavus käesoleva seaduse § 61 lõikele 2.

(4) Kui Finantsinspektsioon määrab käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 alusel lisakapitalinõude, peab nimetatud nõue olema proportsionaalne juhtimissüsteemi puudustest tulenevate oluliste riskidega.

(5) Kui Finantsinspektsioon määrab käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel lisakapitalinõude, peab nimetatud nõue olema proportsionaalne kindlustusandja riskiprofiili hälbimisest tulenevate oluliste riskidega.

(6) Kui Finantsinspektsioon on määranud kindlustusandjale lisakapitalinõude, on kindlustusandja solventsuskapitalinõue kindlustusandja arvutatud solventsuskapitalinõude ja talle määratud lisakapitalinõude summa.

(7) Finantsinspektsioon peab tagama, et kindlustusandja rakendab kõiki meetmeid käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 sätestatud lisakapitalinõude määramise aluseks olnud puuduste kõrvaldamiseks.

(8) Finantsinspektsioon vaatab lisakapitalinõude määramise alused vähemalt kord aastas üle ja tunnistab lisakapitalinõude kehtetuks, kui kindlustusandja on selle kehtestamise aluseks olnud puudused kõrvaldanud.

(9) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul kindlustusandja riskiprofiil hälbib oluliselt käesoleva seaduse §-s 243 sätestatud kindlustusgrupi sisemudeli aluseks olevatest eeldustest ja kindlustusandja ei ole oma riskiprofiili kohandanud, võib Finantsinspektsioon määrata kindlustusandjale lisakapitalinõude.

(10) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatud juhul ei ole lisakapitalinõude määramine asjakohane, võib Finantsinspektsioon nõuda kindlustusandjalt solventsuskapitalinõude arvutamist standardvalemi alusel ja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud juhtudel määrata kindlustusandjale lisakapitalinõude, mis on tingitud standardvalemi kohaldamisest.

§ 235. Kohustus informeerida Finantsinspektsiooni

(1) Kindlustusandja on kohustatud viivitamata informeerima Finantsinspektsiooni järgmistest andmetest ja asjaoludest:

1) kindlustusandja põhikirja, sealhulgas ärinime ja asukoha aadressi muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;

2) kindlustusandja kontaktandmete muutumise korral uued kontaktandmed;

3) pensionilepingute tüüptingimuste muutmise korral uued tüüptingimused;

4) annuiteedi kindlustustehnilise äriplaani pensionilepinguid puudutavate muudatuste korral muudetud kindlustustehniline äriplaan;

5) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada kindlustusandja finantsseisundit.

(2) Kindlustusandja peab Finantsinspektsiooni nõudmisel käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud andmed viivitamata avalikustama oma veebilehel.

(3) Kindlustusandja on kohustatud Finantsinspektsiooni viivitamata informeerima võtmefunktsioone ning teisi olulise tähtsusega funktsioone ja tegevusi puudutavate sise-eeskirjade muutmisest ja uute kehtestamisest.

§ 236. Järelevalve Eesti kindlustusandja ja vahendaja tegevuse üle välisriigis

(1) Kui Eesti kindlustusandja või vahendaja, kes tegeleb välisriigis piiriülese kindlustustegevuse või kindlustuse turustamisega või kelle filiaal on asutatud välisriigis, rikub välisriigis kehtivate õigusaktide nõudeid, rakendab Finantsinspektsioon välisriigi finantsjärelevalve asutuse ettepanekul viivitamata meetmeid rikkumise lõpetamiseks. Finantsinspektsioon teeb rakendatavad meetmed teatavaks asjaomase välisriigi finantsjärelevalve asutusele.

(2) Kui Eesti kindlustusandja või vahendaja tegeleb teises lepinguriigis piiriülese kindlustustegevuse või kindlustuse turustamisega või ta on asutanud teises lepinguriigis filiaali, on Finantsinspektsioonil õigus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19. Finantsinspektsioonil on nimetatud õigus ka juhul, kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus rakendab Eesti kindlustusandja või vahendaja suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/97 artikli 9 lõikes 2 sätestatud meetmeid.

(3) Finantsinspektsioon võib järelevalve teostamise käigus läbi viia kindlustusandja ja vahendaja välisriigis asuva filiaali käesoleva seaduse §-s 231 sätestatud kohapealse kontrolli, olles sellest eelnevalt teavitanud välisriigi finantsjärelevalve asutust. Lepinguriigi finantsjärelevalve asutusel on õigus osaleda filiaali kohapealses kontrollis.

(4) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võimalda Finantsinspektsioonil selles lepinguriigis asuva kindlustusandja filiaali kohapealset kontrolli läbi viia, on Finantsinspektsioonil õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19.

(5) Tegevusloa kehtetuks tunnistamisest ning käesoleva seaduse §-des 27 ja 34 nimetatud ettekirjutustest teavitab Finantsinspektsioon viivitamata selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, kus kindlustusandja on asutanud filiaali või kus kindlustusandja tegeleb piiriülese kindlustustegevusega, rakendades samal ajal kõiki meetmeid kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute huvide kaitseks.

§ 237. Järelevalve välisriigi kindlustusandja ja vahendaja tegevuse üle Eestis

(1) Välisriigi kindlustusandja, kelle tegevusloa on välisriigi finantsjärelevalve asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis kindlustustegevusega tegeleda ning välisriigi vahendaja, kes on kustutatud vahendajate nimekirjast, ei või Eestis kindlustuse turustamisega tegeleda.

(2) Finantsinspektsioon võib nõuda teise lepinguriigi kindlustusandjalt ja vahendajalt, kes tegeleb Eestis kindlustustegevuse või kindlustuse turustamisega, andmeid ja dokumente, mille esitamise kohustus on ka Eestis tegevusloa saanud kindlustusandjal ja vahendajate nimekirja kantud vahendajal ning mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks.

(2) Kui teise lepinguriigi kindlustusandja või vahendaja tegeleb peamiselt või täielikult kindlustuse turustamisega Eestis ning tema eesmärk on vältida käesolevas seaduses ja muudes õigusaktides sätestatud nõuete täitmist, mis kohalduksid talle juhul, kui ta oleks Eestis tegevusloa saanud kindlustusandja või vahendajate nimekirja kantud vahendaja, ning tema tegevus ohustab klientide kaitset Eestis, võib Finantsinspektsioon rakendada klientide kaitseks vajalikke meetmeid, teavitades sellest eelnevalt lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(3) Kui kolmanda riigi kindlustusandja või vahendaja, kes tegeleb Eestis kindlustustegevuse või kindlustuse turustamisega, rikub käesolevas seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada rikkumise lõpetamiseks vajalikke meetmed või tunnistada filiaali asutamise loa või piiriülese kindlustustegevuse või piiriülese kindlustuse turustamise loa kehtetuks.

(4) Finantsinspektsioon võib teise lepinguriigi kindlustusandjalt, kes tegeleb Eestis kindlustustegevusega, nõuda seadustes või nende alusel antud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud lepinguriigi kindlustusandja jätkab õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist, teavitab Finantsinspektsioon sellest vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(5) Kui Finantsinspektsiooni hinnangul rikub teise lepinguriigi vahendaja seadustes või nende alusel antud õigusaktides sätestatud nõudeid ja Finantsinspektsioonil ei ole käesoleva seaduse § 223 lõikest 5¹ tulenevaid kohustusi, teavitab Finantsinspektsioon sellest vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(6) Kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse rakendatud abinõud ei ole piisavad ja lepinguriigi kindlustusandja või vahendaja jätkab õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist, võib Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega rakendada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid rikkumise lõpetamiseks või keelata oma ettekirjutusega lepinguriigi kindlustusandjal või vahendajal Eestis kindlustustegevuse või kindlustuse turustamisega tegelemise, teavitades sellest eelnevalt lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.

(6) Erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 4–5¹ sätestatust võib Finantsinspektsioon viivitamata keelata teise lepinguriigi kindlustusandjal või vahendajal Eestis kindlustustegevuse või kindlustuse turustamisega tegelemise, kui selline tegevus on vastuolus klientide huvidega.

(7) Kui teise lepinguriigi kindlustusandja või vahendaja tegeleb Eestis kindlustustegevuse või kindlustuse turustamisega või ta on asutanud Eesti filiaali, on Finantsinspektsioonil õigus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatule pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19.

(8) Finantsinspektsioon teeb enda võetud meetmed teatavaks lepinguriigi kindlustusandjale ja vahendajale.

(9) Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus teostab kindlustusandja või vahendaja Eestis asuva filiaali kohapealset kontrolli, on Finantsinspektsioonil õigus nimetatud kontrollis osaleda. Kui teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võimalda Finantsinspektsioonil kindlustusandja Eestis asuva filiaali kohapealses kontrollis osaleda, on Finantsinspektsioonil õigus pöörduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse poole vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010 artiklile 19.

(10) Välisriigi kindlustusandja ja vahendaja Eestis asuv filiaal, samuti välisriigi kindlustusandja ja vahendaja, kes tegelevad Eestis piiriülese kindlustustegevuse või kindlustuse turustamisega, esitavad Finantsinspektsiooni nõudmisel andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tehtud eestikeelse tõlkega.

§ 238. Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäär

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.