Ravikindlustuse seadus

(1) Meditsiiniseadme müüja esitab Tervisekassale arve meditsiiniseadme müügi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja tingimustel ravimiseaduse §-s 81 sätestatud retseptikeskuse kaudu. Kohustus loetakse Tervisekassa poolt ülevõetuks, kui Tervisekassa ei ole 45 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest keeldunud arvel kajastatud meditsiiniseadme müügi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisest.

(2) Meditsiiniseadme müüja, välja arvatud apteek, sõlmib Tervisekassaga lepingu, milles lepitakse kokku järgmised tingimused:

1) lepingu tähtaeg;

2) asjaolud, mille esinemisel on pooltel õigus ühepoolselt leping lõpetada;

3) käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajast lühem tähtaeg;

4) asjaolud, mille esinemise korral on kohustuse ülevõtmise tingimuseks eelnev kirjalik kooskõlastus Tervisekassaga;

5) meditsiiniseadme müüja aruandluse kohustuse ja kindlustatud isikute kohta andmete Tervisekassale esitamise kohustuse ulatus ning andmete koosseis;

6) muud tingimused, mis on vajalikud ravikindlustusraha efektiivse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks.

(3) Meditsiiniseadme müügi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisest keeldumise aluseks võib olla meditsiiniseadme müügi mittevastavus õigusaktide või Tervisekassaga sõlmitud lepingu sätetele.

§ 49¹. Täiendav ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitis

(1) Tervisekassa võtab kindlustatud isikult täiendavalt tasu maksmise kohustuse üle, kui kindlustatud isiku tasutud summa ambulatoorseks raviks vajalike ja ravimite loetellu kantud ravimite ning tavakasutajale vigastuse või haiguse raviks või leevendamiseks või haiguse jälgimiseks vajalike ja meditsiiniseadmete loetellu kantud meditsiiniseadmete ostmiseks ületab kalendriaastas 100 eurot (edaspidi täiendav ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitis).

(2) Täiendava ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitise suuruse arvutab retseptikeskus kindlustatud isiku ravimi ja meditsiiniseadme väljaostmise hetkel, arvestades retseptikeskuses olevaid andmeid.

(3) Kui kindlustatud isikule ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik ettenähtud täiendava ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitise võrra soodustust teha, võimaldatakse see talle järgmisel ostul või hüvitatakse saamata jäänud täiendav ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitis kindlustatud isiku taotlusel.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud saamata jäänud täiendava ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitise taotlemise ning maksmise korra kehtestab

määrusega.

(5) Kui kindlustatud isik ei tee jooksval kalendriaastal järgmist ostu või ei esita käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud taotlust, kandub isiku viimase ostu hetkel saamata jäänud täiendav ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitis üle järgmisesse kalendriaastasse.

(6) Täiendava ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitise arvutamisel ei võeta arvesse Tervisekassa tasutud summasid, samuti summasid, mis ületavad piirhinda või hinnakokkuleppes märgitud hinda.

(7) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt arvutatud summa on 100 kuni 300 eurot, hüvitab Tervisekassa 100 eurot ületavast osast 50 protsenti.

(8) Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt arvutatud summa ületab 300 eurot, hüvitab Tervisekassa lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 arvutatule 300 eurot ületavast osast 90 protsenti.

5. jagu Rahalised hüvitised

1. jaotis Ajutise töövõimetuse hüvitis

§ 50. Ajutise töövõimetuse hüvitis, selle liigid ja maksmise juhud

(1) Ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida Tervisekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu.

(1) Ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse ka käesoleva seaduse § 5 lõike 3¹ alusel kindlustatud isikule, kui tema töövõimetuslehel märgitud töövabastuse alguspäevaks ei ole tema eest sotsiaalmaksu maksva füüsilisest isikust ettevõtja kohta äriregistris tehtud kustutamiskannet või tegevuse peatamise kannet või füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osaleva abikaasa või registreeritud elukaaslase kohta ei ole töötamise registris tehtud töötamise lõpetamise kannet.

(2) Ajutise töövõimetuse hüvitist ei maksta käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 3 ja 6 ja lõikes 4 nimetatud alustel kindlustuskaitset omavale isikule ega kindlustatud isikuga lepingu alusel võrdsustatud isikule.

(3) Ajutise töövõimetuse hüvitise liigid on:

1) haigushüvitis;

4) hooldushüvitis.

(4) Isikule, kes saab isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võib maksta haigushüvitist käesolevas seaduses sätestatud tingimustel.

§ 51. Ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtum

(1) Kindlustusjuhtum, mille puhul makstakse kindlustatud isikule haigushüvitist, on:

1) kindlustatud isiku haigus või vigastus, mille puhul raviv tervishoiutöötaja on määranud, et kindlustatud isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust;

2) kindlustatud isiku suhtes kehtestatud karantiin;

3) kindlustatud isiku töötamine töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁵ lõike 1 alusel;

4) kindlustatud isiku tööst keeldumine töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁵ lõike 3 alusel;

4¹) kindlustatud isiku töötamine töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁴ lõike 1 alusel;

5) kindlustatud isikult elundi või vereloome tüvirakkude eemaldamine teisele isikule raviotstarbeliseks ülekandmiseks, mille puhul raviv arst on määranud, et kindlustatud isik ei ole selle tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töö- või ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandus- või kutsetegevust.

(4) Kindlustusjuhtum, mille esinemisel makstakse kindlustatud isikule hooldushüvitist, on:

1) alla 12-aastase lapse või alla 19-aastase puudega kindlustatud isiku põetamine;

2) haige perekonnaliikme kodus põetamine;

3) alla 3-aastase lapse või alla 18-aastase puudega lapse hooldamine, kui hooldav isik ise on haige või hooldavale isikule osutatakse sünnitusabi.

§ 52. Töövõimetusleht

(1) Töövõimetusleht on kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument, mille kirjutab kindlustatud isikule välja teda raviv või talle teenust osutav tervishoiutöötaja elektroonilisel kujul ja mis edastatakse töövõimetuslehe avamisel ja lõpetamisel viivitamata X-tee liidese kaudu Tervisekassa andmekogusse.

(1) Töövõimetuslehe võib välja kirjutada paberil, kui tehnilistel põhjustel ei ole võimalik andmeid X-tee liidese kaudu Tervisekassa andmekogusse edastada. Sellisel juhul edastab töövõimetuslehe väljakirjutaja töövõimetuslehe andmed Tervisekassa andmekogusse X-tee liidese kaudu esimesel võimalusel.

(2) Töövõimetuslehe väljakirjutamise õigus on tervishoiutöötajal. Töövõimetuslehe väljakirjutaja vastutab ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest. Töövõimetuslehe väljakirjutamise õigust ei ole kiirabi osutamisel ega tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lõigetes 4 ja 6 nimetatud isikutel.

(2) Ämmaemandal on haiguslehe väljakirjutamise õigus raseda või emapuhkuse õigust omava isiku töö- või teenistuskohustuste täitmise kergendamiseks või tööst keeldumiseks töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁵ alusel.

(2) Õel on ainult haigus- ja hoolduslehe avamise ja lõpetamise õigus haiguse, vigastuse, karantiini või kindlustatud isiku põetamise korral.

(3) Töövõimetuslehe liigid on haigusleht ja hooldusleht.

(3) Haigusleht võib sisaldada ettepanekuid terviseseisundile vastavate töötingimuste kohta töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse ajal. Ettepanekuid sisaldava haiguslehe väljakirjutamise õigus ajutiselt terviseseisundile vastava töö tegemise kohta töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁴ alusel on ainult arstil.

(4) kehtestab määrusega:

1) töövõimetuslehe andmekoosseisu;

2) töövõimetuslehe avamise, lõpetamise ning kehtetuks tunnistamise tingimused ja korra;

3) töövõimetuslehe tervishoiuteenuse osutajalt Tervisekassale edastamise tingimused ja korra;

4) tervishoiuteenuse osutaja ja tööandja juurdepääsu ulatuse töövõimetuslehe andmekoosseisule.

§ 53. Ajutise töövõimetuse hüvitise määramise ja maksmise kord

(1) Ajutise töövõimetuse hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel. Kui käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktis 1 või lõikes 4 nimetatud kindlustusjuhtum leiab aset kindlustatud isiku välisriigis viibimise ajal, asendab töövõimetuslehte välisriigis isikut ravinud arsti või hambaarsti väljakirjutatud pabertõend. Tervisekassa nõudmisel tuleb tõendile lisada vandetõlgi seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud isiku poolt kinnitatud tõlge eesti keelde, mille kulud kannab kindlustatud isik.

(4) Kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja teeb töövõimetuslehele omapoolsed kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest.

(4) Ettevõtlustulu maksu maksja teeb omapoolsed töövõimetuslehe kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates töövõimetuslehe lõpetamisest, kuid mitte hiljem kui käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 5² sätestatud tähtpäevaks ja korras. Tervisekassa maksab ajutise töövõimetuse hüvitise välja vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 6.

(4) Kindlustatud isiku endisel tööandjal või füüsilisest isikust ettevõtjal ei ole kohustust teha töövõimetuslehele omapoolseid kandeid, kui eelmisele töövõimetuslehele järgnev töövõimetusleht algab pärast töö- või teenistussuhte lõppemist.

(5) Hüvitis määratakse ja makstakse, kui kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja on teinud kindlustatud isiku elektroonilisele töövõimetuslehele omapoolsed kanded hiljemalt 90. kalendripäeval alates töövõimetuslehe lõpetamisele järgnevast kuupäevast. Hüvitist ei määrata ega maksta, kui töövõimetuslehele ei ole tehtud kandeid käesolevas lõikes sätestatud tähtaja jooksul.

(5) Kui kindlustatud isik esitab tööandjale või füüsilisest isikust ettevõtjale paberil töövõimetuslehe, teeb tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja kindlustatud isiku samasisulisele elektroonilisele töövõimetuslehele X-tee liidese kaudu omapoolsed kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult paberil töövõimetuslehe saamise päevast.

(5) Kui kindlustatud isik esitab tööandjale või füüsilisest isikust ettevõtjale teda välisriigis ravinud arsti või hambaarsti väljakirjutatud pabertõendi (edaspidi tõend), esitab tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja Tervisekassale tõendi ning muud hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult tõendi saamise päevast.

(5) Kindlustatud isik võib esitada tõendi ning muud talle hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid Tervisekassale ise.

(5) Tõendi alusel määratakse ja makstakse hüvitis, kui:

1) kindlustatud isiku tõend koos muude hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentidega on Tervisekassale esitatud hiljemalt 90. kalendripäeval alates tõendil märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisele asumise või majandus- või kutsetegevusega taasalustamise päevast või

2) kindlustatud isiku tõend koos muude hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentidega on Tervisekassale esitatud hiljemalt 90. kalendripäeval alates tõendil märgitud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osalemise taasalustamise päevast.

(5) Hüvitist ei määrata ega maksta, kui tõendit ei esitatud käesoleva paragrahvi lõikes 5⁴ sätestatud tähtaja jooksul.

(6) Tervisekassa maksab ajutise töövõimetuse hüvitise välja 30 kalendripäeva jooksul alates päevast, kui kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja on teinud nõuetekohased kanded elektroonilisele töövõimetuslehele või kui tõendi puhul on nõuetekohaselt vormistatud dokumendid laekunud Tervisekassasse. Väljamaksmisega viivitamise korral on Tervisekassa kohustatud maksma viivist vastavalt seadusele.

(7) Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete koosseisu ning hüvitise määramise ja maksmise korra kehtestab

määrusega.

§ 54. Ajutise töövõimetuse hüvitise suurus

(1) Tervisekassa maksab kindlustatud isikule käesolevas seaduses sätestatud ülempiiri arvestades ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest ühe kalendripäeva keskmisest tulust:

1) 70 protsenti statsionaarse ja ambulatoorse tervishoiuteenuse osutamise ning terviseseisundile mittevastavast tööst keeldumise, ajutiselt teenistuskohustuste täitmisest vabastamise ja karantiini korral;

1¹) 80 protsenti alla 3-aastase lapse või alla 18-aastase puudega lapse hooldamise korral, kui hooldav isik ise on haige või hooldavale isikule osutatakse sünnitusabi, haige perekonnaliikme kodus põetamise ning alla 12-aastase lapse või alla 19-aastase puudega kindlustatud isiku põetamise korral;

6) 100 protsenti kutsehaigusest tingitud või tööõnnetuse tagajärjel tekkinud haigestumise või vigastuse korral;

7) 100 protsenti kuriteo tõkestamise või riiklike ja ühiskondlike huvide kaitsmise ning inimelu päästmise korral;

8) 100 protsenti elundi või vereloome tüvirakkude eemaldamise korral teisele isikule raviotstarbeliseks ülekandmiseks.

(1) Tervisekassa maksab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest kuni käesoleva seaduse § 55² alusel arvutatud hüvitise ülempiirini.

(1) Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri ei kohaldata käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktides 3, 4¹ ja 5 sätestatud kindlustusjuhtumite puhul.

(2) Hüvitise suuruse arvutamisel ümardatakse summa sendi täpsusega.

(3) Tervisekassa maksab kindlustatud isikule haigushüvitist, kui kindlustatud isikule on antud ajutiselt terviseseisundile vastav töö töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁵ lõike 1 alusel. Hüvitis koos selle ajavahemiku eest saadava töötasu või palgaga (edaspidi töötasu) on võrdne haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötasuga.

(3) Kui kindlustatud isikul on mitu tööandjat ja tal on vähemalt ühe tööandja juures töötamise eest õigus haigushüvitisele käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punkti 3 alusel, siis juhul kui tööandjal ei ole võimalik pakkuda isiku terviseseisundile vastavaid töötingimusi või isik loobub pakutavast tööst, on hüvitis 70 protsenti tööandja poolt haiguslehele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötasust.

(4) Tervisekassa jätkab kindlustatud isikule haigushüvitise maksmist käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punkti 4¹ alusel alates haiguslehe alusel töötamise esimesest päevast, kui kindlustatud isikul on õigus haigushüvitisele käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punkti 1 alusel ning talle antakse ajutiselt terviseseisundile vastav töö töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁴ alusel. Maksmist ei jätkata kauem kui käesoleva seaduse § 57 lõikes 1 sätestatud tähtajani. Hüvitis koos selle ajavahemiku eest saadava töötasuga on võrdne haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötasuga.

(5) Kui kindlustatud isikul on mitu tööandjat ja tal on vähemalt ühe tööandja juures töötamise eest õigus haigushüvitisele käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punkti 4¹ alusel, siis juhul kui tööandjal ei ole võimalik pakkuda isiku terviseseisundile vastavaid töötingimusi, on hüvitis 70 protsenti tööandja poolt haiguslehele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötasust.

§ 55. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamine

(1) Kalendripäeva keskmine tulu arvutatakse, lähtudes Maksu- ja Tolliameti esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu andmetest ja käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 1, 2, 4, 5 ja 5¹ ning lõigetes 3 ja 3¹ nimetatud isikute esitatud hüvitise saamise õigust tõendavatest andmetest. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel ei võeta arvesse sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punktide 1–3, 3³ ja 6¹–15 ning lõigete 1¹ ja 1² alusel riigi, valla, linna või loomeliidu makstavat sotsiaalmaksu.

(1) Ettevõtluskontolt tasutud sotsiaalmaksu puhul arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud maksumäära alusel.

(2) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega.

(3) Kui käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isiku eest kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel aluseks oleval kalendriaastal ei makstud sotsiaalmaksu, siis võrdub kalendripäeva keskmine tulu töötajaga kokkulepitud töötasu ja arvu 30 jagatisega, kuid see ei tohi olla üle Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuu töötasu alammäära ja arvu 30 jagatise. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötajaga kokkulepitud töötasust või Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuu töötasu alammäärast.

(3) Käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktis 4 sätestatud kindlustusjuhtumi puhul võrdub käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kalendripäeva keskmine tulu töölepingu seaduse § 29 lõike 8 alusel kehtestatud korra kohaselt arvutatud keskmise töötasu ja arvu 30 jagatisega. See ei tohi olla üle Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuu töötasu alammäära ja arvu 30 jagatise.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud korras arvutatud kalendripäeva keskmine tulu on väiksem kui lõikes 3 sätestatud korras arvutatav kalendripäeva keskmine tulu, siis arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu lõikes 3 sätestatud korras.

(5) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 4, 5 või 5¹ või lõike 3 alusel kindlustatud isikute kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud § 5 lõike 2 punktides 4, 5 ja 5¹ nimetatud lepingust tulenevate töökohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isiku eest või tema poolt makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega.

(5) Käesoleva seaduse § 5 lõike 3¹ alusel kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osalemisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isiku eest makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega.

(6) Kui käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 4, 5 või 5¹ või lõike 3 või 3¹ alusel kindlustatud isiku eest kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel aluseks oleval kalendriaastal ei makstud sotsiaalmaksu, võrdub kalendripäeva keskmine tulu sotsiaalmaksuseaduse §-s 2¹ sätestatud kuumäära ja arvu 30 jagatisega. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse töökohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest või füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtte tegevuses osalemisest vabastuse päevale eelnenud päeval kehtinud sotsiaalmaksuseaduse §-s 2¹ sätestatud kuumäärast.

(7) Käesoleva paragrahvi lõike 6 sätteid ei rakendata, kui töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval ei olnud kindlustatud isikul kohustust maksta sotsiaalmaksu avansilisi makseid.

(7) Käesoleva seaduse § 5 lõike 3¹ alusel kindlustatud isiku suhtes ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatut.

(8) Kui kindlustatud isikul on samaaegselt õigus ajutise töövõimetuse hüvitisele rohkem kui ühel käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 5 ja 5¹ nimetatud alusel, arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu kindlustatud isiku jaoks soodsamal alusel.

(9) Käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktides 3 ja 4¹ sätestatud kindlustusjuhtumite puhul arvutatakse haiguslehele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötasu töölepingu seaduse § 29 lõike 8 alusel kehtestatud korra kohaselt.

§ 55¹. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamine vanemahüvitist saanud isikule

(1) Kindlustatud isikule, kellele on töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kolmel kalendriaastal makstud vanemahüvitist perehüvitiste seaduse alusel ja kelle eest on samal ajavahemikul maksnud sotsiaalmaksu riik sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punkti 1 alusel, arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud korras, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi.

(2) Käesolevas paragrahvis sätestatud kalendripäeva keskmise tulu arvutamise erisusi kohaldatakse kindlustatud isikule, kellele makstakse ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehe alusel, millele märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal on kindlustatud isik viibinud vanemapuhkusel.

(3) Sotsiaalkindlustusamet edastab Tervisekassale perehüvitiste seaduse § 33 tähenduses vanemahüvitist saama õigustatud kindlustatud isiku jagatava vanemahüvitise ühe kalendripäeva tulu suuruse (edaspidi vanemahüvitise kalendripäeva tulu), mis on välja arvutatud perehüvitiste seaduse §-s 39 sätestatud korras.

(4) Tervisekassa võrdleb kindlustatud isiku vanemahüvitise kalendripäeva tulu samale isikule käesoleva seaduse § 55 alusel arvutatud kalendripäeva keskmise tuluga ja võtab kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisel aluseks isikule soodsama kalendripäeva tulu.

§ 55². Ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri arvutamine

(1) Ühe kalendripäeva ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiir on kindlustusjuhtumi alguspäeva kalendriaastast arvestades üle-eelmise kalendriaasta Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kahekordne suurus jagatuna 30-ga.

(2) Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruse arvutamiseks järgmise kalendriaasta kohta korrutatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse § 13 lõike 3 alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud eelmise kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa keskmine suurus viiega ja tulemus jagatakse 12-ga. Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruse arvutamisel ümardatakse summa ühe sendi täpsusega.

(3) Tervisekassa avaldab käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel arvutatud järgmise kalendriaasta ühe kalendripäeva hüvitise ülempiiri oma veebilehel hiljemalt 1. detsembril.

§ 56. Õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitist

(1) Õigus saada haigushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse üheksandast päevast alates, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(1) Kui haigushüvitise maksmise aluseks on tööst keeldumine töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁵ lõike 3 alusel, tekib kindlustatud isikul õigus käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punkti 1 alusel arvutatavale haigushüvitisele alates teisest päevast, mil ta keeldus töö- või teenistuskohustusi täitmast.

(1) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 1, 2, 4, 5 ja 5¹ ning lõigetes 3 ja 3¹ nimetatud isikutel tekib raseduse korral õigus saada haigushüvitist käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktis 1 sätestatud kindlustusjuhtumi korral töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest või füüsilisest isikust ettevõtja tegevuses osalemisest vabastuse teisest päevast alates.

(1) Kui haigushüvitise maksmise aluseks on käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punktid 6 ja 7, tekib õigus saada haigushüvitist käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktis 1 sätestatud kindlustusjuhtumi korral töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest vabastuse teisest päevast alates.

(1) Kui haigushüvitise maksmise aluseks on käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punkt 8, tekib õigus saada haigushüvitist käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktis 5 sätestatud kindlustusjuhtumi korral töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest vabastuse esimesest päevast alates.

(2) Kui haigushüvitise maksmise aluseks on ajutiselt terviseseisundile vastava töö andmine töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁵ lõike 1 alusel, tekib kindlustatud isikul õigus käesoleva seaduse § 54 lõike 3 alusel arvutatavale haigushüvitisele alates päevast, millal ta asus terviseseisundile vastavaid töö- või teenistuskohustusi täitma.

(2) Kui haigushüvitise maksmise aluseks on ajutiselt terviseseisundile vastava töö andmine töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁴ alusel, tekib kindlustatud isikul õigus käesoleva seaduse § 54 lõike 4 alusel arvutatavale haigushüvitisele alates päevast, millal ta asus ajutiselt tegema terviseseisundile vastavat tööd, kuid kõige varem töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse 31. päevast.

(3) Õigus saada hooldushüvitist tekib töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse esimesest päevast alates.

§ 57. Haigushüvitise arvutamise aluseks olev ajavahemik

(1) Haiguse või vigastuse korral on kindlustatud isikul õigus saada haigushüvitist kuni haiguslehel märgitud töövõime taastumise päevani, kuid mitte rohkem kui 240 järjestikust kalendripäeva tuberkuloosi või 182 järjestikust kalendripäeva mõne muu haiguse korral.

(3) Karantiini korral on kindlustatud isikul õigus saada haigushüvitist kuni karantiini lõpetamise päevani.

§ 58. Sünnitushüvitise ja lapsendamishüvitise arvutamise aluseks olev ajavahemik

§ 59. Hooldushüvitise arvutamise aluseks olev ajavahemik

(1) Hoolduslehe alusel on kindlustatud isikul õigus saada hooldushüvitist alla 12-aastase lapse või alla 19-aastase puudega kindlustatud isiku põetamise korral kuni 60 kalendripäeva ja teiste perekonnaliikmete kodus põetamise korral kuni seitse kalendripäeva.

(2) Hoolduslehe alusel on kindlustatud isikul õigus saada hooldushüvitist kuni 10 kalendripäeva alla 3-aastase lapse või alla 18-aastase puudega lapse hooldamise korral, kui hooldaja ise on haige või hooldajale osutatakse sünnitusabi.

(3) Ühe hooldusjuhu korral mitmele hooldajale väljakirjutatud hoolduslehe alusel on hooldajatel õigus saada hooldushüvitist kokku mitte rohkem kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1–2 nimetatud kalendripäevade eest.

§ 60. Ajutise töövõimetushüvitise saamise õiguse piirang

(1) Kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui:

1) kindlustatud isiku või põetatava isiku haigestumise või vigastuse põhjustas isiku tahtlus;

2) kindlustatud isiku või põetatava isiku haigestumine või vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist;

3) kindlustatud isik või põetatav isik eirab tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud;

4) kindlustatud isik ei ilmu määratud ajal tervishoiutöötaja vastuvõtule ilma mõjuva põhjuseta;

5) kindlustatud isik saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktis 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu;

7) kindlustatud isikul tekib kindlustuskaitse käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 6 alusel.

(1) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 ja lõikes 2 nimetatud piirang ei kehti juhul, kui kindlustatud isik saab töötasu töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁴ või 12⁵ alusel.

(2) Kui kindlustatud isik või hooldatav isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates.

(3) Kui kindlustatud isik või hooldatav isik ei ilmu määratud ajal tervishoiutöötaja vastuvõtule ilma mõjuva põhjuseta, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist tervishoiutöötaja vastuvõtule mitteilmumise päevast alates.

(4) Kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist juhul, kui ta on:

1) puhkusel;

2) puhkuse ajal hoolduslehel.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 loetletud juhtudel tekib kindlustatud isikul õigus saada hüvitist alates päevast, millal ta katkestab puhkuse ja asub või on kohustatud asuma täitma töö- või teenistuskohustusi.

(6) Kindlustatud isikul, kellel on õigus saada haigushüvitist, ei ole õigust saada sama aja eest hooldushüvitist.

§ 61. Keeld lubada ajutiselt töövõimetut kindlustatud isikut tööle või teenistusse

(1) Tööandja ei tohi lubada käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktis 1 või 2 nimetatud kindlustatud isikut töö- või teenistuskohustusi täitma töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatuse ajal.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keelu rikkumise korral kaotab kindlustatud isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist alates rikkumise päevast.

(3) Tööandja tohib lubada isiku töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12⁴ või 12⁵ alusel töö- või teenistuskohustusi täitma töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse ajal, kui töötaja ja tööandja järgivad tervishoiutöötaja poolt haiguslehele märgitud ettepanekuid terviseseisundile vastavate töö- või teenistustingimuste kohta.

§ 62. Tervisekassa õigused ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisel

(1) Tervisekassa võib otsusega pikendada ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isikul puudub õigus hüvitist saada. Kui kahtlus osutub põhjendamatuks, on Tervisekassa kohustatud tasuma viivist alates käesoleva seaduse § 53 lõikes 6 sätestatud tähtajast.

(2) Tervisekassa on kohustatud enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse tegemist andma kindlustatud isikule vähemalt viie kalendripäeva pikkuse tähtaja asja kohta oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

(3) Tervisekassa võib alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.

(4) Kui ajutise töövõimetuse hüvitise alusetu maksmine toimus ebaõigete andmete esitamise tõttu kindlustatud isiku tööandja poolt või käesoleva seaduse § 61 lõikes 1 nimetatud keelu rikkumise korral, võib Tervisekassa teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda alusetult makstud hüvitise tagasi kindlustatud isiku tööandjalt.

(5) Tervisekassa nõuab tööandjalt tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punkti 6 alusel 100 protsendi ulatuses makstud hüvitise ja nimetatud paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel 70 protsendi ulatuses arvutatud hüvitise vahe.

(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud hoiatustes märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral on Tervisekassal õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

2. jaotis Muud rahalised hüvitised

§ 63. Täiskasvanu hambaproteesihüvitis

§ 64. Sõidukuluhüvitis

§ 65. Täiskasvanu hambaproteesihüvitise alusdokumendid

§ 66. Täiskasvanu hambaproteesihüvitise seotus ajavahemikuga

§ 66¹. Väljaspool ravijärjekorda osutatud tervishoiuteenuse hüvitis

(1) võib Tervisekassa nõukogu ettepanekul kehtestada määrusega loetelu tervishoiuteenustest, välja arvatud hambaraviteenus, ja selliste tervishoiuteenuste kulu hüvitamise korra, mida kindlustatud isikule on väljaspool ravijärjekorda osutanud Eestis tegutsev tervishoiuteenuse osutaja, kellel on tervishoiuteenuse osutamise ajal kehtiv ravi rahastamise leping Tervisekassaga (edaspidi Tervisekassa lepingupartner).

(2) Tervisekassa nõukogu ettepaneku aluseks võib olla:

1) vajadus tagada küllaldane juurdepääs kvaliteetsetele tervishoiuteenustele või

2) vajadus kontrollida kulusid ja vältida rahaliste, tehniliste või inimressursside raiskamist.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruses võib sätestada tervishoiuteenused, mis:

1) mõjutavad olulisel määral patsiendi elukvaliteeti, vältides puude või püsiva tervisekahjustuse väljakujunemist;

2) tingivad patsiendi haiglasse paigutamise vähemalt üheks ööks või

3) nõuavad spetsialiseeritud meditsiinitaristute ja -seadmete kasutamist.

(4) Tervisekassa hüvitab tervishoiuteenuse osutaja poolt ravijärjekorda kantud kindlustatud isikule Tervisekassa lepingupartneri poolt väljaspool ravijärjekorda meditsiinilisel näidustusel ja saatekirja alusel osutatud tervishoiuteenuse osutamise kulu käesoleva seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus sätestatud tingimuste ja piirhindade alusel, ületamata kindlustatud isiku poolt tervishoiuteenuse eest tasutud summat.

(5) Väljaspool ravijärjekorda osutatud tervishoiuteenuse hüvitise maksmisel ei hüvitata kindlustatud isikule käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud lisatasu ja täiendavat omaosalust.

(6) Väljaspool ravijärjekorda osutatud tervishoiuteenuse hüvitis tervishoiuteenuse eest, mille osutamise ravijärjekorrale Eestis on ravikindlustuse seaduse § 38 lõike 3 alusel kehtestatud vähemalt üheaastane maksimumpikkus, makstakse välja Tervisekassa kehtestatud hüvitise väljamaksmise otsuses kindlaksmääratud päeval, kuid mitte hiljem kui nimetatud tervishoiuteenuse osutamise ravijärjekorra maksimumpikkuse kohase tähtaja viimasel päeval.

§ 66². Piiriülese tervishoiuteenuse hüvitis

(1) Kindlustatud isikul on õigus saada käesolevas seaduses ettenähtud ravikindlustushüvitisi seoses tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-s 50³ nimetatud piiriülese tervishoiuteenuse saamisega Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud Eestis.

(2) Tervisekassa hüvitab kindlustatud isikule meditsiinilisel näidustusel osutatud piiriülese tervishoiuteenuse osutamise kulu käesoleva seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus sätestatud tingimuste ja piirhindade alusel, ületamata kindlustatud isiku poolt piiriülese tervishoiuteenuse eest tasutud summat.

(3) Tervisekassa hüvitab kindlustatud isikule meditsiinilisel näidustusel osutatud piiriülese tervishoiuteenuse osutamise käigus väljastatud ja käesoleva seaduse § 43 lõike 1 alusel kehtestatud loetellu kantud ravimite eest tasutud summa nimetatud loetelus kehtestatud tingimustega, käesoleva seaduse § 42 lõike 2¹ alusel kehtestatud piirhindadega ja § 42 lõike 4 alusel sõlmitud hinnakokkulepetega määratud ravimihindade alusel, ületamata kindlustatud isiku poolt ravimi eest tasutud summat.

(4) Tervisekassa hüvitab kindlustatud isikule meditsiinilisel näidustusel osutatud piiriülese tervishoiuteenuse osutamise käigus väljastatud meditsiiniseadmete eest tasutud summa käesoleva seaduse § 48 lõike 4 alusel kehtestatud loetelus sätestatud tingimuste ja piirhindade alusel, ületamata kindlustatud isiku poolt meditsiiniseadme eest tasutud summat.

(5) Piiriülese tervishoiuteenuse hüvitise taotluse menetlemisel on Tervisekassal õigus raviarvete kontrollimiseks kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd (ELT L 316, 14.11.2012, lk 1–11), alusel loodud siseturu infosüsteemi.

(6) Piiriülese tervishoiuteenuse hüvitise maksmisel ei hüvitata kindlustatud isikule käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud lisatasu ja täiendavat omaosalust.

(7) Piiriülese tervishoiuteenuse hüvitise taotlemise, taotluse menetlemise ja hüvitise maksmise korra kehtestab

määrusega.

§ 66³. Eelluba piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks

(1) võib Tervisekassa nõukogu ettepanekul kehtestada määrusega eelloa nõude Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud Eestis, piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks, et:

1) tagada küllaldane ja püsiv juurdepääs kvaliteetsete raviteenuste tasakaalustatud valikule või

2) kontrollida kulusid ja vältida rahaliste, tehniliste või inimressursside raiskamist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eelloa nõude võib kehtestada tervishoiuteenuste saamiseks, mis:

1) olenevad planeerimisvajadusest;

2) tingivad patsiendi haiglasse paigutamise vähemalt üheks ööks;

3) nõuavad kitsalt spetsialiseeritud ja kulukate meditsiinitaristute ja -seadmete kasutamist;

4) kujutavad endast erilist riski patsiendi või elanikkonna jaoks.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruses sätestatakse tervishoiuteenus, mille saamiseks eelloa nõue kehtestatakse, eelloa nõude kehtestamise eesmärk ja eelloa nõude kehtestamise vajaduse ümberhindamise periood.

(4) Eelloa nõude võib kehtestada kas üleriigiliselt või teatud tervishoiuteenuse osutaja osutatava tervishoiuteenuse saamiseks.

(5) Tervishoiuteenuse korral, mille saamiseks on kehtestatud eelloa nõue, maksab Tervisekassa piiriülese tervishoiuteenuse hüvitist vaid juhul, kui kindlustatud isik on saanud asjakohase eelloa.

(6) Kehtestatud eelloa nõue avalikustatakse Sotsiaalministeeriumi, Tervisekassa ja piiriüleste tervishoiuteenuste riikliku kontaktpunkti veebilehel.

(7) Sotsiaalministeerium teavitab Euroopa Komisjoni eelloa nõude kehtestamisest ning selle nõude kohaldamisest ja kohaldamise lõpetamisest.

(8) Eelloa annab kindlustatud isikule Tervisekassa.

(9) Tervisekassa ei või keelduda eelloa andmisest, kui kindlustatud isikul on Eestis õigus tervishoiuteenusele, mille saamiseks eelluba taotletakse, ning kui seda tervishoiuteenust ei saa osutada Eestis meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul, võttes arvesse isiku terviseseisundi objektiivset meditsiinilist hinnangut, tema haiguslugu ja haiguse võimalikku kulgu, valu suurust ja puude laadi taotluse esitamise ajal.

(10) Tervisekassa võib keelduda eelloa andmisest järgmistel põhjustel:

1) kliinilise hinnangu kohaselt on mõistliku kindlusega tuvastatud, et on olemas oht tervisele, mida ei saa pidada vastuvõetavaks, võttes arvesse soovitud piiriülesest tervishoiuteenusest isikule saadavat võimalikku kasu;

2) mõistliku kindlusega on tuvastatud, et piiriülesest tervishoiuteenusest tuleneb märkimisväärne oht üldsuse ohutusele;

3) tervishoiuteenust osutab tervishoiuteenuse osutaja, kelle puhul on tekkinud tõsine ja konkreetne kahtlus tervishoiuteenuse kvaliteedi ja patsiendi ohutuse alaste standardite ja juhiste, sealhulgas järelevalvealaste sätete järgimise suhtes, kui need standardid ja juhised on ette nähtud tervishoiuteenust osutava liikmesriigi õigusnormide või akrediteerimissüsteemidega;

4) tervishoiuteenust saab osutada Eestis meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul, võttes arvesse konkreetse isiku terviseseisundit ja haiguse võimalikku kulgu.

(11) Kui kindlustatud isik taotleb eelluba piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks, teeb Tervisekassa kindlaks, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30.04.2004, lk 1–123) sätestatud eelloa saamise tingimused on täidetud. Kui need tingimused on täidetud, antakse eelluba kõnealuse määruse kohaselt, välja arvatud juhul, kui isik sõnaselgelt soovib teisiti.

(12) Eelloa taotluse menetlemisel on Tervisekassal õigus teistes Euroopa Liidu liikmesriikides tegutsevate tervishoiuteenuse osutajate ja tervishoiutöötajatega seonduvate asjaolude kontrollimiseks kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1024/2012 alusel loodud siseturu infosüsteemi.

(13) Eelloa taotluse menetlemisel on Tervisekassal õigus küsida eksperdihinnangut, et selgitada välja taotletava tervishoiuteenuse osutamise vajadus ja teenuse osutamise tähtaeg.

(14) Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud Eestis, piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks eelloa nõude kehtestamise ning eelloa taotlemise ja andmise tingimused ja korra kehtestab

määrusega.

§ 66⁴. Piiriülese tervishoiuteenuse hüvitamise piirangud

(1) Piiriülese tervishoiuteenuse osutamisel Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi või eriarstiabi osutaja saatekirjata ei maksa Tervisekassa piiriülese tervishoiuteenuse hüvitist, välja arvatud käesoleva seaduse § 70 lõikes 3 nimetatud juhtudel ja § 5 lõike 4 punktis 5 nimetatud kindlustatud isikutele.

(2) Kindlustatud isikule, kellel on kindlustuskaitse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 17, 24 või 26 alusel või kelle vajadus saada piiriülest tervishoiuteenust on tekkinud Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud Eestis, viibimise ajal, makstakse piiriülese tervishoiuteenuse hüvitist Euroopa Liidu liikmesriigi tervishoiuteenuse osutaja väljastatud saatekirja alusel.

6. jagu Lisatasu ja kindlustatud isiku täiendav omaosalus

1. jaotis Üldtingimused

§ 67. Lisatasu ja selle laiendamise keeld

(1) Lisatasu käesoleva seaduse tähenduses on kindlustatud isiku poolt omaosalusele lisaks kantav kulu ravikindlustushüvitise saamiseks, mille maksmise kohustust ei võta üle Tervisekassa. Lisatasud on visiiditasu ja voodipäevatasu.

(2) Tervisekassa ei hüvita lisatasu.

(3) Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutaja ei tohi nõuda, et kindlustatud isik osaleks tervishoiuteenuste loetellu kantud tervishoiuteenuse eest tasumisel lisaks tervishoiuteenuste loetelus, ravimite loetelus ja meditsiiniseadmete loetelus märgitud omaosaluse maksmisele muul viisil, kui käesolevas jaos sätestatud alustel ja ulatuses.

§ 68. Kohustus osutada tervishoiuteenust majutuse standardtingimustes

(1) Tervishoiuteenuse osutaja, kellega Tervisekassa on sõlminud ravi rahastamise lepingu, on kohustatud tagama kindlustatud isikule statsionaarse tervishoiuteenuse saamise ajaks majutuse standardtingimustes.

(2) Majutuse standardtingimused kehtestab

määrusega.

(3) Tervishoiuteenuse osutamisel majutuse standardtingimustest paremates tingimustes võib teenuse osutaja nõuda kindlustatud isikult kooskõlas teenuse osutaja kehtestatud hinnakirjaga tasu, mis on vastavuses pakutavate lisahüvede väärtusega. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud ravi rahastamise lepingu sõlmimisel esitama nimetatud hinnakirja Tervisekassale ning tutvustama seda kindlustatud isikule enne tervishoiuteenuse osutamist.

(4) Kindlustatud isikul on õigus nõuda tervishoiuteenuse osutajalt teenuse osutamist majutuse standardtingimustes. Kui Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutajal on võimalik pakkuda tervishoiuteenust ainult majutuse standardtingimustest paremates tingimustes, siis ei või tervishoiuteenuse osutaja nõuda kindlustatud isikult käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tasu.

2. jaotis Visiiditasu, täiendav omaosalus, voodipäevatasu ja dokumendi väljastamise tasu

§ 69. Visiiditasu koduvisiidi eest

(1) Perearstiabi osutaja võib nõuda kindlustatud isikult visiiditasu koduvisiidi eest.

(2) Visiiditasu ühe koduvisiidi eest ei või ületada käesoleva seaduse § 72 lõikes 1 toodud visiiditasu piirmäära, sõltumata kindlustatute arvust sama koduvisiidi kohta.

(3) Koduvisiidi eest ei või nõuda visiiditasu rasedalt ja alla 2-aastaselt kindlustatud isikult.

§ 70. Visiiditasu ja täiendav omaosalus ambulatoorse eriarstiabi eest tasumisel

(1) Kui ambulatoorset eriarstiabi osutatakse perearstiabi osutaja, eriarstiabi või iseseisva õendusabi osutaja saatekirja alusel või käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul ilma saatekirjata, on eriarstiabi osutajal õigus nõuda kindlustatud isikult visiiditasu maksmist.

(2) Ambulatoorse eriarstiabi osutamisel Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi, eriarstiabi või iseseisva õendusabi osutaja saatekirjata ei võta Tervisekassa üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustust (täiendav omaosalus), välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhtudel.

(3) Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi või eriarstiabi osutaja saatekirjata võtab Tervisekassa kindlustatud isikult üle tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse ambulatoorse eriarstiabi osutamisel, juhul kui eriarstiabi osutatakse trauma, tuberkuloosi, silmahaiguse, naha- või suguhaiguse tõttu või juhul kui osutatakse günekoloogilist või psühhiaatrilist abi või eriarstiabi osutaja jätab patsiendi tema terviseseisundi tõttu eriarstiabi osutaja jälgimisele või ravile.

(4) Kindlustatud isiku suunamisel ambulatoorse eriarstiabi osutaja juurde sellesama tervishoiuteenuse osutaja teise tervishoiutöötaja või teise tervishoiuteenuse osutaja sedasama tervishoiuteenust osutava tervishoiutöötaja juurde ei tohi kindlustatud isikult nõuda visiiditasu maksmist.

(4) Kui ambulatoorse eriarstiabi osutaja jätab kindlustatud isiku tema terviseseisundi tõttu eriarstiabi osutaja jälgimisele või ravile, tohib kindlustatud isikult nõuda visiiditasu kord aastas.

(5) Visiiditasu ei või nõuda, kui:

1) ambulatoorset eriarstiabi osutatakse seoses raseduse või sünnitusega;

3) vältimatu ambulatoorse eriarstiabi osutamisele järgneb vahetult statsionaarse tervishoiuteenuse osutamine.

(6) Kui patsient ütleb tervishoiuteenuse osutamise lepingu üles vähem kui 24 tundi enne teenuse osutamiseks kokkulepitud aega või ei ilmu teenuse osutamiseks kokkulepitud ajal lepingu täitmise kohta, on tervishoiuteenuse osutajal õigus nõuda patsiendilt järgmise tervishoiuteenuse lepingu täitmisel visiiditasu kahekordses suuruses.

§ 70¹. Visiiditasu tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku teenuse eest tasumisel

(1) Kui tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lõike 6 kohaselt tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik osutab iseseisvalt ambulatoorset tervishoiuteenust Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi, eriarstiabi või iseseisva õendusabi osutaja saatekirja alusel, on tal õigus nõuda kindlustatud isikult visiiditasu.

(2) Kui tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik osutab iseseisvalt tervishoiuteenust ilma Eestis tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba omava perearstiabi, eriarstiabi või iseseisva õendusabi osutaja saatekirjata, ei võta Tervisekassa tervishoiuteenuse eest tasumise kohustust üle (täiendav omaosalus).

(3) Kindlustatud isikult ei tohi nõuda visiiditasu, kui teda suunab tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku juurde sama tervishoiuteenuse osutaja või sama tervisekeskuse teine tervishoiutöötaja või kui tervishoiuteenust osutatakse seoses raseduse või sünnitusega.

(4) Kui tervishoiutöötajaga võrdsustatud isik jätab kindlustatud isiku tema terviseseisundi tõttu jälgimisele või ravile, tohib kindlustatud isikult nõuda visiiditasu kord aastas.

(5) Kui patsient ütleb tervishoiuteenuse osutamise lepingu üles vähem kui 24 tundi enne teenuse osutamiseks kokkulepitud aega või ei ilmu teenuse osutamiseks kokkulepitud ajal lepingu täitmise kohta, on tervishoiuteenuse osutajal õigus nõuda patsiendilt järgmise tervishoiuteenuse lepingu täitmisel visiiditasu kahekordses suuruses.

§ 71. Voodipäevatasu

(1) Statsionaarse eriarstiabi osutaja või iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse osutaja võib kindlustatud isikult nõuda majutuse standardtingimustes osutatud teenuste eest voodipäevatasu. Voodipäevatasu võib nõuda iga haiglas oleku ajal alanud kalendripäeva eest, kuid mitte rohkem kui kümne kalendripäeva eest ühe haigusjuhtumi korral.

(2) Voodipäevatasu ei või nõuda intensiivravi osutamise aja eest, raseduse ja sünnitusega seotud statsionaarse eriarstiabi osutamisel ning statsionaarse eriarstiabi osutamisel alaealisele.

(3) Voodipäevatasu kehtestamise õigus on tervishoiuteenuse osutaja nõukogul.

§ 72. Visiiditasu ja voodipäevatasu piirmäär

(1) Koduvisiidi visiiditasu piirmäär on viis eurot ja ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäär on 20 eurot.

(1) Ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu piirmäär on viis eurot, kui ambulatoorset eriarstiabi osutatakse kindlustatud isikule, kes on:

1) alla 19-aastane;

2) rase, välja arvatud käesoleva seaduse § 70 lõike 5 punktis 1 sätestatud juhul;

3) alla üheaastase lapse ema;

4) üle 63-aastane;

5) riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni või vanaduspensioni saaja;

6) töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise või puuduva töövõimega;

7) töötu tööturumeetmete seaduse tähenduses;

8) sotsiaalhoolekande seaduse alusel toimetulekutoetuse saaja või tema perekonnaliige, kui isikule või tema perekonnale on ambulatoorse eriarstiabi osutamise kuul või sellele eelnenud kahel kuul makstud toimetulekutoetust.

(1) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 1¹ nimetatud piirmäärasid kohaldatakse ka tervishoiutöötajaga võrdsustatud isiku iseseisvalt osutatud ambulatoorse tervishoiuteenuse visiiditasule.

(2) Voodipäevatasu piirmäär on viis eurot.

§ 73. Dokumendi väljastamise tasu

(1) Väljastatud dokumendi eest võib tervishoiuteenuse osutaja nõuda kindlustatud isikult mõistlikku tasu.

(2) Tervishoiuteenuse osutaja ei või nõuda kindlustatud isikult tasu töövõimetuslehe ja retsepti väljakirjutamise eest.

(3) Tervishoiuteenuse osutaja ei või nõuda kindlustatud isikult tasu dokumendi väljastamise eest, kui dokument on vajalik Tervisekassale, õiguskaitseorganile või teisele tervishoiuteenuse osutajale seoses tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisega, töövõime hindamiseks või puude raskusastme määramiseks, ega muudel seadusega sätestatud juhtudel.

(4) Tervishoiuteenuse osutajal on õigus nõuda alaealise patsiendi kohta väljastatava dokumendi eest tasu, mis ei ületa dokumendi väljastamisele tehtud keskmisi kulutusi.

4. peatükk MUUDATUSED SEADUSTES

§ 74.

–

§ 87.

[Käesolevast tekstist välja jäetud.]

5. peatükk SEADUSE RAKENDAMINE JA JÕUSTUMINE

§ 88. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamine kuni käesoleva seaduse § 55 jõustumiseni

(1) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isikute kalendripäeva keskmine tulu võrdub töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud kuuel kalendrikuul tööandjate poolt kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu ja töövabastuse alguspäevale eelnenud kuue kuu kalendripäevade arvu jagatisega. Kuue kuu kalendripäevade arvust arvatakse maha päevade arv, millal kindlustatud isik oli töökohustuste või ametiülesannete täitmisest ajutiselt vabastatud töövõimetuslehe alusel või oli puhkusel puhkuseseaduse § 9 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel üle 28 kalendripäeva või § 30 alusel.

(2) Kui käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 1 või 2 alusel kindlustatud isik kalendripäeva keskmise tulu arvutamise aluseks oleval ajavahemikul ei saanud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, siis võrdub kalendripäeva keskmine tulu töötaja põhipalga ja arvu 30 jagatisega, kuid mitte üle Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja arvu 30 jagatise. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval kehtinud töötaja põhipalgast või Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korras arvutatud kalendripäeva keskmine tulu on väiksem kui lõikes 2 sätestatud korras arvutatav kalendripäeva keskmine tulu, siis arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu lõikes 2 sätestatud korras.

(4) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punkti 4 või 5 ja lõike 3 alusel kindlustatud isiku kalendripäeva keskmine tulu võrdub ajavahemikus 1. juuli kuni järgmise kalendriaasta 30. juuni alanud töövabastuse korral nimetatud ajavahemikule eelnenud kalendriaastal (1. jaanuar kuni 31. detsember) kindlustatud isiku eest või tema poolt makstud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu ja arvu 365 jagatisega. Enne jagamist arvatakse arvust 365 maha nende päevade arv, millal kindlustatud isik oli töökohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest ajutiselt vabastatud töövõimetuslehe alusel.

(5) Kui käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktide 4 ja 5 või lõike 3 alusel kindlustatud isiku eest kalendripäeva keskmise tulu arvutamise aluseks oleval kalendriaastal ei makstud sotsiaalmaksu, siis võrdub kalendripäeva keskmine tulu sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõikes 5 sätestatud kuumäära ja arvu 30 jagatisega. Kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse töökohustuste täitmisest või majandus- või kutsetegevusest vabastuse päevale eelnenud päeval kehtivast sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõikes 5 sätestatud kuumäärast.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 sätteid ei rakendata, kui töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäevale eelnenud päeval ei olnud kindlustatud isikul kohustust maksta sotsiaalmaksu või sotsiaalmaksu avansilisi makseid.

(7) Kui kindlustatud isikul on samaaegselt õigus ajutise töövõimetuse hüvitisele käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 4 alusel, arvutatakse kalendripäeva keskmine tulu ühel, kindlustatud isiku valitud, käesolevas paragrahvis sätestatud alusel.

(8) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel kindlustatud isikute kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse sotsiaalmaksu maksja esitatud hüvitise saamise õigust tõendavatest andmetest.

(9) Käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktide 4 ja 5 ja lõike 3 alusel kindlustatud isikute kalendripäeva keskmise tulu arvutamisel lähtutakse Maksu- ja Tolliameti esitatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu andmetest.

§ 89. Üleminekusätted

(1) Kui töövõimetuslehel märgitud töövabastus algab enne 2002. aasta 1. oktoobrit, aga esitatakse ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks pärast 2002. aasta 1. oktoobrit, kohaldatakse hüvitise määramise ja maksmise suhtes käesoleva seaduse sätteid.

(2) Kui Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse alusel kindlustatud isiku rasedus- ja sünnituspuhkus lõpeb käesoleva seaduse kehtivuse ajal, on kindlustatud isikul õigus nõuda selle pikendamist vastavalt käesolevale seadusele.

(3) Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini võib haigekassa sõlmida lepingu käesoleva seaduse § 22 lõike 1 punktis 1 nimetatud isikuga haigekassas kindlustatuks olemise piiranguta.

(4) Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini loetakse kindlustatud isikuga seaduse alusel võrdsustatud isikuks, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, ka kindlustatu ülalpeetav abikaasa.

(5) Kuni käesoleva seaduse § 30 lõike 4 jõustumiseni 2003. aasta 1. juulil hõlmab tervishoiuteenuste loetelus märgitud piirhind kõiki tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke kulusid, välja arvatud kulutused teadustegevusele, õpilaste ja üliõpilaste koolitamisele ning hoonete ehitamisele ja renoveerimisele.

(6) Haigekassa ja tervishoiuteenuse osutajate vahel enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud lepingutele, mis reguleerivad osutatud tervishoiuteenuste eest tasumist, ei kohaldata käesoleva seaduse 3. peatüki 2. jao 2. jaotise sätteid.

(7) Kuni hinnakokkuleppe sõlmimiseni loetakse ravimi hinnakokkuleppe hinnaks 2008. aasta 31. detsembril kehtinud maksimaalne jaemüügihind.

(10) Kuni käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punkti 1 jõustumiseni 2003. aasta 1. aprillil maksab haigekassa kindlustatud isikule ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest ühe kalendripäeva keskmisest tulust 60 protsenti statsionaarse tervishoiuteenuse osutamise ja alla 10-aastase lapse haiglas põetamise korral.

(11) Kindlustatud isikuga käesoleva seaduse alusel võrdsustatud isikuks ei loeta enne 2003/04. õppeaastat õppeasutusse vastu võetud:

1) kaugõppe õppevormis (välja arvatud meditsiinilistel näidustustel) õppivat üliõpilast;

2) õhtuõppe või kaugõppe õppevormis keskhariduse baasil kutsekeskharidust omandavat vähemalt 24-aastast õpilast (välja arvatud, kui ta saab 24-aastaseks õppekava nominaalkestuse jooksul).

(12) Käesoleva seaduse § 57 lõiget 7 kohaldatakse isiku suhtes, kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustusest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algab pärast 2004. aasta 31. juulit.

(13) Pärast 2009. aasta 1. jaanuari lõpeb Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja kindlustuskaitse kahe kuu möödumisel Maksu- ja Tolliametile ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest teatamisest või füüsilisest isikust ettevõtja kustutamisest maksukohustuslaste registrist pärast 2009. aasta 31. detsembrit põhjusel, et isik ei ole taotlenud enda kandmist füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse või tema kandeavaldus äriregistrisse kandmiseks jäi rahuldamata. Maksu- ja Tolliamet on kohustatud teatama haigekassale ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest või registrist kustutamisest kümne kalendripäeva jooksul.

(14) Isiku suhtes, kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastuse lõpuni 2009. aasta 1. juulini kehtinud ravikindlustuse seaduses sätestatut.

(15) Kindlustatud isikuks käesoleva seaduse tähenduses loetakse ka põhihariduse nõudeta kutseõppes õppiv isik ja põhihariduse või keskhariduse baasil kutseharidust omandav õpilane käesolevas seaduses kutseõppe tasemeõppes õppivale isikule kehtestatud tingimustel.

(16) Haigekassa maksab kindlustatud isikule piiriülese tervishoiuteenuse hüvitist nende tervishoiuteenuste ja nende osutamise käigus välja kirjutatud retseptiravimite ja meditsiiniseadmete eest, mis on osutatud või välja kirjutatud alates 2013. aasta 25. oktoobrist.

(17) Ravimite puhul, mis on kindlustatud isikule väljastatud enne 2015. aasta 1. jaanuari, kohaldab haigekassa täiendava ravimihüvitise suuruse arvutamisel 2014. aasta 31. detsembrini kehtinud käesoleva seaduse §-s 47 sätestatut.

(18) Ravimite puhul, mis on kindlustatud isikule väljastatud enne 2017. aasta 1. juulit, kohaldub haigekassa täiendava ravimihüvitise suuruse arvutamisel kuni 2017. aasta 30. juunini kehtinud ravikindlustuse seaduse redaktsioon.

(19) Enne 2017. aasta 1. juulit osutatud hambaraviteenuste eest makstakse täiskasvanute hambaraviteenuse hüvitis välja kuni 2017. aasta 30. juunini kehtinud ravikindlustuse seaduse redaktsiooni alusel juhul, kui avaldus hüvitise saamiseks on esitatud hiljemalt 2017. aasta 1. oktoobriks. Kindlustatule 2017. aastal võimaldatavate hambaraviteenuse hüvitiste summa kokku ei ületa käesoleva seaduse § 33¹ lõike 3 alusel kehtestatud hambaraviteenuse hüvitise kõrgendatud piirmäära. Haigekassa kannab hüvitise kindlustatud isiku või tema poolt määratud kolmanda isiku arveldusarvele hiljemalt 2018. aasta 25. jaanuariks.

(20) Enne 2018. aasta 1. jaanuari osutatud hambaproteesiteenuse eest makstakse täiskasvanu hambaproteesihüvitis välja kuni 2017. aasta 31. detsembrini kehtinud ravikindlustuse seaduse redaktsiooni alusel juhul, kui teenuseosutaja esitab koondarve või kindlustatud isik esitab avalduse hiljemalt 2018. aasta 31. jaanuariks.

(21) Käesoleva seaduse § 29 lõikes 2² sätestatud hambaproteesiteenuse eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmisel võtab haigekassa arvesse 2017. aasta 31. detsembrini kehtinud ravikindlustuse seaduse redaktsioonis sätestatud isikule kolme aasta kohta makstavat täiskasvanu hambaproteesihüvitist, mis on isikule juba välja makstud või mida ta taotleb vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 20. Kindlustatud isiku suhtes enne 2018. aasta 1. jaanuari alanud kolmeaastase ajavahemiku arvestus jätkub kuni selle ajavahemiku lõpuni.

(22) Enne 2018. aasta 1. jaanuari osutatud kehavälise viljastamise ja embrüo siirdamise tervishoiuteenused ning retseptiravimitele tehtud kulutused hüvitatakse vastavalt 2017. aasta 31. detsembrini kehtinud kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse §-s 35¹ sätestatule.

(23) Enne 2018. aasta 1. jaanuari kehtinud ravikindlustuse seaduse § 42 lõike 4 alusel ravimitootja ja valdkonna eest vastutava ministri vahel sõlmitud halduslepingus sätestatud valdkonna eest vastutava ministri õigused ja kohustused lähevad üle haigekassale alates 2018. aasta 1. jaanuarist.

(24) Kuni 2017. aasta 31. detsembrini kindlustatud isiku ambulatoorseks raviks vajalike ja ravimite loetellu kantud ravimite ostmiseks põhjendatult ning tõendatult tasutud summade hüvitamisel kohaldab haigekassa täiendava ravimihüvitise suuruse arvutamisel ja menetlemisel käesoleva seaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 2017. aasta 31. detsembrini.

(25) Enne 2018. aasta 1. jaanuari ravikindlustuse seaduse § 43 lõike 3 alusel esitatud taotluste menetlemisele kohaldab haigekassa 2018. aasta 1. jaanuaril jõustunud käesoleva seaduse redaktsiooni.

(25) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ning kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2021. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse käesoleva seaduse kuni 2020. aasta 31. detsembrini kehtinud redaktsiooni.

(25) Isikule, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ja kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2023. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse käesoleva seaduse kuni 2022. aasta 31. detsembrini kehtinud redaktsiooni.

(26) Isikule, kellel tekkis õigus sünnitushüvitisele või lapsendamishüvitisele enne 2022. aasta 1. aprilli, makstakse sünnitushüvitist või lapsendamishüvitist käesoleva seaduse kuni 2022. aasta 31. märtsini kehtinud redaktsiooni alusel.

(27) Isiku suhtes, kellel on õigus töövõimetushüvitisele käesoleva seaduse § 56 lõike 1 kohaselt ja kelle töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest vabastus algas enne 2023. aasta 1. juulit, kohaldatakse käesoleva seaduse kuni 2023. aasta 30. juunini kehtinud redaktsiooni.

(28) Käesoleva seaduse 2024. aasta 15. mail jõustunud muudatusi rakendatakse alates 2024. aasta 15. maist toimunud kindlustusjuhtumite puhul avatud uutele haiguslehtedele.

(29) Kui rasedale või emapuhkuse õigust omavale isikule kirjutatakse välja tööst keeldumise tõttu või terviseseisundile vastava töö andmiseks haigusleht enne 2024. aasta 15. maid, kohaldatakse tema kindlustusjuhtumile käesoleva seaduse enne 2024. aasta 15. maid kehtinud redaktsiooni.

(30) Kuni 2024. aasta 31. detsembrini kindlustatud isiku ambulatoorseks raviks vajalike ja ravimite loetellu kantud ravimite ostmiseks põhjendatult ning tõendatult tasutud summade hüvitamisel kohaldab Tervisekassa täiendava ravimihüvitise suuruse arvutamisel ja menetlemisel käesoleva seaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 2024. aasta 31. detsembrini.

(31) Käesoleva seaduse 2026. aasta 1. jaanuaril jõustunud ajutise töövõimetuse hüvitise ülempiiri puudutavaid muudatusi rakendatakse alates 2026. aasta 1. jaanuarist toimunud kindlustusjuhtumite puhul avatud uutele töövõimetuslehtedele.

(32) Kui rasedale või emapuhkuse õigust omavale isikule kirjutatakse välja tööst keeldumise tõttu haigusleht enne 2026. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse tema kindlustusjuhtumile käesoleva seaduse enne 2026. aasta 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni.

(33) Käesoleva seaduse § 60 lõike 1 punkti 7 kohaldatakse alates 2026. aasta 1. aprillist toimunud kindlustusjuhtumite puhul avatud uutele töövõimetuslehtedele.

§ 89¹. Töövõimetuslehe väljakirjutamine paberil

(1) Kuni 2014. aasta 31. detsembrini võivad töövõimetuslehe väljakirjutamise õigust omavad arst, hambaarst ja ämmaemand töövõimetuslehe kindlustatud isikule välja kirjutada paberil.

(2) Alates 2015. aasta 1. jaanuarist võivad töövõimetuslehe väljakirjutamise õigust omavad arst, hambaarst ja ämmaemand töövõimetuslehe kindlustatud isikule välja kirjutada paberil vaid käesoleva seaduse § 52 lõikes 1¹ sätestatud juhul.

§ 89². Ravikindlustatus eriolukorras

(1) Vabariigi Valitsuse 2020. aasta 12. märtsil väljakuulutatud eriolukorra ajal loetakse kindlustatud isikuks ka käesoleva seaduse § 5 lõike 2 punktides 4–5¹ nimetatud kindlustatud isikud, kelle eest ei maksta eriolukorra ajal sotsiaalmaksu sotsiaalmaksu miinimumkohustuse ulatuses. Nimetatud isikute kindlustuskaitse ei peatu käesoleva seaduse § 8 lõike 3 kohaselt ja kestab kuni eriolukorra lõppemise kuust ülejärgmise kuu 10. kuupäevani.

§ 89³. Töövõimetuse ennetamise süsteemi järelhindamine

(1) Sotsiaalministeerium analüüsib töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel ajutist terviseseisundile vastava töö andmist ning selle ajal hüvitise maksmise mõju ja tulemuslikkust hiljemalt 2029. aastal.

§ 90. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2002. aasta 1. oktoobril.

(2) Käesoleva seaduse § 25 lõige 3, §-d 47 ja 63 jõustuvad 2003. aasta 1. jaanuaril.

(3) Käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punkt 1 ja § 55 jõustuvad 2003. aasta 1. aprillil.

(4) Käesoleva seaduse § 30 lõige 4 jõustub 2003. aasta 1. juulil.