Krediidiasutuste seadus

2) peab konsolideerimisgrupp vastama käesoleva seaduse § 110³ lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele kolmel järjestikusel majandusaastal, et teda määrataks kui finantskonglomeraati;

3) ei võeta arvesse osalust ühes või mitmes konsolideerimisgruppi kuuluvas väiksema finantssektori osa üksuses, kui osalus on määrav või osalused kokku on määravad finantskonglomeraadi määramisel ning osalused kokku on täiendava järelevalve seisukohast väheolulised.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 2 sätestatut ei kohaldata, kui konsolideerimisgrupi struktuuris on toimunud märkimisväärseid muudatusi.

(7) Finantskonglomeraadi määramisel võib Finantsinspektsioon kokkuleppel teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega otsustada, et käesoleva seaduse § 110³ lõigete 2 ja 3 kohaldamisel:

1) asendatakse bilansimahtudel põhinev suhtarv kas tulude struktuuril, kogu valitsetaval varal või bilansivälistel kohustustel põhineva suhtarvuga;

2) asendatakse bilansimahtudel põhinev suhtarv tulude struktuuril, kogu valitsetaval varal ja bilansivälistel kohustustel põhineva suhtarvuga;

3) arvutustes kasutatavatele suhtarvudele lisatakse kas tulude struktuuril, kogu valitsetaval varal või bilansivälistel kohustustel põhinev suhtarv või kõik nimetatud suhtarvud.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud otsuse võib teha üksnes erandjuhul olukorras, kus tulude struktuur, kogu valitsetav vara või bilansivälised kohustused on täiendava järelevalve teostamise seisukohast olulised.

2. jagu Täiendav järelevalve

§ 110⁵. Järelevalve ulatus ja meetmed

(1) Täiendavat järelevalvet teostatakse sellise Eesti reguleeritud üksuse üle:

1) kes on finantskonglomeraadi juhtiv üksus;

2) kelle emaettevõtja on lepinguriigi segafinantsvaldusettevõtja;

3) kellel on valitsev mõju teise käesoleva seaduse § 110² lõigetes 4–6 nimetatud finantssektori üksuse üle või kelle üle sellisel üksusel on valitsev mõju.

(2) Kui finantskonglomeraat on sellise finantskonglomeraadi osa, kelle üle juba teostatakse käesolevas peatükis sätestatud täiendavat järelevalvet, siis tema üle eraldi täiendavat järelevalvet ei teostata.

(3) Eesti reguleeritud üksuse üle, kelle emaettevõtja on kolmandas riigis asutatud reguleeritud üksus või kolmanda riigi segafinantsvaldusettevõtja ning kelle üle ei teostata järelevalvet käesoleva paragrahvi lõike 1 või 2 alusel, teostatakse täiendavat järelevalvet käesoleva seaduse §-s 110¹² sätestatud korras.

(4) Kui isiku ja Eesti reguleeritud üksuse vahel on märkimisväärne seos või isikul on Eesti reguleeritud üksuse üle valitsev mõju märkimisväärses seoses olemata ning selle reguleeritud üksuse üle ei teostata järelevalvet käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud alustel, otsustab Finantsinspektsioon koos asjasse puutuva finantsjärelevalve asutusega, kas ja millises ulatuses teostada Eesti reguleeritud üksuse üle järelevalvet, nagu ta kuuluks finantskonglomeraati.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud otsus järelevalve teostamiseks tehakse üksnes juhul, kui konsolideerimisgrupp, kuhu Eesti reguleeritud üksus kuulub, vastab käesoleva seaduse § 110¹ lõike 2 punktides 2 ja 3 sätestatud tingimustele.

§ 110⁶. Finantskonglomeraadi koordinaatori määramine

(1) Täiendava järelevalve teostamiseks ja koordineerimiseks määravad asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused ja segafinantsvaldusettevõtja asukohajärgne finantsjärelevalve asutus endi hulgast finantskonglomeraadi koordinaatori.

(2) Finantsinspektsioon määratakse finantskonglomeraadi koordinaatoriks, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) finantskonglomeraadi juhtiv üksus on Eesti reguleeritud üksus;

2) finantskonglomeraati kuuluva Eesti reguleeritud üksuse emaettevõtja on segafinantsvaldusettevõtja;

3) finantskonglomeraati kuuluva Eesti reguleeritud üksuse ja teise lepinguriigi reguleeritud üksuse emaettevõtja on Eestis asuv segafinantsvaldusettevõtja;

4) finantskonglomeraadi juhtivad üksused on Eestis ja teises lepinguriigis asuvad segafinantsvaldusettevõtjad, kusjuures finantskonglomeraati kuuluvad nii Eesti kui ka teise lepinguriigi reguleeritud üksused ning finantskonglomeraadi suuremas finantssektori osas tegutseb nendest üksnes Eesti reguleeritud üksus;

5) finantskonglomeraadi juhtivad üksused on Eestis ja teises lepinguriigis asuvad segafinantsvaldusettevõtjad, kusjuures finantskonglomeraati kuuluvad reguleeritud üksustest üksnes Eesti ja teise lepinguriigi kindlustusandjad, edasikindlustusandjad või eriotstarbelised varakogumid ning Eesti kindlustusandja, edasikindlustusandja või eriotstarbelise varakogumi bilansimaht on suurim;

6) finantskonglomeraadi juhtivad üksused on Eestis ja teises lepinguriigis asuvad segafinantsvaldusettevõtjad, kusjuures finantskonglomeraati kuuluvad reguleeritud üksustest üksnes Eesti ja teise lepinguriigi krediidiasutused, investeerimisühingud või fondivalitsejad ning Eesti krediidiasutuse, investeerimisühingu või fondivalitseja bilansimaht on suurim;

7) finantskonglomeraadi juhtivad üksused on Eestis ja teises lepinguriigis asuvad segafinantsvaldusettevõtjad, kusjuures finantskonglomeraadi suuremas finantssektori osas tegutsevad kas Eesti ja teise lepinguriigi kindlustusandjad, edasikindlustusandjad või eriotstarbelised varakogumid või Eesti ja teise lepinguriigi krediidiasutused, investeerimisühingud või fondivalitsejad ning täidetud on vastavalt kas käesoleva lõike punktis 5 või 6 nimetatud tingimus;

8) Eesti ja teise lepinguriigi reguleeritud üksuste emaettevõtja on segafinantsvaldusettevõtja, kelle asukoht on muu lepinguriik kui käesolevas punktis nimetatu ning finantskonglomeraadi suuremas finantssektori osas tegutseb Eesti reguleeritud üksus, kelle bilansimaht on nimetatud finantssektori osas suurim;

9) finantskonglomeraadi suuremas finantssektori osas tegutseb Eesti reguleeritud üksus, kelle bilansimaht on nimetatud finantssektori osas suurim, ning tegemist ei ole ühegi käesoleva lõike punktides 1–8 nimetatud juhuga.

(3) Asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused võivad ühisel kokkuleppel loobuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kriteeriumite kohaldamisest ja määrata finantskonglomeraadi koordinaatoriks mõne muu finantsjärelevalve asutuse, kui see on põhjendatud tulenevalt finantskonglomeraadi struktuurist või tema tegevuse olulisusest Eestis või teises lepinguriigis.

(4) Finantskonglomeraadi koordinaatori ettepanekul kehtestavad asjasse puutuvad finantsjärelevalve asutused koostöökorra, milles võib muu hulgas täpsustada käesoleva seaduse §-s 110⁷ sätestatud finantskonglomeraadi koordinaatori ülesandeid.

(4) Finantskonglomeraadi koordinaator ja käesoleva seaduse § 13⁴ lõikes 1 nimetatud asutus, kes teostab järelevalvet konsolideerimisgrupi üle, kuhu kuulub emaettevõtjana tegutsev segafinantsvaldusettevõtja, sõlmivad järelevalvealaseks koostööks kirjaliku koostöökorra.

(5) Finantskonglomeraadi koordinaatori määramine ei mõjuta Finantsinspektsiooni teostatava järelevalvega seotud õigusi ja kohustusi.

§ 110⁷. Finantsinspektsiooni ülesanded ja õigused finantskonglomeraadi koordinaatorina

(1) Kui Finantsinspektsioon on määratud finantskonglomeraadi koordinaatoriks, täidab ta järelevalve teostamisel järgmisi ülesandeid:

1) teavitab konsolideerimisgrupi juhtivat üksust või selle puudumisel konsolideerimisgrupi suuremas finantssektori osas tegutsevat suurima bilansimahuga reguleeritud üksust sellest, et konsolideerimisgrupp on määratud finantskonglomeraadiks ja Finantsinspektsioon selle koordinaatoriks;

2) teavitab asjasse puutuvat finantsjärelevalve asutust, segafinantsvaldusettevõtja asukoha finantsjärelevalve asutust, Euroopa Järelevalveasutuste Ühiskomiteed ja Euroopa Komisjoni käesoleva lõike punktis 1 nimetatud konsolideerimisgrupi määramisest finantskonglomeraadiks ning selle koordinaatori määramisest;

3) hindab finantskonglomeraadi finantsolukorda ja teostab finantsolukorra üldist järelevalvet ning kontrollib finantskonglomeraadi vastavust käesoleva seaduse §-des 110⁸–110¹¹ sätestatule;

4) kavandab ja koordineerib koostöös asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutusega järelevalvemeetmeid kriisiolukordade ennetamiseks ja lahendamiseks;

5) kontrollib segafinantsvaldusettevõtja juhi vastavust käesoleva seaduse §-s 110¹³ sätestatule;

6) teeb regulaarselt finantskonglomeraadi stressiteste vastavalt Euroopa Järelevalveasutuste Ühiskomitee juhistele;

7) täidab muid seadusest või selle alusel antud õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

(2) Kui Finantsinspektsioon vajab täiendava järelevalve teostamiseks teavet, mille finantskonglomeraati kuuluv teise lepinguriigi üksus on esitanud oma finantsjärelevalve asutusele, küsib Finantsinspektsioon kõnealust teavet esmajärjekorras nimetatud finantsjärelevalve asutuselt.

(3) Finantsinspektsioon võib käesolevas paragrahvis sätestatud kohustuste täitmiseks esitada finantskonglomeraati kuuluva emaettevõtja asukohajärgsele finantsjärelevalve asutusele taotluse nimetatud emaettevõtja kohta asjakohase teabe saamiseks.

(4) Kui finantskonglomeraati kuuluv segafinantsvaldusettevõtja ei täida käesolevas peatükis sätestatud nõuet või kui nõue on täidetud, aga finantskonglomeraadi maksejõulisus on sellest hoolimata ohustatud, või kui konsolideerimisgrupisisesed tehingud või riskikontsentratsioon ohustavad reguleeritud üksuste finantsseisundit, on Finantsinspektsioonil õigus teha ettekirjutus ja nõuda sellega nõude täitmist või olukorra parandamist. Finantsinspektsioon võib tehtud ettekirjutuse täitmata jätmisel või mittekohasel täitmisel rakendada sunniraha käesoleva seaduse §-s 104¹ sätestatud tingimustel ja korras.

(5) Kui finantskonglomeraat on määratud, on Finantsinspektsioonil koordinaatorina õigus teha ettepanek käesoleva seaduse § 110⁴ lõigetes 5 ja 7 sätestatu üle otsustamiseks.

(6) Finantsinspektsioonil on õigus kokkuleppel teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega käesoleva seaduse § 110³ lõigetes 7 ja 8 nimetatud ajavahemiku jooksul otsustada, et finantskonglomeraadi suhtes lõpetatakse nimetatud lõigetes sätestatu kohaldamine.

§ 110⁸. Finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendid

(1) Kui finantskonglomeraadi juhtiv üksus on Eesti reguleeritud üksus, arvutatakse finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite suurus konsolideeritud raamatupidamise aastaaruande alusel, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 3–12 sätestatut.

(2) Kui finantskonglomeraadi juhtiv üksus ei ole Eesti reguleeritud üksus, arvutatakse finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite suurus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule või vastavalt finantskonglomeraadi koordinaatori määratud põhimõtetele ja tingimustele.

(3) Finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite suuruse arvutamisel võetakse arvesse finantskonglomeraati kuuluvad kindlustusandja, edasikindlustusandja, kindlustusvaldusettevõtja, eriotstarbeline varakogum, krediidiasutus, krediidiasutuse abiettevõtja, fondivalitseja ning investeerimisühing ja muu finantseerimisasutus ning segafinantsvaldusettevõtja.

(4) Finantskonglomeraati kuuluva käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud üksuse konsolideeritud omavahendite suurus arvutatakse vastavalt asjaomase üksuse asutamisriigi õigusaktides sätestatud nõuetele.

(5) Segafinantsvaldusettevõtja omavahendite hinnanguline suurus arvutatakse vastavalt:

1) kindlustustegevuse seaduses kindlustusandja suhtes sätestatule, kui kindlustussektor on finantskonglomeraadi suurem finantssektori osa;

2) käesolevas seaduses krediidiasutuse suhtes või väärtpaberituru seaduses investeerimisühingu suhtes sätestatule, kui pangandus- ja investeerimisteenuste sektor on finantskonglomeraadi suurem finantssektori osa.

(6) Finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite suurus ei või ühelgi hetkel olla väiksem finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite nõutavast suurusest.

(7) Finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite nõutav suurus on kõigi finantskonglomeraati kuuluvate finantssektori üksuste õigusaktidest tulenevate konsolideeritud omavahendite nõutud suuruste summa.

(8) Finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite suuruse arvutuse ja selleks vajalikud andmed esitab vähemalt kord aastas finantskonglomeraadi koordinaatorile:

1) finantskonglomeraadi juhtiv üksus, kui selleks on reguleeritud üksus;

2) segafinantsvaldusettevõtja või koordinaatori poolt koostöös teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja finantskonglomeraadiga määratud reguleeritud üksus, kui finantskonglomeraadi juhtiv üksus ei ole reguleeritud üksus.

(9) Finantskonglomeraadi koordinaator võib finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite suuruse arvutamisel jätta välja finantskonglomeraati kuuluva üksuse, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) nimetatud üksus asub kolmandas riigis ning temalt vajaliku teabe saamine on takistatud, sest kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi koostööks finantskonglomeraadi koordinaatoriga;

2) nimetatud üksusel ei ole finantskonglomeraati kuuluva reguleeritud üksuse täiendava järelevalve seisukohast olulist tähtsust;

3) nimetatud üksuse hõlmamine ei oleks täiendava järelevalve eesmärkide seisukohast põhjendatud või see oleks eksitav.

(10) Kui käesoleva paragrahvi lõike 9 punkti 2 alusel tuleks finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite suuruse arvutamisel jätta välja rohkem kui üks finantskonglomeraati kuuluv üksus, kuid nendel üksustel koos on oluline mõju, ei kohaldata nende suhtes käesoleva paragrahvi lõike 9 punktis 2 sätestatut.

(11) Kui tegemist ei ole kiireloomulise juhtumiga, konsulteerib finantskonglomeraadi koordinaator enne käesoleva paragrahvi lõike 9 punktis 3 nimetatud tingimusele tugineva otsuse tegemist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.

(12) Kui finantskonglomeraadi koordinaator jätab finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite suuruse arvutamisel käesoleva paragrahvi lõike 9 punkti 2 või 3 alusel välja reguleeritud üksuse, on sellele tegevusloa andnud finantsjärelevalve asutusel õigus küsida finantskonglomeraadi juhtivalt üksuselt teavet, mis on vajalik väljajäetud reguleeritud üksuse üle järelevalve teostamiseks.

§ 110⁹. Finantskonglomeraadi riskide kontsentreerumine

(1) Finantskonglomeraadi riskide kontsentreerumine on finantskonglomeraati kuuluvate üksuste varade ja kohustustega seotud riskidest tulenev võimalik kahju, mis on piisavalt suur, et ohustada finantskonglomeraati kuuluva reguleeritud üksuse maksejõulisust või üldist finantsseisundit. Võimalik kahju võib tuleneda krediidiriskist, investeerimisriskist, kindlustusriskist, tururiskist, muudest riskidest või eelnimetatud riskidest kombineeritud kujul või nende vastastikusest mõjust.

(2) Finantskonglomeraadi riskide kontsentreerumise arvutamisel lähtutakse käesoleva seaduse § 85 lõigetest 1–3.

(3) Kui finantskonglomeraadi juhtiv üksus on Eesti reguleeritud üksus, on ta kohustatud vähemalt üks kord aastas esitama finantskonglomeraadi koordinaatorile aruande piirmäärasid ületavast riskikontsentratsioonist finantskonglomeraadi kui terviku kohta. Kui finantskonglomeraadi juhtiv üksus ei ole reguleeritud üksus, on aruande esitamise kohustus segafinantsvaldusettevõtjal või finantskonglomeraati kuuluval reguleeritud üksusel, kelle on määranud finantskonglomeraadi koordinaator pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja finantskonglomeraadiga.

(4) Finantskonglomeraadi koordinaator võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud teavet sagedamini kui üks kord aastas perioodilise aruandluse korras.

(5) Kui Finantsinspektsioon on finantskonglomeraadi koordinaator, kehtestab ta kokkuleppel teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirmäärad. Piirmäära määramisel võetakse aluseks finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendid.

(6) Kui Finantsinspektsioon on finantskonglomeraadi koordinaator, määrab ta pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja finantskonglomeraadiga kindlaks riskid, mille kohta tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud aruanne igal juhul esitada. Nende riskide määramisel tuleb arvesse võtta konsolideerimisgrupi eripära ja riskijuhtimissüsteemi.

(7) Kui finantskonglomeraati kuulub Eesti reguleeritud üksus või segafinantsvaldusettevõtja, kelle asukoht on Eestis, on Finantsinspektsioonil õigus kehtestada finantskonglomeraadi riskide kontsentreerumise piirmäärad või rakendada teisi järelevalvemeetmeid eesmärgiga teostada järelevalvet finantskonglomeraadi riskide kontsentreerumise üle finantskonglomeraadi tasandil, et vältida finantssektorile kehtestatud nõuetest kõrvalehoidumist.

(8) Teostades järelevalvet finantskonglomeraadi riskide kontsentreerumise üle, peab finantskonglomeraadi koordinaator jälgima eelkõige selle võimalikku ülekandumisriski ja huvide konflikti ohtu finantskonglomeraadis, samuti finantssektorile kehtestatud nõuetest kõrvalehoidumise riski ning eelnimetatud riskide mahtu ja ulatust.

§ 110¹⁰. Finantskonglomeraadisisesed tehingud

(1) Finantskonglomeraadisisesed tehingud on kõik tehingud, mille puhul finantskonglomeraadi reguleeritud üksus sõltub oma kohustuste täitmisel otseselt või kaudselt teisest temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvast üksusest või nimetatud konsolideerimisgruppi kuuluva üksusega märkimisväärses seoses olevast füüsilisest või juriidilisest isikust, olenemata sellest, kas nimetatud kohustused on lepingulised või lepinguvälised ja kas nendega kaasneb tasu või mitte.

(2) Kui finantskonglomeraadi juhtiv üksus on Eesti reguleeritud üksus, on ta kohustatud vähemalt kord aastas esitama finantskonglomeraadi koordinaatorile aruande finantskonglomeraadisiseste oluliste tehingute kohta. Kui finantskonglomeraadi juhtiv üksus ei ole reguleeritud üksus, on aruande esitamise kohustus segafinantsvaldusettevõtjal või finantskonglomeraati kuuluval reguleeritud üksusel, kelle on määranud finantskonglomeraadi koordinaator pärast konsulteerimist teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja finantskonglomeraadiga.

(3) Kui Finantsinspektsioon on finantskonglomeraadi koordinaator, määrab ta kokkuleppel teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutuste ja finantskonglomeraadiga kindlaks, milliste tehingute kohta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud aruanne tuleb esitada, võttes tehingute määramisel arvesse finantskonglomeraadi eripära ja riskijuhtimissüsteemi.

(4) Kui Finantsinspektsioon on finantskonglomeraadi koordinaator, kehtestab ta kokkuleppel teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega piirmäära, et määrata kindlaks olulised tehingud, mille kohta tuleb igal juhul aruanne esitada. Piirmäära määramisel võetakse aluseks finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendid.

(5) Kui finantskonglomeraadi koordinaator ei ole kokkuleppel teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega kehtestanud käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud piirmäära, loetakse tehing oluliseks, kui selle väärtus on suurem kui 5 protsenti finantskonglomeraadi konsolideeritud omavahendite suurusest.

§ 110¹¹. Sisekontrolli süsteem ja riskijuhtimine finantskonglomeraadi tasandil

(1) Finantskonglomeraati kuuluva Eesti reguleeritud üksuse sisekontrolli süsteem peab olema piisav ja tõhus ka finantskonglomeraadi tasandil.

(2) Sisekontrolli süsteem peab tagama kõikide finantskonglomeraati kuuluvate üksuste:

1) tegevust ning sisekontrolli süsteemi tõhusust mõjutada võivate riskide tuvastamise ja hindamise;

2) eesmärkide saavutamiseks rakendatud meetmete ja nende tõhususe hindamise;

3) vastavate omavahendite sidumise käesoleva lõike punktis 1 nimetatud riskidega;

4) finantskonglomeraadisiseste tehingute ja riskikontsentratsiooni tuvastamiseks, kontrollimiseks ja haldamiseks vajalike aruandlus- ja raamatupidamisprotseduuride olemasolu;

5) finantskonglomeraadi järelevalveks vajalike andmete ja teabe olemasolu.

(3) Eesti reguleeritud üksus esitab Finantsinspektsioonile kord aastas finantskonglomeraadi õigusliku struktuuri, selle kõigi üksuste, sealhulgas tütarettevõtjad ja olulised filiaalid, loendi ning finantskonglomeraadi organisatsioonilise ülesehituse ja juhtimisskeemi.

(4) Eesti reguleeritud üksus avalikustab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud teabe oma veebilehel ning ajakohastab seda kord aastas või viitab juba varem õigusaktide alusel avalikustatud ajakohasele teabele.

(5) Finantskonglomeraati kuuluva Eesti reguleeritud üksuse juhatus peab tagama, et see reguleeritud üksus ega teised finantskonglomeraati kuuluvad üksused ei võtaks oma tegevuses riske, mis võivad seada ohtu reguleeritud üksuste või konsolideerimisgrupi finantsseisundi.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatu tagamiseks peavad reguleeritud üksusel ja teistel finantskonglomeraati kuuluvatel üksustel olema nende tegevusele vastavad riskide kontrollimise, juhtimise ja hindamise põhimõtted, mis võimaldavad muu hulgas:

1) prognoosida konkreetse äristrateegia rakendamise mõju finantskonglomeraadi nõutavatele omavahenditele;

2) mõõta, jälgida ja kontrollida kõiki finantskonglomeraadi tasandi riske;

3) vajaduse korral aidata kaasa asjakohaste saneerimis- ja kriisilahendamiskavade väljatöötamisel ja elluviimisel.

(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud põhimõtted tuleb regulaarselt üle vaadata ja vajaduse korral neid ajakohastada.

§ 110¹². Täiendav järelevalve kolmandas riigis asuva üksuse tütarettevõtja üle

(1) Kui selle reguleeritud üksuse üle, kelle emaettevõtja on kolmanda riigi reguleeritud üksus või segafinantsvaldusettevõtja, ei teostata käesolevas peatükis sätestatud täiendavat järelevalvet, peab Finantsinspektsioon, kui ta on määratud finantskonglomeraadi koordinaatoriks, hindama kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse teostatavat järelevalvet ja otsustama, kas see on samaväärne käesolevas peatükis kehtestatud nõuetele vastava täiendava järelevalvega.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud samaväärsuse hindamisel lähtub Finantsinspektsioon Euroopa Järelevalveasutuste Ühiskomitee juhistest ja teeb otsuse samaväärsuse kohta pärast konsulteerimist asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega.

(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul on Finantsinspektsioon asjasse puutuv finantsjärelevalveasutus, kuid ta ei ole finantskonglomeraadi koordinaator, ning selle finantskonglomeraadi koordinaatori otsus lõikes 1 nimetatud samaväärsuse kohta erineb Finantsinspektsiooni hinnangust, on Finantsinspektsioonil õigus pöörduda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12–47), artikli 19, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/79/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 48–83), artikli 19 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 84–119), artikli 19 kohaselt asjaomase Euroopa Järelevalveasutuse poole.

(4) Kui järelevalve samaväärsuse hindamisel otsustatakse, et kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse teostatav järelevalve ei ole samaväärne käesolevas peatükis kehtestatud nõuetele vastava täiendava järelevalvega, teostab reguleeritud üksuse tegevuse üle täiendavat järelevalvet finantskonglomeraadi koordinaator.

(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatu kohaselt ei ole täiendava järelevalve teostamine võimalik, on Finantsinspektsioonil, kui ta on koordinaator, kokkuleppel teiste asjasse puutuvate finantsjärelevalve asutustega õigus kasutada muid järelevalve viise, mis tagavad finantskonglomeraati kuuluva reguleeritud üksuse tegevuse üle järelevalve, ning nõuda eelkõige segafinantsvaldusettevõtja asutamist lepinguriigis.

(6) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud järelevalve viisi kasutamisest teisi asjasse puutuvaid finantsjärelevalve asutusi ja Euroopa Komisjoni.

§ 110¹³. Finantskonglomeraati kuuluva segafinantsvaldusettevõtja juhtimine

(1) Segafinantsvaldusettevõtja juhid on segafinantsvaldusettevõtja nõukogu ja juhatuse liikmed.

(2) Segafinantsvaldusettevõtja juhile kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 48 krediidiasutuste juhtide kohta sätestatut.

10. peatükk MORATOORIUM

§ 111. Moratooriumi mõiste

(1) Moratoorium on Eesti krediidiasutuse või kolmanda riigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaali (edaspidi käesolevas peatükis krediidiasutus) tegevuse osaline või täielik peatamine, et selgitada välja raskuste põhjused ja iseloom, kui krediidiasutus on raskustes või võib edaspidi sattuda raskustesse, eesmärgiga kaitsta hoiustajate ja muude võlausaldajate huve.

(2) Õigus otsustada moratooriumi kehtestamine Eesti krediidiasutuse ja tema lepinguriigis asutatud filiaali suhtes on üksnes Finantsinspektsioonil.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus otsustada kolmanda riigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaali suhtes moratooriumi kehtestamine, kui vastava kolmanda riigi järelevalveorganiga ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 112. Moratooriumi kehtestamine

(1) Finantsinspektsioon võib krediidiasutusele kehtestada moratooriumi, kui:

1) krediidiasutus tulenevalt oma finantsseisundist ei täida tähtaegselt kas või ühte oma kohustust hoiustajate ees või

2) krediidiasutuse likviidsete varade ja jooksvate kohustuste vahekord on selline, et Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei ole krediidiasutus suuteline tähtaegselt täitma oma kohustusi või

4) see on Finantsinspektsiooni hinnangul vajalik, et kaitsta võlausaldajate varalisi huve, või esinevad muud asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada krediidiasutuse finantsseisundit või tegevuse jätkuvust.

(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude ilmnemisel krediidiasutusele moratooriumi kehtestada ka pärast seda, kui krediidiasutusele on antud käesoleva seaduse § 117 lõikes 3 sätestatud vabatahtliku lõpetamise luba.

(3) Moratooriumi kehtestamisel määrab Finantsinspektsioon moratooriumi tähtaja, ulatuse, tingimused ja moratooriumihalduri ning tema pädevuse.

(3) Moratooriumi kehtestamise otsus jõustub kõikides lepinguriikides üheaegselt nimetatud otsuse jõustumisega Eestis. Otsus ja selle tagajärjed on kehtivad kõikides lepinguriikides samadel tingimustel ja samas ulatuses nagu Eestis.

(4) Moratooriumi kestus ei või ületada kuut kuud.

(5) Moratooriumihaldur peab vastama käesoleva seaduse § 56 lõikes 2 sätestatud nõuetele. Moratooriumihaldur ei või olla Finantsinspektsiooni töötaja.

(6) Finantsinspektsioon saadab moratooriumi kohta viivitamata teate vastava kande tegemiseks Eesti krediidiasutuse asukohajärgsele äriregistrile ja sellesarnastele teada olevatele registritele lepinguriikides, kus on asutatud selle krediidiasutuse filiaalid, lisades moratooriumihalduri nime, isikukoodi ja kontaktandmed.

(7) Teate moratooriumi kehtestamisest avaldab Finantsinspektsioon viivitamata vähemalt kahes üleriigilise levikuga päevalehes.

§ 113. Krediidiasutuse juhtimine moratooriumi ajal

(1) Moratooriumihalduril on moratooriumi ajal õigus, kui käesoleva seaduse § 112 lõike 3 kohaselt ei ole kehtestatud teisiti:

1) esindada, juhtida ja kontrollida krediidiasutust;

2) peatada krediidiasutuse juhtimisorganite otsuste täitmine;

3) valitseda ja käsutada krediidiasutuse vara.

(1) Moratooriumihalduri volitusi lepinguriigis tõendab moratooriumi kehtestamise otsuse kinnitatud ärakiri koos moratooriumi kehtestamise otsuse tõlkega vastava lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest.

(1) Moratooriumihalduril on õigus kasutada lepinguriigis neid volitusi, mis tal on Eestis. Lisaks sellele võib ta määrata ametisse isikuid, kes teda moratooriumi käigus abistavad või vajaduse korral esindavad. Oma õiguste teostamisel, vara realiseerimisel ja töötajate teavitamisel peab moratooriumihaldur järgima vastava lepinguriigi õigusaktides sätestatut. Tal ei ole õigust kasutada oma õiguste teostamisel sunnivahendeid ega teha otsuseid küsimustes, mis on kohtuvaidluse esemeks.

(2) Moratooriumi kehtestamise otsuse alusel peatuvad krediidiasutuse juhtimisorganite liikmete volitused, kui käesoleva seaduse § 112 lõike 3 kohaselt ei ole kehtestatud teisiti.

(3) Moratooriumihaldur on kohustatud kahe päeva jooksul pärast määramist:

1) paigutama krediidiasutuse asukohta, igasse filiaali ja esindusse teate moratooriumihalduri määramise kohta, tuues teates ära isikute nimed, kelle volitused krediidiasutuse nimel tehinguid sooritada on tühistatud või kelle varasem õigus anda krediidiasutuse poolt korraldusi maksete või ülekannete sooritamiseks on tühistatud;

2) avaldama käesoleva lõike punktis 1 sätestatud sisuga teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja krediidiasutuse asukoha ning filiaali asukoha kohalikus ajalehes ning kordama seda teadet nelja nädala jooksul kord nädalas;

3) teavitama korrespondentpanku ja väärtpaberite keskdepositooriumi, samuti teada olevaid sellesarnaste registrite pidajaid lepinguriikides, kus on asutatud Eesti krediidiasutuse filiaalid, isikutest, kes ei oma enam volitusi krediidiasutuse nimel käsutada krediidiasutuse vara või volituse alusel valitsetavat vara, ja isikutest, kellele on need volitused antud;

4) peatama igasuguse tulude jaotamise, sealhulgas preemiate, lisatasude ja muude soodustuste, laenude ning muude summade väljamaksmised krediidiasutuse juhtidele, töötajatele ja aktsionäridele või liikmetele.

(4) Moratooriumihaldur esitab hoiustajatele ja Tagatisfondile andmed Tagatisfondi seaduses ettenähtud korras.

(5) Moratooriumihaldur saab krediidiasutuse arvel tasu, mis vastab tema ülesannetele. Moratooriumihalduri tasu määrab Finantsinspektsioon. Moratooriumihalduri abilistele, sealhulgas ekspertidele, audiitoritele ja krediidiasutuse töötajatele võib maksta tasu, mis vastab nende ülesannetele ja kvalifikatsioonile.

(6) Moratooriumihaldur peab välja selgitama, kas krediidiasutus suudab raskused kõrvaldada ja oma tegevust jätkata.

(7) Moratooriumihaldur esitab Finantsinspektsioonile 30 päeva jooksul pärast ametisse määramist Finantsinspektsiooni nõutud vormis kirjaliku aruande krediidiasutuse finantsseisundi kohta.

(8) Moratooriumihaldur on kohustatud esitama tegevusaruandeid Finantsinspektsiooni nõudmisel, kuid mitte harvem kui üks kord kuus.

§ 114. Kohustuste täitmine moratooriumi ajal

(1) Moratooriumihaldur on kohustatud kõigi krediidiasutuse hoiustajate, teiste klientide ja võlausaldajate huvidest lähtuvalt tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.

(2) Moratooriumi ajal võib moratooriumihaldur raskuste kõrvaldamise eesmärgil müüa krediidiasutuse vara kõige suuremat kasu andval viisil ja paigutada laekunud summad krediidiasutustesse või madala riskiga rahaturuinstrumentidesse. Moratooriumihaldur võib teha tehinguid ja toiminguid võlausaldajate huvides suuremate kahjude ärahoidmise eesmärgil.

(3) Moratooriumi ajal krediidiasutus ei täida enne moratooriumi kehtestamist võetud rahalisi ja muid varalisi kohustusi. Eeltoodut ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul või kui käesoleva seaduse § 112 lõike 3 kohaselt on kehtestatud teisiti.

(4) Moratooriumi ajal on lubatud:

1) enne moratooriumi kehtestamist krediidiasutuse poolt arveldamiseks vastuvõetud maksekäsunditest tulenevate kohustuste täitmine;

2) väärtpaberituru seaduse §-s 229³ sätestatud kvalifitseeruvatest finantstehingutest tulenevate eseme üleandmise õiguste või kohustuste või makseõiguste või -kohustuste lõpetamisel või nende kohustuste täitmise kiirendamisel toimuva tasaarvestuse (edaspidi lõpetamisel toimuv tasaarvestus) kohaldamine väärtpaberituru seaduse § 229² tähenduses vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele või tasaarvestamine arveldussüsteemi vahendusel;

3) finantstagatise kokkuleppest tulenevate õiguste teostamiseks või kohustuste täitmiseks antud maksekäsundite täitmine, kui finantstagatise kokkulepe on sõlmitud või finantstagatis seatud enne moratooriumi kehtestamist või käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud ajal.

(5) Moratooriumi ajal ei teostata krediidiasutuses sundtäitmisi ega krediidiasutuse vara arestimist, välja arvatud kriminaalmenetluse seadustiku alusel vara arestimine.

(6) Kohus keeldub määrusega moratooriumi ajal krediidiasutuse vastu esitatud avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Moratooriumi lõpuni peatab kohus kohtumenetluse, milles krediidiasutus on kostjaks.

(7) Moratooriumi ajaks peatub krediidiasutuse klientide selliste kohustuste täitmine, mis on sõltuvuses moratooriumi all olevast krediidiasutusest, kui käesoleva seaduse § 112 lõike 3 kohaselt ei ole kehtestatud teisiti.

(8) Moratooriumi kehtestamise päevast kuni moratooriumi lõpetamiseni peatub krediidiasutuse kohustus tasuda võlg rahalise põhi- või kõrvalkohustise järgi, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlgade väljamaksmist jätkatakse kohe pärast moratooriumi lõpetamist, kui krediidiasutus on oma maksevõime taastanud. Trahve ja viiviseid moratooriumi ajal ei määrata, arvestata ega maksta. Intresside arvestamist jätkatakse, kuid nende väljamaksmist alustatakse moratooriumi lõpetamise päevale järgneval päeval vastavalt sõlmitud lepingutele.

(9) Enne moratooriumi kehtestamist võetud kohustuste täitmist alustab krediidiasutus moratooriumi lõpetamise päevale järgneval päeval, kui krediidiasutus on oma maksevõime taastanud.

(10) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei mõjuta:

1) lõpetamisel toimuva tasaarvestuse kohaldamist väärtpaberituru seaduse § 229² tähenduses vastavalt tasaarvestuskokkuleppe või finantstagatise kokkuleppe tingimustele;

2) finantstagatise kokkuleppest või väärtpaberituru seaduse § 229⁴ lõikes 1 nimetatud tasaarvestuskokkulepet või sellega hõlmatud kvalifitseeruvat finantstehingut tagavast tagatiskokkuleppest tulenevate õiguste kasutamist või kohustuste täitmist vastavalt tagatiskokkuleppe tingimustele;

3) makse- ja arveldussüsteemide seaduses sätestatud arveldussüsteemi või süsteemiühenduse vahendusel tehtavaid tasaarvestusi.

(11) Kui tagatiskokkuleppe või tasaarvestuskokkuleppe teine pool tõendab, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma moratooriumi kehtestamisest, siis ei mõjuta moratooriumi kehtestamise otsus samal päeval pärast moratooriumi kehtestamist tehtud järgmiste tehingute või toimingute kehtivust:

1) finantstagatise kokkuleppe sõlmimine ja finantstagatise seadmine, täiendamine või asendamine;

2) tagatislepingu sõlmimine ja tagatise andmine, et tagada tasaarvestuskokkulepe väärtpaberituru seaduse § 229⁴ lõike 1 tähenduses või sellega hõlmatud kvalifitseeruv finantstehing;

3) tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine või mis tahes kvalifitseeruva finantstehingu lisamine tasaarvestuskokkuleppesse.

§ 115. Moratooriumi lõpetamine

(1) Finantsinspektsioon otsustab moratooriumi lõpetamise moratooriumihalduri aruannetes esitatud andmete põhjal moratooriumi kehtestamise otsuses määratud tähtajal, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel moratooriumi kehtestamisest.

(2) Moratooriumihaldur võib taotleda moratooriumi lõpetamist enne määratud tähtaega.

(3) Finantsinspektsioon otsustab moratooriumi lõpetamise ja annab nõusoleku krediidiasutuse tegevuse jätkamiseks, kui:

1) moratooriumihalduri aruande kohaselt on krediidiasutuse raskused kõrvaldatud ja klientide ja võlausaldajate varalised huvid kaitstud ja

2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt ei esine käesoleva seaduse §-s 17 loetletud asjaolusid.

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt tehtud otsuse alusel saab krediidiasutus tagasi oma vara valitsemise õiguse ja juhtimisorganite liikmete volitused jätkuvad.

(5) Kui krediidiasutus ei vasta pärast moratooriumi tähtaja lõppu, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel moratooriumi kehtestamisest, käesolevas seaduses sätestatud tingimustele, otsustab Finantsinspektsioon krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise käesoleva seaduse §-s 17 ettenähtud alustel.

10¹. peatükk MITMES RIIGIS TEGUTSEVATE KREDIIDIASUTUSTE TERVENDAMINE

§ 115¹. Tervendamismeetmete suhtes kohaldatav õigus

(1) Tervendamismeetmed käesoleva seaduse tähenduses on teise lepinguriigi haldusasutuse või kohtu vastava menetluse (tervendamismenetlus) käigus läbi viidavad toimingud, mille eesmärk on säilitada või taastada vastava lepinguriigi krediidiasutuse ja tema filiaali või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali maksevõime ning mis võivad mõjutada kolmandate isikute varasemaid õigusi või millega võib kaasneda maksete ja täitemenetluse peatamine või nõuete vähendamine. Tervendamismeetmetena käsitatakse ka finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud Finantsinspektsiooni või muude pädevate ametiasutuste rakendatavaid kriisilahendusmeetmeid ja -õigusi.

(2) Käesolevas paragrahvis tervendamismeetmete ja -menetluse kohta sätestatut kohaldatakse ka Eesti krediidiasutusele ja tema lepinguriigis asutatud filiaalile ning kolmanda riigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaalile kehtestatud moratooriumi suhtes, samuti Eesti krediidiasutuse ning Eestis filiaali asutanud kolmanda riigi krediidiasutuse pankrotimääruse tegemisele eelneva pankrotimenetluse suhtes.

(3) Tervendamismeetmeid kohaldatakse lepinguriigi krediidiasutuse ja tema filiaalide suhtes vastavalt krediidiasutuse päritoluriigi õigusele, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(4) Tervendamismenetluse tagajärjed pooleliolevale varalisele kohtuvaidlusele, milles on menetlusosaliseks Eesti või teise lepinguriigi krediidiasutus ja tema lepinguriigis asutatud filiaal või kolmanda riigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaal (edaspidi käesolevas paragrahvis krediidiasutus või krediidiasutuse filiaal), määratakse asja menetleva lepinguriigi õiguse kohaselt.

(5) Vastavale lepingule või tehingule kohalduvat lepinguriigi õigust kohaldatakse tervendamismeetmete rakendamise tagajärgede suhtes:

1) töölepingule.

(5) Vastavale lepingule või tehingule kohalduvat õigust kohaldatakse tervendamismeetmete rakendamise tagajärgede suhtes:

1) tasaarvestuskokkuleppele väärtpaberituru seaduse § 229⁴ tähenduses, ilma et see piiraks finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse §-de 43 ja 44 kohaldamist;

2) repotehingule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/2365, mis käsitleb väärtpaberitega finantseerimise tehingute ja uuesti kasutamise läbipaistvust ning millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 (ELT L 337, 23.12.2015, lk 1–34), tähenduses, ilma et see piiraks käesoleva paragrahvi lõike 8 või finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse §-de 43 ja 44 kohaldamist;

3) reguleeritud väärtpaberiturul tehtavale tehingule, kui käesoleva paragrahvi lõikest 8 ei tulene teisiti.

(6) Tervendamismeetmete rakendamise tagajärgede suhtes lepingule, millest tuleneb kinnisasja omandamise või kasutamise õigus, ning krediidiasutusele või krediidiasutuse filiaalile kuuluva kinnisasja käsutustehingu kehtivusele, kui tehing on tehtud pärast selle krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali suhtes tervendamismeetmete rakendamist, kohaldatakse selle lepinguriigi õigust, kus kinnisasi asub.

(7) Tervendamismeetmete rakendamise tagajärgede suhtes isiku õigustele seoses avalikku registrisse kantava kinnisasja, laeva või õhusõidukiga ning krediidiasutusele või krediidiasutuse filiaalile kuuluva laeva või õhusõiduki käsutustehingu kehtivusele, kui tehing on tehtud pärast selle krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali suhtes tervendamismeetmete rakendamist, kohaldatakse registri üle järelevalvet teostava lepinguriigi õigust.

(8) Tervendamismeetmete rakendamise tagajärgede suhtes isiku õigustele seoses registreeritava väärtpaberiga ning krediidiasutusele või krediidiasutuse filiaalile kuuluva registreeritud väärtpaberi käsutustehingu kehtivusele, kui tehing on tehtud pärast selle krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali suhtes tervendamismeetmete rakendamist, kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-s 23¹ sätestatut.

(9) Tervendamismeetmete rakendamine ei mõjuta võlausaldaja õigust oma nõuet krediidiasutuse nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestus on lubatud krediidiasutuse nõudele kohaldatava õiguse kohaselt.

(10) Tervendamismeetmete rakendamine ei mõjuta võlausaldaja või kolmanda isiku asjaõigust, mis koormab menetluse algatamise ajal teises lepinguriigis asuvat krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali eset, eelkõige:

1) pandiõigusest tulenevat eseme müügiõigust;

2) nõude rahuldamise eesõigust, mis tuleneb eelkõige pandiõigusest või tagatisloovutamise kokkuleppest;

3) õigust asi välja nõuda igaühelt, kes seda õigusliku aluseta valdab;

4) õigust eseme viljadele.

(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 10 sätestatut kohaldatakse ka nimetatud lõikes sätestatud asjaõiguse omandamise õigusele, mis on kantud avalikku registrisse ning kehtib kolmandate isikute suhtes.

(12) Tervendamismeetmete rakendamine krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali suhtes ei mõjuta selle krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali poolt omandatava vallasasja müüja omandireservatsioonist tulenevaid õigusi, kui tervendamismeetmete rakendamise ajal asus vallasasi lepinguriigis, kus ei otsustatud tervendamismeetmete rakendamist.

(13) Tervendamismeetmete rakendamine vallasasja müüva krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali suhtes ei anna pärast asja valduse üleandmist õigust müügilepingu tühistamiseks või lõpetamiseks ega takista asja omandamist ostja poolt, kui tervendamismeetmete rakendamise ajal asus vallasasi lepinguriigis, kus ei otsustatud tervendamismeetmete rakendamist.

(14) Käesoleva paragrahvi lõigetes 9, 10, 12 ja 13 sätestatud tehingute kehtetuks tunnistamisele võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu kohaldatakse krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali päritoluriigi õigust.

(15) Kohtu poolt tervendamismeetmete rakendamisel ei kohaldata lepinguriigi krediidiasutuse päritoluriigi õigust, kui üheaegselt on täidetud järgmised tingimused:

1) kohtu poolt rakendatav tervendamismeede näeb ette enne selle meetme rakendamist teostatud ja võlausaldajaid tervikuna kahjustavate õigustoimingute kehtetuks või tagasivõidetavaks tunnistamise korra;

2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õigustoimingust kasu saanud isik tõendab, et selle õigustoimingu suhtes kohaldatakse muu lepinguriigi kui krediidiasutuse päritoluriigi õigust ja selle õiguse kohaselt ei ole alust õigustoimingu vaidlustamiseks.

§ 115². Tervendamismeetmete rakendamine

(1) Õigus otsustada tervendamismeetmete rakendamine lepinguriigi krediidiasutuse ja tema teises lepinguriigis, sealhulgas Eestis, asutatud filiaali suhtes on ainult selle krediidiasutuse päritoluriigi haldusasutusel või kohtul.

(2) Otsus lepinguriigi krediidiasutuse ja tema Eestis asutatud filiaali suhtes tervendamismeetmete rakendamise kohta jõustub Eestis üheaegselt sellise otsuse jõustumisega krediidiasutuse päritoluriigis.

(3) Lepinguriigi krediidiasutuse ja tema Eestis asutatud filiaali suhtes rakendatavad tervendamismeetmed on kehtivad Eestis samadel tingimustel ja samas ulatuses nagu krediidiasutuse päritoluriigis.

(4) Lepinguriigi krediidiasutuse ja tema filiaali või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suhtes tervendamismeetmeid rakendava isiku volitusi Eestis tõendab tema ametisse nimetamise otsuse kinnitatud ärakiri või muu vastava lepinguriigi haldusasutuse või kohtu väljastatud tõend. Eelnimetatud dokumendile peab olema lisatud eestikeelne tõlge.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tervendamismeetmeid rakendaval isikul on õigus kasutada Eestis neid volitusi, mis tal on vastavas lepinguriigis. Lisaks sellele võib ta määrata ametisse isikuid, kes teda tervendamismenetluse käigus abistavad või vajaduse korral esindavad. Oma õiguste teostamisel, vara realiseerimisel ja töötajate teavitamisel peab tervendamismeetmeid rakendav isik järgima Eesti õigusaktides sätestatut. Tal ei ole õigust kasutada oma õiguste teostamisel sunnivahendeid ega teha otsuseid küsimustes, mis on kohtuvaidluse esemeks.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tervendamismeetmeid rakendav isik on kohustatud tegema Eesti avalikesse registritesse kannete tegemiseks vajalikud toimingud Eesti õiguses sätestatud tingimustel ja ulatuses.

(7) Pärast lepinguriigi krediidiasutuse ja tema Eestis asutatud filiaali või Eestis filiaali asutanud kolmanda riigi krediidiasutuse suhtes tervendamismeetmete rakendamisest teadasaamist avaldab Finantsinspektsioon viivitamata sellekohase teate vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes ja oma veebilehel.

§ 115³. Teave Eesti krediidiasutuse suhtes moratooriumi kehtestamise kohta

(1) Finantsinspektsioon teatab viivitamata oma otsusest kehtestada teises lepinguriigis filiaali asutanud krediidiasutuse suhtes moratoorium või kohtu otsusest algatada sellise krediidiasutuse suhtes pankrotimenetlus, nende lepinguriikide finantsjärelevalve asutustele, kus on asutatud krediidiasutuse filiaalid. Teatele lisatakse informatsioon moratooriumi kehtestamise või pankrotimenetluse algatamise olulistest praktilistest tagajärgedest. Teavitamiskohustust ei kohaldata, kui Finantsinspektsioon on vastava teavituse esitanud juba finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 50 alusel.

(2) Kui on tõenäoline, et krediidiasutuse suhtes moratooriumi rakendamine või tema suhtes pankrotimenetluse algatamine võib mõjutada kolmandate isikute huve lepinguriigis, kus on asutatud krediidiasutuse filiaal, ja vastava otsuse peale on võimalik esitada kaebus, avaldab Finantsinspektsioon otsuse väljavõtte viivitamata Euroopa Liidu Teatajas ja vähemalt kahes üleriigilises päevalehes igas lepinguriigis, kus on asutatud krediidiasutuse filiaal.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud otsuse väljavõte avaldatakse lepinguriigi ametlikus keeles või ametlikes keeltes. Väljavõte peab sisaldama otsuse eesmärki ja õiguslikku alust, kaebuse esitamise tähtaega ja tähtpäeva ning kaebuse läbivaatamiseks pädeva kohtu täielikku aadressi. Kaebuse esitamise tähtpäev tuleb näidata eriti selgelt mõistetaval viisil.

§ 115⁴. Koostöö lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega

(1) Finantsinspektsioon teatab tervendamismeetme või -meetmete rakendamise vajalikkusest lepinguriigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaali suhtes selle krediidiasutuse päritoluriigi finantsjärelevalve asutusele. Teavitamiskohustust ei kohaldata, kui Finantsinspektsioon on vastava teavituse esitanud juba finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 50 alusel.

(2) Finantsinspektsioon teatab viivitamata oma otsusest kehtestada kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suhtes moratoorium finantsjärelevalve asutustele lepinguriikides, kus asuvad selle krediidiasutuse teised filiaalid, mis on kantud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EÜ artikli 20 alusel vastavasse nimekirja. Teatele lisatakse informatsioon moratooriumi kehtestamise oluliste praktiliste tagajärgede kohta.

(3) Moratooriumi läbiviimiseks vajalike meetmete rakendamisel kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali suhtes teeb Finantsinspektsioon koostööd käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud finantsjärelevalve asutustega.

10². peatükk OSALUSE SUNDVÕÕRANDAMINE KREDIIDIASUTUSES

§ 115⁵. Osaluse sundvõõrandamine

(1) Krediidiasutuses osaluse sundvõõrandamine on krediidiasutuse osaluse võõrandamine aktsionäride nõusolekuta üldistes huvides õiglase hüvitise (edaspidi hüvitis) eest.

(2) Krediidiasutuseks peetakse käesoleva peatüki tähenduses Eestis registreeritud ja Finantsinspektsioonilt käesoleva seaduse §-s 13 nimetatud tegevusloa saanud äriühingut.

(3) Sundvõõrandiandjaks käesoleva seaduse tähenduses on osalust omav aktsionär, kelle osalus krediidiasutuses sundvõõrandatakse ning sundvõõrandisaajaks (edaspidi sundvõõrandaja) on sundvõõrandatava osaluse omandajana riik.

§ 115⁶. Osaluse sundvõõrandamise alused

(1) Sundvõõrandamist võib teostada üksnes Eesti finantssüsteemi stabiilsuse tagamise ja sellega seotud riskide maandamise eesmärgil, eelkõige krediidiasutuste hoiustajate vahendite säilitamiseks ja nende huvide kaitsmiseks ning juhul kui eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks muud meetmed ei ole kohased või on ebapiisavad.

(2) Krediidiasutuse osaluse võib sundvõõrandada, kui krediidiasutuse tegevus või tegevusetus võib üksi või koostoimes muude mõjuritega ohustada Eesti finantssüsteemi stabiilsust või põhjustada olulisi tõrkeid makse- ja arveldussüsteemides ning esineb vähemalt üks järgmistest tingimustest:

1) krediidiasutus ei täida olulises ulatuses talle kohalduvaid usaldatavusnormatiive;

2) krediidiasutus ei täida käesoleva seaduse § 80 lõikes 1 või 2 sätestatud kohustusi ja ei suuda rahuldada hoiustajate ning muude võlausaldajate õigustatud nõudeid;

3) krediidiasutust ei juhita kindlalt ega usaldusväärselt, tema juhtidelt oodatava ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning juhtimisel ei lähtuta krediidiasutuse ning tema hoiustajate ja muude klientide huvidest, tekitades seeläbi olulisi riske krediidiasutuse majandustegevuse jätkuvusele või äriprotsesside talitluspidevusele.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud sundvõõrandamise aluste olemasolu ei välista muude seaduses sätestatud meetmete rakendamist finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseks.

§ 115⁷. Seaduste kohaldamine

(1) Sundvõõrandamist ei välista seaduse sätted, mis keelavad krediidiasutuse osaluse võõrandamise või jagamise või kitsendavad seda, ega kolmandate isikute õigused.

(2) Sundvõõrandamise menetlusele ei kohaldata äriseadustiku peatükis 29¹ aktsiate ülevõtmise kohta sätestatut.

§ 115⁸. Sundvõõrandamise algatamine

(1) Käesoleva seaduse § 115⁶ lõigetes 1 ja 2 nimetatud tingimuste esinemisel võib Rahandusministeerium algatada sundvõõrandamise menetluse ja valmistada ette sundvõõrandamise otsuse eelnõu, kuulates eelnevalt ära Eesti Panga seisukoha.

(2) Kui teavet käesoleva seaduse § 115⁶ lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimuste esinemise kohta ei esitanud Finantsinspektsioon, küsib Rahandusministeerium Finantsinspektsiooni seisukoha krediidiasutuse osaluse sundvõõrandamise algatamise kohta.

(3) Rahandusministeerium teavitab sundvõõrandamise menetluse algatamisest kohe sundvõõrandatava krediidiasutuse juhatust ja aktsionäre, kelle osalus sundvõõrandatakse, saates neile käesoleva seaduse § 115⁹ lõikes 1 sätestatud teate aktsiaraamatusse kantud aadressil.

(4) Rahandusministeerium teavitab sundvõõrandamise menetluse algatamisest kohe väärtpaberite keskdepositooriumi. Väärtpaberite keskdepositoorium kannab teate alusel krediidiasutuse, milles osalust sundvõõrandatakse, aktsiatele või nende aktsiatega seotud kontodele ajutiselt käsutamist piirava kirje. Kirje kustutatakse käesoleva seaduse § 115¹⁰ lõikes 1 või § 115¹¹ lõikes 4 või väärtpaberite registri pidamise seaduse § 17 lõikes 3 sätestatud muul alusel.

(5) Finantsinspektsioon teeb sundvõõrandamise menetluse algatamisest teada saamisel selle teatavaks välisriigi finantsjärelevalve asutusele, kes teostab krediidiasutuse üle konsolideeritud järelevalvet või järelevalvet tema tütarettevõtjast krediidiasutuse üle.

§ 115⁹. Sundvõõrandamise menetluse algatamise teade

(1) Sundvõõrandamise menetluse algatamise teates tuleb näidata:

1) krediidiasutuse ärinimi, asukoht ja registrikood;

2) nende krediidiasutuses olulist osalust omavate isikute nimed, kelle aktsiate suhtes on algatatud sundvõõrandamise menetlus, ning olemasolu korral registrikoodid või isikukoodid või nende puudumise korral sünniaeg, ning ülejäänud aktsionäride nimed;

3) krediidiasutuse aktsiate ja sundvõõrandatavate aktsiate arv ning sundvõõrandatavate aktsiate arv aktsionäride kaupa;

4) eeldatav käesoleva seaduse §-s 115¹¹ sätestatud aktsiate sundvõõrandamise otsustamise tähtpäev;

5) tähtaeg, mille jooksul on aktsionäril õigus esitada sundvõõrandamise kohta oma arvamus, vastuväited või nõustumus pakkumusega, juhul kui pakkumus on teatesse lisatud;

6) muud sundvõõrandamisega seotud ning tähtsust omavad asjaolud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud tähtaeg ei või olla pikem kui kolm päeva vastava teate saamisest arvates.

(3) Arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise õigust ei rakendata, kui see on seotud ebaproportsionaalse kuluga või see ei võimalda saavutada sundvõõrandamise eesmärki.

§ 115¹⁰. Kokkulepe

(1) Sundvõõrandiandja ja sundvõõrandaja vahel on sõlmitud kokkulepe sundvõõrandiandja aktsiate võõrandamiseks sundvõõrandajale, kui sundvõõrandiandja annab käesoleva seaduse § 115⁹ lõike 1 punktis 5 sätestatud nõustumuse pakkumusega ning Vabariigi Valitsus on selle kinnitanud.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista sundvõõrandiandja ja sundvõõrandaja vahel kokkuleppe sõlmimist aktsiate võõrandamiseks ja omandamiseks muul viisil.

§ 115¹¹. Sundvõõrandamise otsus

(1) Krediidiasutuse osaluse sundvõõrandamise otsustab Vabariigi Valitsus käesoleva seaduse § 115⁶ lõigetes 1 ja 2 nimetatud asjaoludest lähtuvalt.

(2) Vabariigi Valitsuse sundvõõrandamise korralduses märgitakse:

1) käesoleva seaduse § 115⁹ lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatu;

2) krediidiasutuse aktsiate arv ja sundvõõrandatavate aktsiate arv;

3) sundvõõrandamise põhjendused koos õigusliku alusega ja kaalutlused, millest otsuse tegemisel lähtutakse, sealhulgas Finantsinspektsiooni ja Eesti Panga seisukoht sundvõõrandamise algatamise kohta ning sundvõõrandiandjate enne otsuse tegemist esitatud arvamused ja vastuväited;

4) hüvitise suurus, juhul kui krediidiasutuse varalise seisundi hindamine on läbi viidud sundvõõrandamise otsuse tegemist ajaks;

5) muu sundvõõrandamisega seotud asjakohane ja avalikustamisele kuuluv informatsioon, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

(3) Korraldus avaldatakse Riigi Teatajas ja sellega loetakse korraldus sundvõõrandatava krediidiasutuste aktsionäridele kättetoimetatuks.

(4) Pärast otsuse jõustumist ning aktsiate ülekandmist vastavalt käesoleva seaduse §-s 115¹² sätestatule loetakse sundvõõrandatavate aktsiate omand üle läinuks sundvõõrandajale.

(5) Sundvõõrandamise korralduse jõustumisel lõpevad sundvõõrandiandja aktsionäriõigused ning kõik sundvõõrandiandja ja kolmandate isikute õigused olemasolevate ja väljalastavate krediidiasutuse aktsiate suhtes, sealhulgas äriseadustiku § 226¹ lõikes 1, § 241 lõikes 1, §-s 346 ning § 351¹ lõikes 3 sätestatud õigused.

(6) Krediidiasutuse osaluse sundvõõrandamise korral otsustab Vabariigi Valitsus sundvõõrandamise teel omandatud aktsiate valitseja kooskõlas riigivaraseadusega.

§ 115¹². Aktsiate ülekandmine

(1) Rahandusministeerium teavitab jõustunud Vabariigi Valitsuse otsusest viivitamata väärtpaberite keskdepositooriumi sundvõõrandatavate aktsiate ülekandmiseks sundvõõrandajale.

(2) Väärtpaberite keskdepositoorium kustutab kolmandate isikute õigused sundvõõrandatavate aktsiate suhtes enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud aktsiate ülekandmist sundvõõrandajale.

(3) Väärtpaberite keskdepositoorium kannab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse alusel sundvõõrandatud aktsiad Rahandusministeeriumi väärtpaberikontole.

§ 115¹³. Hüvitis ja selle tasumine

(1) Kui Vabariigi Valitsus ei ole käesoleva seaduse § 115¹¹ lõike 2 punktis 4 sätestatud hüvitist määranud, määratakse see lähtudes § 115¹⁵ lõikest 3 hiljemalt ühe kuu möödudes sundvõõrandamise otsuse jõustumisest arvates.

(2) Hüvitis määratakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 115¹⁵ sätestatud hindamise aruandes kajastatule.

(3) Hüvitise kindlaksmääramisel arvestatakse sundvõõrandatava krediidiasutuse osaluse väärtust lähtudes sundvõõrandamise algatamise hetkest.

(4) Hüvitise määramisel ja tasumisel koheldakse sundvõõrandiandjaid ühetaoliselt.

(5) Hüvitis tasutakse sundvõõrandiandjale mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödudes hüvitise määramisest arvates. Alates sundvõõrandamise otsuse jõustumisest peab sundvõõrandisaaja tasuma sundvõõrandiandjale intressi väljamakstava hüvitise summalt vastavalt võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatule.

(6) Hüvitist makstakse rahas või väärtpaberites.

(7) Sundvõõrandiandjal ei ole sundvõõrandamisega seoses õigust nõuda sellise aktsiatest saamata jäänud tulu hüvitamist, mis tekkis krediidiasutuse tegevuse või tegevusetuse tõttu ja mida sundvõõrandamise ajal ei olnud võimalik ette näha.

§ 115¹⁴. Krediidiasutuse varalise seisundi hindamine

(1) Krediidiasutuse varalise seisundi hindamise (edaspidi käesolevas paragrahvis hindamine) eesmärk on selgitada välja sundvõõrandiandjale määratava hüvitise suurus.

(2) Hindamise viib läbi Rahandusministeerium koostöös Finantsinspektsiooniga, kaasates vajaduse korral eksperte.

(3) Hindamist peab kontrollima audiitor, kelle arvamus või järeldusotsus peab sisaldama arvamust krediidiasutuse finantsseisundi ja hindamisel kasutatud meetodi kohta ning hinnangut, kas kasutatud meetod on hüvitise suuruse määramiseks kohane.

(4) Krediidiasutuse vara hindamisel võetakse aluseks eelkõige krediidiasutuse vara suurus, mis jaotataks krediidiasutuse likvideerimisel aktsionäride vahel vastavalt nende aktsiate nimiväärtusele pärast krediidiasutuse võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või tagamist ja nõuete rahuldamiseks või tagamiseks vajaliku raha hoiustamist ning kaasnevate maksude tasumist.

(5) Kui sundvõõrandatavad aktsiad on võetud kauplemisele reguleeritud väärtpaberiturul või mitmepoolsesse kauplemissüsteemi, võib aktsiate väärtuse määramisel arvesse võtta ka sundvõõrandamise menetluse algatamise päevale eelnenud kümne kauplemispäeva aktsiahinna kaalutud keskmist.

(6) Hindamisel ei võeta arvesse neid tagastamatuid finantsvahendeid ja -tagatisi, mida riik või muu avalik-õiguslik juriidiline isik on enne sundvõõrandamise menetluse algatamist krediidiasutusele andnud likviidsuse või maksevõime säilitamiseks või taastamiseks.

(7) Krediidiasutus peab hindamise läbiviijatel võimaldama tutvuda krediidiasutuse ja temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate äriühingute hindamiseks vajalike kõigi mis tahes andmekandjal dokumentidega, tema varadega ning andma muud vajalikku teavet, sealhulgas selgitusi. Hindamise läbiviijad võivad hindamiseks saadud dokumente, teavet ja selgitusi kasutada üksnes hindamiseks ja sundvõõrandatavate aktsiate väärtuse ning hüvitise määramiseks ja nad on kohustatud hoidma saadud dokumente, teavet ning selgitusi konfidentsiaalsena. Krediidiasutus peab täitma käesoleva seaduse § 115¹⁷ lõikes 2 sätestatud kohustust ka hindamise läbiviijate toimingute ja aktide suhtes.

§ 115¹⁵. Krediidiasutuse varalise seisundi hindamise aruanne

(1) Krediidiasutuse varalise seisundi hindamise kohta koostatakse hindamise aruanne.

(2) Hindamise aruanne sisaldab arvamust:

1) krediidiasutuse, milles osalust sundvõõrandatakse, finantsseisundi, -tulemuste ja rahavoogude kohta;

2) aktsiate väärtuse hindamise ja selle metoodika kohta;

3) sundvõõrandiandjatele makstava hüvitise ettepaneku kohta.

(3) Hindamise aruande kinnitab Vabariigi Valitsus. Hindamise aruanne, välja arvatud hüvitise suurus, on konfidentsiaalne ega kuulu avalikustamisele.

§ 115¹⁶. Kolmandate isikute õigused

(1) Kolmandal isikul on õigus nõuda sundvõõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel.

(2) Kolmandal isikul ei ole õigust nõuda sellise saamata jäänud tulu hüvitamist, mis tekkis krediidiasutuse tegevuse või tegevusetuse tõttu ja mida sundvõõrandamise ajal ei olnud võimalik ette näha.

(3) Sundvõõrandamine ei mõjuta käesoleva seaduse § 115¹¹ lõikes 5 nimetamata kolmanda isiku õigusi ja kohustusi krediidiasutuse suhtes ega krediidiasutuse õigusi ja kohustusi kolmanda isiku suhtes.

§ 115¹⁷. Finantsinspektsiooni õigused

(1) Finantsinspektsioonil on informatsiooni saamiseks käesoleva seaduse §-s 115¹⁴ sätestatud varalise seisundi hindamisel käesoleva seaduse §-des 99–102 sätestatud õigused.

(2) Käesoleva seaduse § 99 lõikes 1 sätestatud isikud on kohustatud hoidma konfidentsiaalsena teavet Finantsinspektsiooni poolt nendele suunatud haldusakti ja -toimingu tegemisest, esitamisest, selle täitmisest või täitmata jätmisest menetlusosalise poolt ning haldusakti ja -toimingu sisust.

§ 115¹⁸. Hüvitisega seotud vaidlused

(1) Sundvõõrandamise otsust ei saa kehtetuks tunnistada põhjusel, et hüvitis määrati liiga madal.

(2) Kui sundvõõrandiandjale makstav hüvitis määrati liiga madal, võib kohus sundvõõrandiandja nõudel määrata uue hüvitise. Hüvitise määramine kohtu poolt ei mõjuta sundvõõrandatava osaluse üleminekut.

(3) Hüvitise määramisega seotud vaidlused vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse korras. Kaebus hüvitise määramiseks tuleb kohtule esitada 14 päeva jooksul haldusakti avaldamisest arvates.

11. peatükk KREDIIDIASUTUSE LÕPETAMINE

1. jagu Vabatahtlik ja sundlõpetamine

§ 116. Krediidiasutuse lõpetamise viisid

(1) Krediidiasutus lõpetatakse:

1) krediidiasutuse aktsionäride või liikmete üldkoosoleku otsusel seaduste ja krediidiasutuse põhikirja alusel (vabatahtlik lõpetamine);

2) Finantsinspektsiooni algatusel kohtumääruse alusel (sundlõpetamine);

3) maksejõuetuse korral vastavalt käesolevale seadusele ja pankrotiseadusele;

4) kui krediidiasutus on asutatud ühistupangana ja ühistupangal on vähem kui 50 liiget ning liikmete arv ei ole kahe kuu jooksul suurenenud.

(1) Krediidiasutuse lõpetamise otsus jõustub kõikides lepinguriikides üheaegselt nimetatud otsuse jõustumisega Eestis. Otsus ja selle tagajärjed on kehtivad kõikides lepinguriikides samadel tingimustel ja samas ulatuses nagu Eestis.

(2) Krediidiasutuse võib vabatahtlikult või sundlõpetada tingimusel, et tema varad on piisavad kõigi võlausaldajate õigustatud nõuete täielikuks rahuldamiseks.

(3) Kui likvideerimismenetluse käigus ilmneb, et krediidiasutuse varast ei jätku kõigi võlausaldajate õigustatud nõuete täielikuks rahuldamiseks, peavad likvideerijad peatama oma tegevuse ja algatama pankrotimenetluse, teatades kirjalikult sellest eelnevalt Finantsinspektsioonile.

(4) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda kohtu kaudu ühistupanga sundlõpetamist, kui esinevad käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud alused ja ühistupanka ei ole vabatahtlikult lõpetatud kuue kuu jooksul alates vastava olukorra saabumisest.

§ 117. Vabatahtlik lõpetamine

(1) Krediidiasutuse lõpetamise otsustamiseks aktsionäride või liikmete üldkoosolekul esitab juhatus üldkoosolekule ülevaate krediidiasutuse jooksva aasta majandustegevusest ja krediidiasutuse varalisest seisundist. Ülevaates peab näitama, millise tähtaja jooksul ja milliste vahendite arvel krediidiasutus rahuldab täielikult kõigi võlausaldajate õigustatud nõuded.

(2) Krediidiasutuse juhatus on kooskõlastatult nõukoguga kohustatud vähemalt 15 päeva enne üldkoosoleku päeva esitama Finantsinspektsioonile taotluse krediidiasutuse vabatahtliku lõpetamise loa saamiseks koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetega. Finantsinspektsioon võib kehtestada tähtaja, mille jooksul peavad kõik hoiustajate nõuded olema rahuldatud. Lisaks peab pandikirjade emiteerimiseks täiendava tegevusloa saanud krediidiasutus vabatahtliku lõpetamise loa saamiseks tõendama pandikirjaseaduse § 36 lõikes 5 nimetatud asjaolu.

(3) Finantsinspektsioon annab krediidiasutusele loa vabatahtlikuks lõpetamiseks üksnes tingimusel, et krediidiasutus on võimeline kõigi võlausaldajate õigustatud nõuded täielikult rahuldama hiljemalt kolme kuu jooksul likvideerimisteate avaldamise päevast arvates. Pandikirjade emiteerimiseks täiendava tegevusloa saanud krediidiasutuse puhul peab lisatingimusena olema võimalik lunastada kõiki pandikirju ja täita kõiki muid pandikirjaportfellidest tulenevaid kohustusi vabatahtlikuks lõpetamiseks loa saamise hetkel.

§ 118. Sundlõpetamine

(1) Krediidiasutus lõpetatakse Finantsinspektsiooni avalduse alusel kohtumäärusega, kui krediidiasutuse tegevusluba on Finantsinspektsiooni poolt kehtetuks tunnistatud.

(2) Kohtule tuleb koos avaldusega esitada tõendid käesoleva seaduse §-s 17 sätestatud asjaolude kohta.

(3) Krediidiasutuse sundlikvideerimise otsustab kohus viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kahe tööpäeva jooksul vastava avalduse esitamisest arvates.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ei rakendata äriseadustiku § 366 lõikes 3 sätestatut.

(5) Sundlõpetamise määrus kuulub viivitamatule täitmisele ning kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata likvideerijate tegevust.

§ 119. Likvideerijatele esitatavad nõuded

(1) Likvideerijateks valitakse või määratakse vähemalt kolm pangandusalal kogemusi omavat või juriidilise kõrgharidusega isikut, kellest vähemalt üks peab vastama käesoleva seaduse § 56 lõikes 2 toodud nõuetele.

(2) Likvideerijad peavad oma kohustuste täitmisel säilitama erapooletuse. Finantsinspektsiooni nõudmisel peab likvideerija esitama oma isiklikke ja majanduslikke huve ning nende huvide konflikte kajastava informatsiooni.

(3) Finantsinspektsioonil on õigus sekkuda likvideerijate tegevusse ja nõuda kohtu kaudu uute likvideerijate määramist, kui on andmeid, et likvideerijate tegevus ei vasta seadusele või võlausaldajate nõudeid ei rahuldata objektiivselt.

(4) Likvideerijate tasu määrab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekut arvestades. Tasu suurus ei või aastatasuna ületada 1 protsenti sissenõutud võlgade, müüdud vara ja võlausaldajate rahuldatud nõuete kogusummast. Likvideerijate abilistele, sealhulgas ekspertidele ja audiitoritele, ei maksta tasu rohkem kui tegutseva krediidiasutuse poolt keskmiselt makstakse vastavatel ametikohtadel töötavatele või tegutsevatele isikutele.

(5) Likvideerijate volitusi lepinguriigis tõendab nende valimise või määramise otsuse kinnitatud ärakiri koos otsuse tõlkega vastava lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest.

(6) Likvideerijatel on õigus kasutada lepinguriigis neid volitusi, mis neil on Eestis. Lisaks sellele võivad nad määrata ametisse isikuid, kes neid likvideerimisel abistavad või vajaduse korral esindavad. Oma õiguste teostamisel, vara realiseerimisel ja töötajate teavitamisel peavad likvideerijad järgima vastava lepinguriigi õigusaktides sätestatut. Neil ei ole õigust kasutada oma õiguste teostamisel sunnivahendeid ega teha otsuseid küsimustes, mis on kohtuvaidluse esemeks.

§ 120. Likvideerijate kohustused ja ülesanded

(1) Likvideerijad on kohustatud:

1) teostama krediidiasutuse kõigi varade täieliku inventuuri lõpetamisotsuse jõustumise päeva seisuga;

2) avaldama krediidiasutuse likvideerimismenetluse teate vähemalt kahes ülevabariigilise levikuga ajalehes kahel korral kahenädalase vaheajaga;

3) teatama kõigile teada olevatele võlausaldajatele likvideerimismenetlusest kirjalikult, teatades ühtlasi, millise krediidiasutuse kaudu toimub nõudesummade väljamaksmine;

4) nõudma kõigilt teada olevatelt võlausaldajatelt nende rahaliste nõuete saldokinnituse esitamist kahe kuu jooksul, arvates esimese likvideerimisteate ajalehes ilmumise päevast;

5) teatama viivitamata lõpetamisotsusest korrespondentpankadele ning sulgema korrespondentkontod, samuti vajaduse korral või kui seda näevad ette vastava lepinguriigi õigusaktid, teatama lõpetamisotsusest avalike registrite pidajatele lepinguriikides, kus on asutatud krediidiasutuse filiaalid;

6) esitama Finantsinspektsioonile tegevusaruanded ja lõppbilansi.

§ 120¹. Tegevusaruannete ja lõppbilansi koostamise nõuded likvideerimisel

(1) võib kehtestada määrusega käesoleva seaduse § 120 punktis 6 nimetatud tegevusaruannete ja lõppbilansi koostamisele esitatavad nõuded.

§ 121. Võlausaldajate nõuete esitamine ja rahuldamine

(2) Likvideerijatel on õigus nõuda kõigilt teada olevatelt võlausaldajatelt täiendavaid andmeid ja dokumente nende võlanõude tõestamiseks.

(3) Krediidiasutustele ei rakendata äriseadustiku § 379 lõike 3 ja § 380 sätteid.

2. jagu Krediidiasutuse pankrot

§ 122. Pankrotihoiatuse saamine

(1) Krediidiasutus on kohustatud teatama Finantsinspektsioonile viivitamatult, kuid mitte hiljem kui järgmisel tööpäeval, võlausaldajalt pankrotiseaduse § 10 lõike 2 punktis 1 nimetatud pankrotihoiatuse saamisest.

§ 123. Pankrotiavalduse esitamine

(1) Krediidiasutuse vastu võivad pankrotiavalduse esitada:

1) võlausaldaja;

2) likvideerijad seaduses ettenähtud juhtudel;

3) Finantsinspektsioon.

(2) Tegutsev krediidiasutus kui võlgnik võib pankrotiavalduse esitada ainult Finantsinspektsiooni kirjalikul nõusolekul.

§ 124. Pankrotiavalduse esitamine Finantsinspektsiooni poolt

(1) Finantsinspektsioonil on krediidiasutuse suhtes pankrotiavalduse esitamise õigus sellest olenemata, kas ta on krediidiasutuse võlausaldaja.

(2) Finantsinspektsioonil on õigus esitada pankrotiavaldus lisaks pankrotiseaduse §-s 1 ettenähtud alustele ka juhul, kui krediidiasutus ei suuda rahuldada kas või ühe kliendi õigustatud nõuet ja tal on küllaldaselt andmeid krediidiasutuse maksejõuetuse kohta.

§ 125. Pankrotimenetluse algatamine ja avalduse läbivaatamine

(1) Krediidiasutuse suhtes pankrotimenetluse algatamise otsustab kohus viivitamatult, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul pankrotiavalduse esitamisest arvates.

(2) Finantsinspektsiooni poolt krediidiasutuse suhtes pankrotiavalduse esitamisel ei kohaldata pankrotiseaduse §-de 17–24 sätteid. Kohus vaatab pankrotiavalduse läbi viivitamatult, kuid mitte hiljem kui järgmisel tööpäeval ja otsustab pankroti väljakuulutamise pankrotiavaldusele lisatud tõendite alusel.

(3) Võlausaldaja või likvideerijate avalduse alusel krediidiasutuse pankrotimenetluse algatamise otsustamiseks peab kohus eelistungi. Eelistungile kutsutakse Finantsinspektsiooni esindaja, kes annab arvamuse krediidiasutuse pankrotimenetluse algatamise kohta.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud pankrotiavalduse vaatab kohus läbi mitte hiljem kui seitsme kalendripäeva jooksul pankrotimenetluse algatamisest arvates.

(5) Pankrotimenetluse algatamise määrus ja pankrotimäärus jõustuvad kõikides lepinguriikides üheaegselt nende jõustumisega Eestis. Eelnimetatud määrus ja otsus ning nende tagajärjed on kehtivad kõikides lepinguriikides samadel tingimustel ja samas ulatuses nagu Eestis.

§ 126. Ajutise halduri ja pankrotihaldurite määramine

(1) Krediidiasutuse ajutise halduri ja pankrotihaldurid määrab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekul.

(2) Krediidiasutuse pankrotimenetluses on vähemalt kolm pankrotihaldurit, kellest vähemalt üks peab vastama käesoleva seaduse § 56 lõikes 2 sätestatud nõuetele. Krediidiasutuse pankrotimenetluses ei kohaldata pankrotiseaduse §-s 61 sätestatut.

(3) Kohus vabastab pankrotihalduri tema soovil. Vabastamise soovist teatab pankrotihaldur Finantsinspektsioonile 30 päeva ette, esitades tegevusaruande.

(4) Kui pankrotihaldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, vabastab kohus pankrotihalduri Finantsinspektsiooni avalduse või pankrotitoimkonna otsuse alusel.

(5) Kui pankrotihaldur vabastatakse, määratakse uus pankrotihaldur käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud korras.

(6) Ajutine haldur ja pankrotihaldur on kohustatud seitsme päeva jooksul pärast määramist esitama käesoleva seaduse § 119 lõikes 2 nimetatud informatsiooni kohtule ja Finantsinspektsioonile.

(7) Krediidiasutuse pankrotihalduri tasu määrab kohus Finantsinspektsiooni ettepanekut arvestades. Tasu suurus ei või aastatasuna ületada 1 protsenti pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud summast. Krediidiasutuse pankrotihalduri tasu määramisel ei kohaldata pankrotiseaduse § 65¹ lõiget 4.

(8) Krediidiasutuse ajutise halduri ja pankrotihalduri volitusi lepinguriigis tõendab tema määramise kohta tehtud kohtu määruse või otsuse kinnitatud ärakiri koos nimetatud dokumendi tõlkega vastava lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest.

(9) Ajutisel halduril või pankrotihalduril on õigus kasutada lepinguriigis neid volitusi, mis tal on Eestis. Lisaks sellele võib ta määrata ametisse isikuid, kes teda pankrotimenetluse käigus abistavad või vajaduse korral esindavad. Oma õiguste teostamisel, vara realiseerimisel ja töötajate teavitamisel peab ajutine haldur või pankrotihaldur järgima vastava lepinguriigi õigusaktides sätestatut. Tal ei ole õigust kasutada oma õiguste teostamisel sunnivahendeid ega teha otsuseid küsimustes, mis on kohtuvaidluse esemeks.

§ 127. Ajutise halduri kohustused

(1) Ajutine haldur määrab, konservatiivsuse printsiibist lähtudes, kindlaks võlgnikuks oleva krediidiasutuse varade õige ja õiglase väärtuse ja esitab vastavad dokumendid kohtule koos ajutise halduri aruandega.

(2) Kui krediidiasutus on konsolideerimisgrupi emaettevõtja, on ajutine haldur kohustatud kindlaks määrama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud viisil konsolideerimisgrupi netovarad.

(3) Ajutine haldur on kohustatud korraldama enne pankrotimenetluse algatamist krediidiasutuse poolt vastuvõetud maksekäsundite täitmist käesoleva seaduse § 87 kohaselt sätestatud korras.

(4) Ajutisel halduril on oma kohustuste täitmisel õigus teha koostööd ja saada teavet ning dokumente krediidiasutuse audiitorilt ja Finantsinspektsioonilt.

§ 128. Pankrotihalduri kohustused

(1) Pankrotihaldur teatab hoiustajatele, teistele klientidele ja võlausaldajatele pankrotimäärusest ning täidab Tagatisfondi seaduses ettenähtud kohustused.

(2) Pankrotihaldur on kohustatud viivitamata teatama pankrotimäärusest korrespondentpankadele ja sulgema korrespondentkontod, samuti vajaduse korral või juhul, kui seda näevad ette vastava lepinguriigi õigusaktid, teatama pankrotimäärusest avalike registrite pidajatele lepinguriikides, kus on asutatud krediidiasutuse filiaalid.

(3) Pankrotihaldur on kohustatud korraldama enne pankrotimenetluse algatamist krediidiasutuse poolt vastuvõetud maksekäsundite täitmist käesoleva seaduse § 87 kohaselt sätestatud korras.

(4) Pankrotihaldur on kohustatud hoidma rahalisi vahendeid pankrotitoimkonna poolt määratud korras.

(5) Krediidiasutuse pankrotihaldur on kohustatud esitama tegevusaruandeid Finantsinspektsiooni nõutud kujul ja vormis.

§ 129. Pankrotitoimkond

(1) Krediidiasutuse pankrotitoimkond peab olema vähemalt viieliikmeline ja toimkonna koosseisu peab kuuluma vähemalt üks Tagatisfondi ja üks Finantsinspektsiooni poolt nimetatud isik.

(2) Krediidiasutuse pankrotitoimkonna nimetab kohus pankrotihalduri ja Finantsinspektsiooni ettepanekul.

(3) Krediidiasutuse pankrotimenetluses ei kohaldata pankrotiseaduse § 74 lõigetes 1, 5 ja 7 sätestatut.

§ 130. Nõuded krediidiasutuse pankrotimenetluses

(1) Nõudeavalduse esitamise kohustusest on vabastatud:

1) Tagatisfond – Tagatisfondi seaduse alusel väljamakstud hüvitiste ulatuses;

2) hoiustaja, kelle hoiused on tagatud Tagatisfondi seaduses ettenähtud korras ja ulatuses, – nõuetes Tagatisfondi poolt hüvitamata summade ulatuses, kui hoius ületab Tagatisfondi seaduse § 25 lõikes 2 või §-des 110 ja 111 sätestatud määra ning ta on esitanud Tagatisfondi seaduse § 38 lõikes 3 nimetatud seisukoha.

(2) Krediidiasutuse pankrotimenetluses võib pankrotiseaduse § 99 lõigetes 1 ja 2 sätestatut kohaldada pärast võlausaldajate nimekirja kinnitamist.

§ 131. Nõuete rahuldamisjärkude erisused

(1) Pärast pankrotiseaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes:

1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded pankrotiseaduse § 153 lõikes 2 sätestatud ulatuses;

2) tagatud hoiused ja Tagatisfondi nõuded, mis on tekkinud krediidiasutuse tasumata hoiuste tagamise osafondi osamaksetest ja regressiõiguse alusel nende hoiustajate õiguste suhtes, kelle hoiused on Tagatisfond hüvitanud;

3) füüsiliste isikute ning mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate Tagatisfondi poolt tagamisele kuuluvatest hoiustest tulenevad nõuded osas, mis ületab Tagatisfondi seaduse § 25 lõikes 2 nimetatud hoiuste hüvitamise piirmäära, samuti füüsiliste isikute ning mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sellistest hoiustest tulenevad nõuded, mida ei käsitleta tagatud hoiustena ainult seetõttu, et need on avatud Eesti krediidiasutuste kolmandates riikides asuvate filiaalide kaudu;

4) tähtaegselt esitatud tunnustatud muud nõuded;

5) tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud muud nõuded;

5¹) muud tagamata nõuded, mis tulenevad võlainstrumentidest, mille lepinguline lõpptähtaeg on vähemalt üks aasta arvates nende emiteerimisest, ja mis ei sisalda tuletisinstrumentide tunnuseid ega ole ise tuletisinstrumendid ning mille emiteerimisega seotud lepingulises dokumentatsioonis ja asjakohasel juhul prospektis on selgelt osutatud nõude madalamale rahuldamisjärgule;

6) kapitaliinstrumendid ja allutatud kohustused, mis ei ole arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 26–88 nimetatud omavahendite koosseisu.

(1) Käesoleva paragrahvi tähenduses on võlainstrumendid võlakirjad ja muud liiki võõrandatavad võlainstrumendid ning instrumendid, mille alusel tekib võlg või tunnustatakse võla olemasolu. Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 5¹ kohaldamisel ei käsitata võlainstrumente tuletisinstrumente sisaldavate võlainstrumentidena üksnes juhul, kui:

1) võlainstrument on muutuva intressimääraga, mis tuleneb Euriborist või muust üldtunnustatud baasintressimäärast, või

2) võlainstrument ei ole nomineeritud emitendi asukohariigi vääringus, tingimusel et põhisumma, tagasimakse ja intress on nomineeritud samas vääringus.

(1) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5¹ nimetatud nõuded on krediidiasutuse pankrotimenetluses kõrgema rahuldamisjärguga kui nõuded, mis tulenevad finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse § 74 lõikes 1 nimetatud instrumentidest.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 artiklites 26–88 sätestatud omavahenditest tulenevad nõuded rahuldatakse pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuete rahuldamist. Kui nõuet kajastatakse omavahendite koosseisus vaid osaliselt, käsitatakse seda käesoleva lõike kohaldamisel kogusummas omavahenditest tuleneva nõudena.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse lisaks Eestis asutatud krediidiasutustele ka sellistele Eestis asutatud finantseerimisasutusest tütarettevõtjatele, Eestis asutatud finantsvaldusettevõtjatele, segavaldusettevõtjatele ja segafinantsvaldusettevõtjatele, kes kuuluvad selle krediidiasutusega samasse konsolideerimisgruppi.

§ 132. Pankrotivara moodustamise erisused

(1) Maksete tagatisvahendid ei kuulu krediidiasutuse pankrotivara hulka summas, mis on vajalik enne pankrotimenetluse algatamist krediidiasutuse poolt vastuvõetud maksekäsundite täitmiseks.

(1) Kogumispensionide seaduse alusel pensioniregistri pidaja poolt kogumispensioni sisse- või väljamakseteks krediidiasutusse paigutatud vara ei kuulu krediidiasutuse pankrotivara hulka.

(2) Tagasivõitmisele ei kuulu vara, mis on võlgniku omandist välja läinud krediidiasutuse moratooriumi ajal kooskõlas käesoleva seaduse § 114 lõigetes 2 ja 4 sätestatuga, pankrotimenetluse ajal kooskõlas §-s 87 sätestatuga või seoses nõude loovutamisega, mille eesmärk on pandikirjade tagatisvara moodustamine kooskõlas pandikirjaseaduse §-des 31¹ ja 31⁶ sätestatuga.

§ 133. Pankrotivara müük

(1) Pankrotihalduril on õigus müüa krediidiasutuse tervikvara pankrotitoimkonna nõusolekul tingimusel, et ostja tagab kõik võlausaldajate nõuded.

(2) Kui krediidiasutuse vara ei ole õnnestunud müüa mingil muul viisil, võib võlausaldajate üldkoosolek teha oma otsusega pankrotihaldurile ettekirjutuse müüa krediidiasutuse vara võlausaldajale tema nõudega tasumise teel proportsionaalselt tema kaitstud nõudele. Nimetatud otsuse poolt peab hääletama vähemalt 3/4 kohal viibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded peavad moodustama vähemalt 2/3 kõikide nõuete summast.

§ 134. Krediidiasutuse tervendamine ja kompromiss

(1) Pankrotihaldur võib krediidiasutuse tervendamiskava võlausaldajate üldkoosolekule kinnitamiseks esitada ainult Finantsinspektsiooni nõusolekul.

(2) Kompromissi võib krediidiasutus pankrotimenetluse käigus teha ainult Finantsinspektsiooni nõusolekul. Krediidiasutus peab tegevuse alustamiseks saama uue tegevusloa vastavalt käesoleva seaduse 2. peatükis sätestatule.

3. jagu Mitmes riigis tegutseva krediidiasutuse likvideerimine

§ 134¹. Likvideerimismenetluse suhtes kohaldatav õigus

(1) Likvideerimismenetlus käesoleva jao tähenduses on teise lepinguriigi haldusasutuse või kohtu alustatud menetlus, mille käigus rahuldatakse võlausaldajate nõuded selle lepinguriigi krediidiasutuse ja tema filiaali või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali vara arvel ja viiakse läbi muud lepinguriigi krediidiasutuse ja tema filiaali või selles lepinguriigis asutatud kolmanda riigi krediidiasutuse filiaali lõpetamiseks vajalikud toimingud, kaasa arvatud menetlus, mis lõpetatakse võlausaldajate nõusolekul, kompromissi kinnitamisega või muu sarnase kokkuleppe alusel.

(2) Käesolevas paragrahvis likvideerimismenetluse suhtes sätestatut kohaldatakse ka Eesti krediidiasutuse likvideerimismenetluse suhtes nii vabatahtliku kui ka sundlõpetamise korral, samuti tema pankrotimääruse tegemisele järgneva pankrotimenetluse suhtes ning kolmanda riigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise suhtes.

(3) Likvideerimismenetlust kohaldatakse lepinguriigi krediidiasutuse ja tema filiaalide suhtes vastavalt krediidiasutuse päritoluriigi õigusele, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.

(4) Likvideerimismenetluse suhtes kohaldatava õiguse määramisel kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse § 115¹ lõigete 4–14 sätteid.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud juhtudel määratakse vastava riigi õigusega eelkõige kindlaks:

1) Eesti või teise lepinguriigi likvideeritava krediidiasutuse ja tema lepinguriigis asutatud filiaali või kolmanda riigi krediidiasutuse Eestis asutatud filiaali (edaspidi käesolevas paragrahvis krediidiasutus või krediidiasutuse filiaal) varade koosseis ja krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali poolt pärast likvideerimismenetluse alustamist omandatud varade õiguslik staatus;

2) krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali ja likvideerijate õigused ja kohustused;

3) tasaarvestuse kasutamise tingimused;

4) likvideerimismenetluse mõju lepingutele, mille üheks pooleks on krediidiasutus või krediidiasutuse filiaal;

5) likvideerimismenetluse mõju võlausaldajate poolt algatatud menetlustele, välja arvatud krediidiasutuselt või krediidiasutuse filiaalilt võõrandatud vara või õigust käsitlevad kohtuasjad, mis on Eesti kohtu menetluses;

6) krediidiasutuse või krediidiasutuse filiaali vastu esitatavad nõuded ja pärast likvideerimismenetluse alustamist esitatud nõuete menetlemise tingimused;

7) nõudest teatamine, nõude kontrollimine ja tunnustamine;

8) vara müügist laekunud raha jaotamine, nõuete rahuldamisjärgud ning võlausaldaja õigused juhul, kui tema nõue on asjaõigusliku tagatise realiseerimise või tasaarvestuse tulemusel üksnes osaliselt rahuldatud;

9) likvideerimismenetluse lõpetamise tingimused ja mõju, sealhulgas ka kompromissi puhul;

10) võlausaldajate õigused pärast likvideerimismenetluse lõpetamist;

11) likvideerimismenetluse käigus tehtud kulutuste kandja;

12) kõiki võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute kehtetuks või tagasivõidetavaks tunnistamist käsitlev kord.

(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punkti 12 ei kohaldata, kui nimetatud õigustoimingust kasu saanud isik tõendab, et selle õigustoimingu suhtes kohaldatakse muu lepinguriigi kui krediidiasutuse päritoluriigi õigust ja selle õiguse kohaselt ei ole alust õigustoimingu vaidlustamiseks.

(7) Likvideerimismenetluse käigus ei saa kehtetuks tunnistada või tagasi võita nõuete loovutamise tehinguid, mille krediidiasutus on teinud eesmärgiga moodustada pandikirjade tagatisvara kooskõlas pandikirjaseaduse §-s 31¹ sätestatuga, juhul kui nõude loovutamise tehing on tehtud enne sundlõpetamist ette nägeva kohtumääruse jõustumist või vabatahtliku lõpetamise otsuse vastuvõtmist.

§ 134². Likvideerimismenetluse rakendamine

(1) Õigus alustada likvideerimismenetlust lepinguriigi krediidiasutuse ja tema Eestis asutatud filiaali suhtes on ainult selle krediidiasutuse päritoluriigi haldusasutusel või kohtul.